Kalapüük

Alaska lõhed sisaldavad palju saasteaineid 

Kalale, 22. september 2003 06:54
Arni AlandiVastavalt värskeile uurimistulemustele on Alaska järvedesse kudema tulev lõhe täis tööstusest pärit saasteaineid. Keskkonnakaitsjad kardavad, et lõhede organismist leitud polükloriinbifenüülide akumuleerumine on kurbade tagajärgedega piirkonna suurtele lihasööjaile: karudele, kotkaile ja loomulikult inimesele. Igal suvel rändab miljon Oncorhynchus nerka liiki lõhet 1000 km Vaikse ookeani põhjaosast tagasi Alaska järvedesse, kus nad kord sündisid.

Vastavalt värskeile uurimistulemustele on Alaska järvedesse kudema tulev lõhe täis tööstusest pärit saasteaineid. Keskkonnakaitsjad kardavad, et lõhede organismist leitud polükloriinbifenüülide akumuleerumine on kurbade tagajärgedega piirkonna suurtele lihasööjaile: karudele, kotkaile ja loomulikult inimesele.

Igal suvel rändab miljon Oncorhynchus nerka liiki lõhet 1000 km Vaikse ookeani põhjaosast tagasi Alaska järvedesse, kus nad kord sündisid. Pärast kudemist kalad surevad ning nende laibad lagunevad järvede põhjasetteis.

Lõhede keemilist koostist uurinud Kanada Ottawa ülikooli teadlastegrupi juhi Jules Blaisi sõnul sattuvad mürgid kalade organismi nende söögipaikades ookeanis. Teadlaste kinnitusel on polükloriinbifenüülide tase tuntud lõhejärvede, näiteks Alaska lõunaosas asuvais Frazeri ja Kodiaki järve, põhjasetteis seitse korda kõrgem kui järvedes, kus lõhet pole.

Teadlaste sõnul on uurimistulemused väga murettekitavad, sest saastetase Alaska metsajärvedes on tõusnud sama kõrgeks kui ühes Põhja-Ameerika seni saastunuimas järves – Suurde Järvistusse kuuluvas Superiori järves. “Ärevusttekitav on, et inimtegevusest suhteliselt puutumata Alaska ürglooduses tõuseb polükloriinbifenüülide tase samale kõrgusele intensiivsete tööstuspiirkondade tasemega” muretseb Blais.

Kanada Alberta ülikooli ökoloog David Schindleri sõnul on lõhede ränne seni olnud Alaska järvedele kasulik. Järvede rammus põhjasete, mis toidab mitmekesist järvetaimestikku, tekkis surnud kaladest. Nüüd on aga kasust saamas kahju.

Nagu selliseil puhkudel ikka, on taas suurimaks probleemiks bioakumulatsioon – saasteainete kontsentreerumine toiduahela tippu. Vaikse ookeani põhjaosa vees on 1 nanogramm polükloriinbifenüüle liitri vee kohta. Kuid kui kudema siirduv lõhe jõuab oma sihtjärveni Alaskas, sisaldab tema rasv juba umbes 160 mikrogrammi polükloriinbifenüüle.

Blaisi sõnul on inimesele loomulikult parem, kui ta sellist lõhekala ei sööks. Lõhe söömatajätmine pole aga sugugi lahendus kõigile lõhede saastumisega seotud probleemidele. Surnud kalad saavad putukate söögiks ning bioakumulatsiooni uus ring ongi alanud.

Polükloriinbifenüülid sattuvad keskkonda tulekindlate materjalide ja värvide tootmisel ning prahi põletamisel. Nende mõju inimtervisele pole lõpuni selge. Teada on, et polükloriinbifenüülid põhjustavad suguvõime langust, mälu- ja koordinatsioonihäireid. Arstid peavad polükloriinbifenüüle inimtervisele tõsiseks ohuks ning arstide kinnitusel on keskkonnakaitsjate mure nende saasteainete leviku pärast vägagi põhjendatud.

Tegu pole siiski esimese ulatusliku polükloriinbifenüülisaastejuhtumiga Põhja-Ameerika põhjaosas. Möödunud aastakümne alguses tõusis polükloriinbifenüülitase Kanada Yukoni territooriumil Laberge'i järves nii kõrgeks, et kohalikel keelati forellipüük ning -söömine. Teadlaste arvates sattusid saasteained keset metsikut loodust asuvasse järve õhu kaudu Euraasiast.

Schindler loodab, et tulevikus polükloriinbifenüüliprobleem siiski taandub. Tööstuses on polükloriinbifenüülide kasutamine viimase 20 aasta jooksul järjest vähenenud ning vähenemistendents jätkub. Seega võib loota, et edaspidi muutuvad Alaska järved taas puhtamaks.

Nature - http://www.nature.com

Roheline Värav - http://www.greengate.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee