VETERANKALAMEES KATENEVI PÄEVIKUD: aasta 1971
Üle 60 aasta kalal käinud ja sealjuures 55 aastat põhjalikku kalastuspäevikut pidanud Viktor Katenev on oma meenutustega jõudnud 1971. aastasse. Korüfeele oli see aktiivne võistlusaasta – koos teistega pani ta püügiõnne ja -oskused proovile 19 korda.
27.02. Esimest korda Lämmijärvel. Mehikoormas toimusid klubi lahtised võistlused jääaluses kalapüügis. Osalejaid kogunes 58. Jää 40 cm, lund 30 cm. Mina püüdsin ainult sikutiga. Maksimumsügavus, kus sikuti alla lasin, küündis 12 meetrini, kuigi on seal ka mõni meeter sügavamaid kohti. Kala püüti armetult vähe, kõigi võistlejate peale kokku vaid 4 kg. Esikoha võitmiseks piisas 20 mikroahvenast kogukaaluga 720 grammi, püüdis K. Sillat kirplandiga. Ise jäin truuks sikutile ja tulemus 4 ahvenat ja 310 grammi ei olnud kaugeltki viletsamate hulgast.
19.03. Käisin klubis kalasportlase piletit pikendamas. Klubi konverentsilt seekord puudusin (ju olin kalal), nüüd sain klubi uuelt juhatajalt V. Jaskalt diplomi ja mälestuseseme (graafilise lehe): tuli välja, et olin eelmise aasta sotsvõistluses saanud 7. koha. Sain teada, et klubil on nüüd 2577 liiget 78 sektsioonis; et mullu asutati klubi majandada olevatesse veekogudesse, Viljandi ja Karula järve miljon havimaimu, väiksematesse järvedesse toodi karpkalu. Kui endine klubi juhataja hakkas pensionile jääma, pakkus ta mulle enda kohta, kuid ma keeldusin. Juhataja koht eeldas, et tuleb iga päev istuda kabinetis, tegeleda paberimajandusega, raamatupidamisega, ühesõnaga kõik see piiranuks kalal käimist. Minul oli geodeedina (latipoisist oli juba saanud insener, geodeedi kt) töötades vaba aega piisavalt. Meil oli tükitöö ja aeg-ajalt töölt puudumised kajastusid küll palgas, kuid asutuses suhtuti minusse mõistvalt (mis parata: inimene on parandamatult haige). Pealegi kostitasin päris tihti töökaaslasi hõrgutistega enda püütud kaladest või siis varustasin neid värske kalaga. Tootmisgrupi juhatajana töötas tol ajal ühe tuntud laulukoori naisdirigendi (siis ta veel seda ei olnud) abikaasa. Tema suhtus minu töölt puudumistesse leebelt, nii et tundsin ennast vabana, kalale läksin enam-vähem siis, kui tahtsin. Seda vabadust hindasin rohkem kui klubi juhataja ametikohta.28.03. Eesti meistrivõistlused jääaluses kalapüügis Lohja järvel. Eelnev luure kandis ette, et selles järves elutseb palju pisikest ahvenat ning püüda tuleb kirplandi ja sääsevastsega. Sääsevastseid ja ka muud elusat sööta vanasti poest osta ei saanud, seda tuli ise järvemudast kätte saada. Käisime meestega järvedel-tiikidel ja mingi koguse suutsime ka varuda. Viljandist sõitsime Kalevi bussiga (spordiühingul oli oma buss) varakult, lausa pool kolm öösel korjati meid linna pealt kokku. Bussis läks, nagu alati, kohe lahti kaardimäng (sasku) ja pikk sõit möödus märkamatult. Järv jaotati kaheksaks sektoriks, igas sektoris üks võistleja igast võistkonnast. Võistkonda kuulus kuus meest, üks noor ja üks naine. Sektorid ei olnud võrdväärsed – püüdsin küll oma sektoris kõige rohkem kalu, kuid kokkuvõttes jäin 90 mehe seas 27. kohale. Minu saak koosnes 38 ahvenast, kaaluks neil 340 grammi. Tõelised kääbused. Kõik võistluse parimad tulemused sündisid kahes sektoris, mis jäid minust kaugele. Võitjateks osutusid kohalikud mehed, kes oludega kõige paremini kursis. Võitja V. Linnein püüdis 255 kala – 1,94 kg, enamasti pisiahvenad ja mõni särg, keskmine kala seega vaid 7,6 grammi. Ka teiseks tuli kohalik Loksa mees E. Aiaotsa. Meie H. Naarits aga püüdis võistluse suurima ahvena – 210 g, tõeline monstrum kääbuste hulgas. Kuna aga tema püüdis sikutiga, siis kalu sai ta vähe, vaid 13. Ka noorteklassis võidutses Loksa esindaja 246 kalaga.Võistkondadest Loksale konkurente ei olnud, nende võit oli ülekaalukas – koduseinad aitasid. Viljandi sai 15 klubist kuuenda koha. Õhtul kajastati „Aktuaalses kaameras“ päeval peetud võistlust, oli ka video.