Mul tuleb sagedasti meele kauge lapsepõlv, millal ma elust esimesi tähelepanekuid hakkasin tegema. Meie elasime tol ajal Rõuge kirikumõisas, kus mu isa aidameheks oli. Mõisa ja kiriku vahel asus org paksu lepikuga, kus lõbus ojakene – mis oma alguse ülewalt suurest järwest sai – wulisedes alla weski järve jooksis.
Möldri Ossi, vend ja mina käisime sagedasti orus „küttimas“. Ossi tegi wibupüssi ja õpetas meid ka nooltega laskma. See oli küll enam ehk lõbu, mida siis tundsime, kui nool wihisedes läbi õhu lendas. Linde meie sellega ometi ei tabanud, kuigi oleksime tahtnud.
Suvel olime enamasti iga päew oja ääres uurimisreisil. Alt weskijärvest sai peale hakatud, nii paterdasime jaluli wees käies tema läbi kuni üles suure järweni, mis peaaegu paar wersta kaugemal seisis ja kust siis uut wett peale lasti, kui weskitammist suurte jahwatuste ajal palju wett maha jooksis.