Kas surmasuus Võrtsjärv saab oma päästva punni?

Haigur ajab oma kaela pikaks, tõmbab selle siis uuesti kõverasse ja tõuseb kajakaid täis Valma muulilt lendu. Ta teeb väikese tiiru ja maandub kuivale võrkpalliplatsisuurusele väljale, kus tegelikult peaks loksuma vesi.

Kuigi viimastel nädalatel on sademeid olnud keskmisest rohkem, ei ole madalseisus Võrtsjärv ikka veel veega täitunud, otsekui oleks keegi tal punni alt ära tõmmanud ja tagasi panna unustanud.

Selles, et Võrtsjärve veetase korra kolmekümne aasta jooksul tugevasti alaneb, ei ole tegelikult midagi imelikku. Järve keskmine sügavus kõigub 1,7 meetrist 3,7 meetrini ning lisaks põuaperioodidele näevad tema kaldad ka korralikke üleujutusi.

Kalade sada ohtu

Kalade elu Võrtsjärves pole sugugi kerge. Väga ohtlik on neile madal veetase, eriti külmal talvel. On tulnud ette aastaid, mil vett on nii vähe ja külmakraade nii palju, et jää hulk järves ületab vee koguse. Madalamates osades võib järv pakasega põhjani läbi külmuda ja kalad sel viisil tappa.

Vähe vett tähendab ka seda, et seal pole küllalt hapnikku. 1996. aasta talvel vee hapnikusisaldust mõõtes said teadlased tulemuseks nulli. Õnneks elas enamik kaladest selle siiski üle.

Kalad pole kaitstud ka kuumal suvel. „Tänavu soojenes järv põhjani läbi ja sooja oli kuni 30 kraadi!” nentis Valmas elav põllumajandusülikooli professor Jaan Leetsar.

Nii kõrge veetemperatuur on näiteks kiisale eluohtlik. Valma kaluri Leo Aasa sõnul võiski suvel igalt ranna ruutmeetrilt leida viis-kuus surnud kiiska.

Kuivadel suvedel langeb koos veetasemega järve hapnikusisaldus ning kalade kudealad jäävad kuivaks.

Vana mõte uues kuues

Eelmise aasta eriti kuiv ja soe suvi viis järvest jälle palju vett. Kevadel loodeti, et sulaveed taastavad normaalse veetaseme, kuid seda ei juhtunud.

Kui selgus, et tulvaveed järve ei täida, leidis Võrtsjärve Limnoloogiajaama juhataja Ain Järvalt, et olukord on katastroofiline ja midagi tuleb kiiresti ette võtta. Taas kerkis päevakorrale mõte rajada Rannu-Jõesuusse Emajõe algusesse tamm, mis aitaks veekogul kriitilised kuivaperioodid üle elada.

Et kas või ajutist leevendust tuua, kavandati jõe sulgemist betoonplokkidega juba tänavu kevadel, kuid kuna selline ettevõtmine nõuab põhjalikku läbimõtlemist ja keskkonnauuringuid, jäi see teoks tegemata.

Regulaatori mõte pole kaugeltki uus. Ka 1996. aastal, mil põud Võrtsjärve kummitas, räägiti selle vajalikkusest.

Leetsari sõnul kavandati tammi ehitamist juba 1964. aastal. Kaks aastat hiljem valminud skeem jäi teoks tegemata vaid rahapuudusel.

„Regulaator oli plaanitud täpselt samasse kohta, kuhu nüüd tahetakse teha uut silda,” rääkis Leetsar. „Silda üksinda ei ole aga mõtet ehitada. See tuleks teha koos regulaatori ja lüüsidega, sest nende hilisem juurdeehitamine läheks palju kallimaks.”

Nädal tagasi istusid Võrtsjärve-äärsed elanikud, keskkonnaametnikud, teadlased ja teised veekogu käekäigust hoolivad inimesed taas koos, et regulaatori ehitamisele hoog sisse lükata.

Bürokraatia pidurdab

Enne kui ehitusega peale saab hakata, tuleb läbida pikk ja vaevarikas bürokraatia kadalipp. Et tegemist on keskkonnale vaieldamatult mõju avaldava projektiga, tuleb teha keskkonnamõjude hindamine. Võrtsjärve puhul nõuab protseduur tavapärasest enam vaeva, sest seda tuleb tutvustamas käia kõigis järve ümbritsevates ja sellest allavoolu jäävates omavalitsustes.

„Tammi rajamine mõjutab kogu järve seisundit,” selgitas keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Indrek Tamberg. „Järve veetaseme muutmine tähendab miljonite kantmeetrite vee kinnihoidmist ning see võib mõjutada allpool voolu asuvaid elukooslusi ja kalakudepaikasid. Kui ühes kohas muudatusi teha, mõjub see tervele vesikonnale.”

Tambergi sõnul peavad ka kõik järveäärsed maaomanikud plaanile oma heakskiidu andma. Kui see käes, hakatakse regulaatorit projekteerima ning alles seejärel ehitama. Esmalt tuleb aga leida raha üsnagi kuluka keskkonnamõjude hindamise tegemiseks.

Eelmisel neljapäeval otsustatigi esitada Võrtsjärve Sihtasutuse kaudu taotlus Keskkonnainvesteeringute keskusele. Et aga sealt raha nõutamise tänavune voor on juba lõppenud, ei ole põrmugi kindel, kas keskus kiireloomulisele projektile väljaspool järjekorda raha anda saab. Kui see ei õnnestu, venib niigi aeganõudev kooskõlastamine veelgi.

„Keskkonnamõjude hindamiseks ja avalikustamiseks kulub vähemalt aasta,” teatas Tamberg.

Viie aasta pärast enam kiiret ei ole

Hüdroloog Arvo Järvet rääkis, et kui regulaatori ehitamine viibib veel viis-kuus aastat, jõuab kätte järjekordne kõrgveeperiood ja seda ei ole järgneva 15 aasta jooksul vajagi.

Tema arvates ei ole tarvis tõestada tammi soodsat mõju järvele. Halvasti ei saa see mõjuda ka Emajõge pidi allavoolu jäävatele aladele, näiteks Alam-Pedja looduskaitsealale. Seda tuleks aga siiski mustvalgel näidata.

Hüdroloogi sõnul on Võrtsjärve veest tühjenemine tänu Emajõe väikesele langusele väga aeglane ja kui aprillis küllalt vett koguda, jätkub sellest kogu suveks.

Ain Järvalti hinnangul tuleks pikas perspektiivis veetaset reguleerida vaid kümnendiku ajast.

Alam-Pedja tahab uuringuid

Alam-Pedja looduskaitseala juht Einar Tammur ütles, et ta pole küll tammile otseselt vastu, kuid sellele peaksid eelnema põhjalikud uuringud.

„Kõiksuguseid asju võib ehitada, aga enne süvaanalüüsi ei tohi loodusesse sekkuda,” lausus ta. „Võrtsjärv ei ole ainult pisike tiik. Seal toimuv mõjutab ka kogu ülejäänud vesikonda, muu hulgas Alam-Pedjat ja Emajõe suursood, mis mõlemad on rahvusvahelise tähtsusega märgalad.”

Tammuri tõdemusel võib Emajõe veetase tammi rajamise järel tunduvalt alaneda, kahjustades kalade rännet ja jättes kuivale vanajõed. Eesti Looduse andmetel loendati ühes sellises Emajõe umbe kasvanud sängis 1958. aastal kuupmeetris vees 800 000 noorkala.

Vanajõed on elu- ja kudemiskohaks kuni 25 kalaliigile. Teiste hulgas on sealt püütud haruldasi võldaseid, tõugjaid, hinkusid ja vingerjaid. Vingerjad said ka viljandlastele tuttavaks pärast seda, kui tänavu suvel katkestati Kösti silla ehitus, sest oli põhjust arvata, et neid kalu võib Uueveski ojas leiduda.

Euroopa raha ei pruugi tulla

Isegi siis, kui keskkonnamõjude hindamine läheb edukalt ja saab selgeks, et regulaatori ehitamine mingit kahju kaasa ei too, võtab plaani teokstegemine aastaid.

Praeguste kavade kohaselt rajataks see koos uue sillaga, kuid millal selle jaoks raha leitakse, ei oska keegi täpselt öelda. Majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atoneni sõnul kulub teedeehituse raha lähiaastatel Via Baltica, Tallinn—Narva ja Jõhvi—Luhamaa maanteele ning Tartu—Viljandi trassi hakatakse renoveerima alles pärast nende valmimist. Samuti pole selge, kust peaks tulema raha regulaatori, lüüside ja muu sinna juurde kuuluva ehitamiseks.

Tegemist on väga mahuka projektiga ning Eesti riigil võib raha leidmine raskeks minna. Euroopa Liidult abi saamine on kahtlane, sest Peipsi järv, Emajõgi ja Võrtsjärv on unikaalne, loomulikult toimiv kooslus, mille tamm muudaks tehislikuks.

Arvamus

Meelis Tambets, ihtüoloog

Paljudele kalaliikidele on tähtis, et nad saaksid elu eri etappidel kasutada erinevaid elupaiku. Emajões ilmale tulnud väike kala peab vahepeal Võrtsjärve pääsema, et kunagi jälle jõkke tagasi tulla. Ja nii ikka ja jälle. Niisugune rändamise võimalus tagab suurte veesüsteemide, nagu ka Võrtsjärve, Emajõe ja Peipsi kalastiku stabiilsuse.

Kahjuks ei tunne maailm veel ühtegi paisutüüpi, mis kalade rännet üldse ei takistaks. Seega saab ka Emajõe paisu mõju jõekaladele olla kas rohkem või vähem negatiivne, aga negatiivne on see igal juhul.

Vanemad inimesed mäletavad veel, et möödunud sajandi viiekümnendate aastate lõpuni oli angerjat Võrtsjärves ka ilma asustamiseta. Siis ehitati Narva jõele pais. Paisu juurde tehti isegi kalatrepp, kuid looduslik angerjas kadus kogu hiiglaslikust Peipsi järvega seotud jõgede ja järvede süsteemist.