Harrastuskalastus – kuidas edasi?

Pean ennast üsna tõupuhtaks huvikalastajaks ning olen meie kalavetel toimuvaga ehk ka natuke rohkem kursis kui üks keskmine «ussileotaja». Siiski saan ma allpool esitada vaid iseenese arvamuse, mitte aga esindada kõiki Eesti harrastuskalastajaid, kuna meil puudub üleriigiline selts või ühing.

Seniajani pole seadusandluses tehtud midagi erilist. Praegu kehtiv kord on primitiivsuseni lihtne: et kalastada harrastuspüügi vahenditega, tuleb vaid osta kalastuskaart ning järgida kalastamisel kalastuseeskirja.

Ei mingit kalastajatunnistust, teste ega eksameid seaduste ja looduse tundmises, ei kohustusi kalavarude kaitseks ega kasvatamiseks, ei aruandlust oma kalastustegevuse kohta.

Seaduse silmis on harrastuskalastaja igaüks, kes on ostnud kalastuskaardi - kalastajaks olemine on lihtlabaselt ostetav ning kalastamisõiguse võib osta ka näiteks see mees, kes on korduvalt röövpüügiga vahele jäänud. Üksikisikule on niisugune olukord küll ütlemata mugav, kalavarude jaoks aga kaugeltki mitte. Kavatsus keelata harrastajatel kalasaagi müümine on õigupoolest esimene katse harrastuskalastust täpsemalt piiritleda.

Töö ja hobid

Praegu pole harrastuskalastajate mõiste alla mahtuv vägi sugugi ühtne. Siia kuuluvad samaaegselt need, kellele kalastamine on puhtalt ajaviide, need, kes kalastavad toidulisa ja/või mõningase rahalise tulu hankimiseks, ja needki, kellele kalastamine on peamine sissetulekuallikas, kuigi nad ennast kutseliste kaluritena pole möllinud.

Siit tuleneb ka, et praegu harrastuskalastajatena käsitletaval inimhulgal on kala müümise suhtes täiesti vastandlikud huvid ja arvamused.

Näen kavandatava seaduse jõustumisel sellega kaasnevat vähemalt üht väga olulist asja: mõiste harrastuskalastaja hakkaks tõepoolest tähistama seda inimest, kellele kalastamine on just nimelt harrastus, mitte aga toimetuleku abivahend või põhitöö. Iseasi, et osa kalamehi seda selgust ei soovigi, sest nagu vanasõnagi ütleb - sogases vees on hea kala püüda.

Harrastuskalastajat selle sõna otseses tähenduses eristab teiste hulgast kalastamise motiiv: vaba aja veetmine, puhkus, osadus loodusega, nauding ürgse kalastuskire rahuldamisest.

Tulu on ihuline ja vaimne, mitte rahaline - rahalises mõttes maksab harrastuskalastaja asjale peale, kuna tema kulud on enamasti mitu korda suuremad kui tabatud kalade väärtus nende turuhinnas.

Olen igati selle poolt, et erinevate kalastusmotiivide vahele tõmmataks selge joon.

Kes soovib kala püüda selle müümiseks, peaks ennast ilmselt kas üksikkalurina vormistama või sõlmima töövõtulepingu mõne äriühinguga, millel kala püüdmine/müümine põhikirjaga sätestatud.

Kommentaarides on kavandatavat seadust kujutatud ka kui inimeste vabadust ahistavat ning jõhkralt jalge alla tallavat akti. Eks arusaamine vabadusest võib olla muidugi erinev, kuid minu meelest pole praegu meie veekogudel tegemist vabaduse, vaid anarhiaga.

Kalata ei kalasta

Veekogud, esmajoones rannikumeri, on tihedalt võrke täis ning püügikoormus ületab mitmekordselt selle, mida teadlased on soovitanud.

15 aastat kestnud ülepüügi tulemusena on kala jäänud märksa vähemaks.

Olen varemgi kirjasõnas välja ütelnud ja kordan ka siinkohal, et üks asju, millega me Eesti iseseisvuse eest pidime maksma, on meie kalavarud. Kas jäämegi maksma? Kui kalavarud langevad teatavast piirist allapoole, pole nad ennast enam võimelised taastootma.

Olen väitnud ka, et kui me kogu kala lõpuks välja püüame ning seda ei jätku enam ka kaluri enese pannile, müümisest rääkimata, alles siis on kogu kalastajaskond valmis vastu võtma kui tahes karme ja kitsendavaid seadusi, ilma et sellest kohemaid solvatute ja ahistatute hädakisa tõuseks.

Meie usk kalavarude ammendamatusse on tegelikkusega röökivas vastuolus. Olen kuulnud muidu igati mõistlikke mehi tõsimeelselt väitmas, et merd lihtsalt ei ole võimalik kalast tühjaks püüda, eriti õngekese või võrgujupiga.

Et kui kala kahaneb, on sellel muud põhjused: reostus, hülged, kormoranid jms.

Selle kohta võiks ütelda, et eks mõistus olegi ju inimesele antud enamasti selleks, et oma teguviisile õigustusi leida, mitte aga selleks, et oma tegemisi mõistuse põhjal korraldada.

Selge joone tõmbamine harrastusliku kalastuse ja kutselise kaluritöö vahele on minu meelest vägagi mõistlik kavatsus.

Vladislav Korzhets, ajakirja Kalastaja toimetaja