Ametnikud pingutasid kalaseadusega üle

(45-aastase kogemusega kalamees Mati Banhard laseb Emajõest püütud koha vette tagasi.

Foto: Mati Banhard)

Seadusemuudatuse seletuskirjas väidetakse, et arvesse on võetud ka Eesti Kalurite Liidu ja Eesti Kalaliidu ettepanekuid.

“Meie olime ärakeelamise vastu, kuid meie ettepanekut ei arvestatud. Keskkonnaministeerium on selle seadusemuudatusega ämbrisse astunud,” ütles Eesti Kalaliidu tegevdirektor Valdur Noormägi.

Parandus soodustab Noormägi sõnul kalaga parseldamist ja musta turu tekkimist. “Kogu jama taga on ministeeriumi kalavarude osakonna ja inspektsiooni töötajad, kes ei suuda süsteemi hallata ja proovivad seda teha seadusemuudatusega. Kogu süsteem on mäda. Ka praegu on inspektsioonil õigus kontrollida ja trahvida – miks nad ei tee seda?” küsis Noormägi.

Kui keskkonnainspektsiooni ülesanne on kontrollida, siis tuleks ametnikud Noormägi arvates tööle panna, mitte aga keeldusid koostada.

“Harrastuslik kalapüük ei ole EL-is üldse reguleeritud. Neid huvitab vaid, et see ei oleks laiaulatuslik. Keelamine on vaid Eesti poolt korraldatud. Kui inimene on vaene, siis on tal õigus oma lauale kala püüda,” ütles keskkonnaministeeriumi jurist Annemari Vene.

Kala müügi keelamise põhjuseks on Vene sõnul ministeeriumi kartus, et harrastuskalur teenib tulu, millelt ei maksa makse. Lisaks on ta konkurent ka kutselistele kaluritele. “Kõik on kahe otsaga asi – iga otsus on kellelegi kasulik ja teisele kahjulik,” lisas Vene.

“Ministeerium ei saa vist aru, et harrastusvahenditega ei ole võimalik kalavarudele suurt kahju tekitada ja et kala on vees selleks, et seda püüda,” ütles 45-aastase staažiga kalamees Mati Banhard.

Banhardi sõnul on kalapüügi eeskirjades ja seaduses kõik piisavalt reguleeritud. Eestis on umbes 50 000 harrastuskalurit, keda see seadusemuudatus puudutab. Umbes 20 000 neist ostab 180 krooni maksva aastase püügikaardi ning täidab riigikassat mitme miljoni krooniga.

“Miks ei suudeta asju lubamisega paika panna? See on nõukogudeaegne stiil, et kõik ära keelata,” lisas Banhard. Talle on vastumeelt, et kalamehi tahetakse sundida kala püüdma forellitiikidest koos grillimisega – see oleks nagu loomaaias jahil käimine.

Maksudest kõrvalehiilimist ei tasuks Banhardi sõnul riigil karta, sest esmakokkuostu kviitungiga on kõik kogused fikseeritud ja nende pealt makstakse ka maksud ära.

Kalaga teen, mis tahan

“Põhiseaduse järgi on püütud kala minu oma ja ma võin sellega teha, mida soovin,” ütles Noormägi.

Väljapüütud kala on ka ministeeriumi juristi Vene arvates kaluri eraomand. Kõik õigused tulenevad põhiseadusest ja neid on põhjenduse korral võimalik piirata. Kalavarude kaitsmine ongi tema hinnangul selleks piisav põhjendus. “Kui me aga seadusega ära keelame, siis enam ei ole ja müüa seda ei tohi. Kartuli vastu vahetamine on aga lubatud,” lisas ta.

Jurist ei osanud seletada, miks ei ole ministeerium veel seente ja marjade müümist keelanud. Nagu kala puhul, võiks ju looduskaitse ettekäändel ära keelata ka nende müümise ja ostmise. Äärmuseni minnes võiks sama maks peale panna ka pudelikorjajatele. Kui iga pudelimüüjat ja kokkuostjat trahvida 18 000 krooniga, saaksime enne jõule veel ühe lisaeelarve vastu võtta. Kas vedelev pudel on riigi loodusrikkus või mitte – selles on küsimus.

Noormägi tahaks justiitsministrilt küsida, kas sama olukord hakkab varsti kehtima ka riigilt maad või metsa ostes. Kellele kuulub riigi käest ostetud maa või mets? Kas seda müües võib ametnik tulla ja trahvi teha?

Eesti riik võib kaotada ühe oma “kullaaugu”, sest 1000 krooni eest sikuskimehelt ostetud kalast tehakse fileed, mis saadetakse lennukiga Euroopasse. Tagasi tuleb ligi 10 000 krooni, mille pealt makstakse palgad, maksud ja osa ka investeeritakse.

Keskkonnaministeeriumi töögruppi kulusid:

• Kalavarude osakonna juhataja kt Ain Soome

Peaspetsialistid:

• Enno Kobakene

• Leelo Kukk

• Aare Tuvi

• jurist Annemari Vene