ELU ÕIED: Putukatel on ökosüsteemis oluline roll – osad neist tolmeldavad taimi, enamik on söögiks paljudele kahepaiksetele, lindudele ja imetajatele. Aiapidaja, kes silmailuks õistaimi istutab, teeb suure teene ka nektarimaiatele putukatele.Foto: Pixabay
Ilm
30. märts 2019, 00:01

Tahad päästa putukaid, tee lillepeenar! (6)

Mis on vahet rõõmsal ja mornil tsiklimehel? Rõõmsal on hambavahed sääski täis! Vana nali, jah, aga õpetlik, sest viimastel aastatel panevad lõbusad motomatkajad tähele, et putukaid oleks nagu vähemaks jäänud. Harvad pole koguni uudised tervete putukaliikide kadumisest ja arvukuse üleüldisest vähenemisest. Mis putukate – planeedi ökosüsteemi kesksete tegelaste – maailmas tegelikult toimub? Vastab Marika Mänd, Eesti maaülikooli taimetervise õppetooli professor.

Seda, et putukaid on vähemaks jäänud, näeb maal mõne kuu pärast traatide pealt – need ei ole pääsukeste all lookas nagu 30 aastat tagasi, sest pole kärbseid.

Põhjus on lihtne: loomakasvatus ja põllumajandus on muutunud. Iga maamaja juures pole enam kodulautasid. Paljud maamajad on ehitatud suvilateks, kus ei peeta loomi. See mõjub otseselt kas või kärbeste arvukusele.

Teine putukate peibutis on iluaed, kus kogu aeg mõni taim õitseb.

Iluaedadega saab väga palju mängida, et õitel käivaid putukaid oleks rohkem, praegu on tõusev mood teha mesilaseaedu, kimalaseaedu. Väga paljud teevad liblikaaedu.

Mis seemneid peab peenrale külvama, et putukaelu käima läheks?

Seal peab olema palju erinevaid õitsevaid lilli. Näiteks kimalased armastavad väga liblikõielisi ja huulõielisi. Meemesilane tahab roosõielisi: talle meeldivad kibuvits ja õunapuu. Kõiksugu marjapõõsad on varakevadel mesilaste lemmikud, aga nad lähevad ka võõrliikidele – nemad ei tee vahet, peaasi et taim annab nektarit ja õietolmu. Hea oleks, kui te jätate aeda mõned pajud kasvama – paju on esimestele välja tulevatele mesilastele ideaalne õietolmuallikas.

Väike ampel ukse kõrval ajab ka juba asja ära?

Just! Mul linnas on rõdu peal taimed kimalasi täis!

ELU ÕIED: Putukatel on ökosüsteemis oluline roll – osad neist tolmeldavad taimi, enamik on söögiks paljudele kahepaiksetele, lindudele ja imetajatele. Aiapidaja, kes silmailuks õistaimi istutab, teeb suure teene ka nektarimaiatele putukatele. Foto: Vida Press

Nii et mesilasi-kimalasi toita on lihtne. Miks siis juba aastaid räägitakse, kuidas nende arvukus väheneb?

Intensiivse põllumajandustootmise korral hakkab paratamatult mesilaste arv langema.

Esimene kord märgati seda 1990ndate alul Inglismaal, kui avastati, et uus põldoakultuur ei anna enam saaki. Selgus, et ei saagi saaki anda, kuna pole pikasuiselisi tolmeldajaid! Põldoa õis on pika putkega ja lühikeste suistega mesilane ei jõua nektarini. Ega tal nektar saamata jää, mesilane pole loll – ta närib õide augu sisse ja varastab nektari ära, aga taim jääb tolmeldamata, sest putukas ei puutu tolmukatega kokku.

Selgus, et pole õigeid tolmeldajaid. Meemesilane ei aita, sest ta on lühisuiseline. Kimalastest oli jäänud üks pikasuiseline liik, aedkimalane, teiste arvukus oli alla käinud või olid nad üldse kadunud.

 Kadunud ja läinud selle pärast, et maastik pole enam mosaiikne?

Just! Tulid suured põllutöömasinad, millel on raske väikesel põllul keerata. Inglismaal näiteks võeti maha klassikalised vanad hekid ning tehti suured-laiad põllud, hoiti maad kokku. Põlluservi, kus lilled saaksid kasvada, ei jäetud. Mis siis mesilasel üle jäi? Suridki suuresti välja.

Lisaks tulid kasutusele pestitsiidid, mis on küllalt salakavalad. Loodusesse jäävad küll väikesed, mittetapvad doosid, aga mesilased tasapisi kaovad.

Kuidas see käib? Et ühekordsetes annustes pole mürgine, aga päeva lõpuks, nagu poliitikud ütlevad, tapab maha?

Mitte otse, vaid teistel põhjustel. Letaalseks doosiks loetakse sellist, mille saanud mesilastest sureb 50 protsenti. Põllule pritsitav pestitsiid on enne testitud ja see ei tohi ületada mesilastele surmavat doosi. Mesilased ei suregi, aga neil algavad erinevad häired: näiteks läheb orienteerumine sassi ja nad ei leia enam taru üles.

See on nagu joove?

Jah, mesilane jääb totakalt kuhugi kükitama, tal on paha olla, päike paistab peale ja kuivatab ta läbi. Mesilane ei surnud pestitsiididoosist! Kui ta oleks varjus kükitanud, oleks tema tervis ehk varsti taastunud.

Siis võib juhtuda, et mesilasel algavad füsioloogilised muutused näiteks gaasivahetuses. Veel võib olla, et mürgist jääb külge võõras lõhn ning oma pere mesilased tapavad põllult tulnu ära. Palju asju võib juhtuda – näiteks muutuvad töölised laisaks, ei viitsi enam taru koristada ja haigused tulevad tarru. Põhjuseks on see, et nad ei suuda ära tunda olulisi käitumist suunavaid signaale.

Igal sammul tekivad tõrked, ja kuigi väikesed doosid ei mõjuta esialgu midagi, siis pikas perspektiivis sa näed, et midagi on halvasti: ühed liigid kaovad, teistel langeb arvukus ja nii edasi.

Kõik need muutused on seotud pestitsiidide kõrval ka meie maastike muutusega ja sellega, mida me maastikes teeme.

Zooloog ja loomaökoloog Marika Mänd, kelle uurimisteemade hulka kuuluvad sotsiaalsed putukad ja keskkonnasõbralik taimekaitse, koos meemesilase maketiga. Foto: Aldo Luud

Mis me ette võtta saame?

Esimene oluline asi on toit: nektar ja õietolm ehk erinevad õitsevad taimed meie looduskeskkonnas peavad olema kättesaadavad kogu suve jooksul. Kui me suudame hoida keskkonda mitmekesisena, suudame hoida ka oma mesilaste looduslikke kooslusi ning toetame ka meemesilasi.

Näiteks Eestis on põllumajanduskeskkonna parendamise meetmena kasutusel liblikõieliste sundkorras külvikorda sisseviimine: teatud aastate järel peab olema põld liblikõieliste all. See on suurendanud oluliselt meie looduslike tolmeldajate arvu. Ka Lääne-Euroopa uurijad ütlevad, et Eestis on tõeliselt head kooslused.

Muide, meil õnnestus leida üks doktoritöö, mis on tehtud kunagi Jõgeva sordiaretusinstituudis punase ristiku kohta. 1950ndatest jälgiti kümme aastat ristikupõldu ja nüüd me kordasime katset: vaatleme 2006. aastast samasugust kultuuri. Selgub, et meil on juurde tulnud kolm liiki kimalasi!

Nad on kolinud siia, sest kliima on läinud soojemaks? Mõni jahedamasse kliimasse pole läinud?

Jaa, kolm liiki on juurde tulnud, aga ära kolinud pole keegi. Palav pole veel hakanud. Küll on aga märgata väikseid muutusi liikide struktuuris: nagu mujalgi, on pikasuiselisi kimalasi jäänud vähemaks. Aga tänu sellele meetmele on nüüd ka nende arv hakanud Eestis tasapisi tõusma.

Suurematel põldudel – Paide ümber ning Tartu- ja Jõgevamaal – on kimalasi vähem, aga väiksemate põldudega aladel Lõuna-Eestis on liike palju ja isendeid rohkem. Maastiku struktuur ja põllumajanduse intensiivsus mõjutab tolmeldajaid.

Kimalased ja mesilased pole ainsad putukad. Alles tuli uudis, et putukate arvukus maakeral väheneb, nii biomassi kui ka liikide mõttes.

Ma tean seda uuringut. Ei oska muud kommenteerida kui seda, et tegu on esimese sellise uuringuga ja praegu pole väga palju andmeid, mis võiksid rääkida meie tegelikust seisust.

Selleks, et öelda, kas ja mis on muutunud, peavad olema eelnevad samasuguse metoodikaga tehtud uuringud.

Lühidalt: meil ei ole võrdlusmaterjali suurte järelduste tegemiseks – kas, kui kiiresti ja katastroofiliselt putukad vähenevad?

Jah!

Ning oma silm ei pruugi arvukuse hindamisel olla kuningas?

Ei pruugi. Kuigi mõningad nähtused on siiski ilmselt kõigile silma jäänud. Näiteks see, et vanasti olid kõik autoklaasid suvel sõites alati umbselt putukaid täis, nüüd see juba mõned aastad enam nii ei ole. Seda on tähele pandud ning hakatud üle Euroopa ja üle maailma uurima.

Autoklaasile satuvad putukad, kes suvel tee kohal lendavad. Tühine osa putukariigist.

Just, selle tõttu ei saa ka öelda, kas kõigi putukate arvukus langeb. Ei saa öelda ka, et nende autoklaasile tulevate putukate arvukus on jäädavalt langenud, sest nagu teistelgi elusorganismidel, käib putukate arvukus lainetena.

Brasiilias jälgiti ühel looduskaitsealal konkreetsel puul looduslikke mesilasi ja näidati, et 30 aasta jooksul osa liikide isendite arvukus langeb, teiste oma tõuseb – kuigi tingimused on ümberringi samad. Liikide proportsioonid kõikusid, aga biomassi vaadates vahet polnud. Autorid väitsidki, et alla 30 aasta kestnud uuringu pealt pole mõtet mingist trendist rääkida.

Paanikaks, et kõik putukad kohe välja surevad, pole siis põhjust? Ja mõningase jõupingutusega – kas või see ristiku ja kimalase näide – saab elupaiku juurde teha.

Muretsema peaks ikka. Kui märgusõnad on tulnud, siis tähendab, et olukorda tuleb jälgima hakata. Tõsi on see, et põllumajandusmaastik on märgatavalt muutunud. Putukad on oluline toiduressurss, kellest toituvad paljud linnud ja imetajad. Nende tähtsust ei saa eirata.