Kalur jahtis hüljest õnge ja dumdumkuuliga
Ei kirjutajamees ega fotograaf Henn Soodla asjade sellist edenemist küll soovi. Nad pole seda ennegi himustanud.
Meestel mõlgub meeles üksnes tahtmine kuulda, kuidas käis Eesti vete suurima eluka küttimine siis, kui Mart Arula kraadi ametnik ei oleks niisugusest tembust teada saades mitte seebitatud nöörijupiga kohale tormanud, vaid vahvatele trapperitele oma käega kassikuldse märgi rinda riputanud.
Tubli kalur ei laiselnud
Mis tunne viimasega kaasneb, peaks kunagise Merikulla kolhoosi liige teadma vägagi hästi. Kolhoosi esimees P. Munak kuulutas aastal 1956 rajoonilehes kõikidele, et kalur Mihkel Muhuste täitis oma lubadused 430protsendiliselt.
Töökangelase poeg Leo Muhustegi ei käinud merel päeva paistel niisama peesitamas: noor mõrrasulane täitis Nõukogude Liidu Kommunistliku Parte XX kongressi avamiseks võetud kohustused 287protsendiliselt.
„Eesrindlike kalurite peamine edu seisab selles, et nad käivad pidevalt püügil, kasutavad ära kõik võimalikud püügipäevad,” jagas kolhoosiesimees leheveergudel mahajääjatelegi surematuid õpetussõnu.
Et tollal rannakalurid talvise kalapüügiga ei mässanud, olidki külma aja „kõik võimalikud püügipäevad” suuresti hülgejahi tarvis.
Seda enam, et saagiks langenud mereelukatega sai täita kalapüügiplaani.
Lisaks sai sedasi kätte tasuda röövlitele, keda oli olnud aegadel üpris palju ja kes võtsid hoolega matti ka kalastamisega perele toidust teenijatelt.
Hea oli, kui varganäod piirdusid sellega, et maiustasid võrku sattunud merehõbedaga: amps, ja võrku jäi üksnes poolik kala.
Sootuks hullem oli, kui tsentneri või enamagi raskune lurjus paksu vee ehk tormi ajal võrkusid purustas.
Pool sajandit tagasi polnud mitte nii nagu praegu, et võtad oma varudest või ostad räbala asemele uue. Suurem osa kalapüünistest oli siiski usinate rannanaiste käsitöö ning niigi haprad mõrrad polnud üldsegi mitte arvestatud ühekordseks kasutamiseks.
„Mitukümmend aastat tagasi käisid kihnlased põhjarannikul ja tõid sealt hülgeid koormate viisi,” meenutab Leo kunagist tasutööd. „Ükskord tuli sealt Võiste kalaostupunkti kaks suurt koormat, seal oli üle 200 hülge.”
Kui arvestada, et iga hüljes pistab ööpäevas vuntsi ligikaudu paarkümmend kilo kala, lisaks tuli kahjumisse kanda purustatud võrgud, võis sellele tapatööle leida isegi õigustuse.
Leo seltsilistega nii kaugel ei käinud, hülgeid jagus Pärnu lahtegi.
Hülgekuulid valati ise
Üks vahend röövlinäoga arveid õiendada oli sileda rauaga jahipüss. Sellest on küll nüüdki inetu rääkidagi, ent päris tavalise kuuliga ei läinud hüljest küttima keegi: et suurema osa mereeluka kehamassist moodustab eriti sügisel rasv, oleks tavaline kuul sealt joonelt läbi tuhisenud ning hüljes oleks vaid loivaga lehvitanud.
„Selle jaoks said valatud tinast keermega kuulid, taga oli veel vilditropp,” tuletab Leo vana asja meelde.
Kogu koduse käsitöö mõte oli selles, et kui tinauba juba hülge külge puutus, ei vihisenud ta sealt mitte niisama suuremat kahju tegemata läbi, vaid toimis täpselt samuti nagu Haagi konventsiooniga ammu keelustatud dumdumkuul: eksles kehas ringi, tegi sedasi hirmsat kahju ning sirutas eluka sajaprotsendilise kindlusega surnult jääle.
Ent püssipaugutamist eriti ei praktiseeritud: pealtnäha mõistuseta loomale laskekaugusele hiilimine oli omaette kunst ning seegi, mis siis järgnes, ei ülendanud mõistliku mehe südant.
„Mina pole rohkem saanud kui üheainukese,” ütleb Leo ilma tillema kahetsusnoodita hääles. „Enamjagu olen saanud kõik õngega.”
Diivaninurgas õlut lürpiva pehme ihu ja veelgi siidisema vaimuga linnakodaniku jaoks on seegi merekoera püüdmise viis piisavalt jõhker: õngitsemine toimub elussöödaga ning karvakala ligi meelitav elussööt on veebruari lõpus või märtsi alguses emakehast ilmale vupsav hülgebeebi.
Kõige mugavam oli jahti pidada koertega, sest kutsad olid nobedad leidma jäärüsist neid paiku, kus vastsündinud hülgepoeg oma esimesi elupäevi veetis.
Inimesel, olgu tal nii terav silm kui tahes, oleks selle paiga avastamine võtnud üksjagu aega: erinevalt lõputus jääväljas olevatest niisama hästi kui märkamatutest hingamisavadest on „pesa” lähedal suurem auk, läbi mille jää all saaki küttiv ema tuleb järeltulijat toitma.
On selline koht kas küttide terase vaate või koera tundliku ninaga leitud, on edasine lihtne.
Abitul hülgekutsikal sasitakse natist kinni ja jaht algab.
Laps meelitas ema konksu otsa
„Pojal lõigatakse nahk turja pealt katki ning sinna naha ja rasvakihi vahele pannakse õng,” meenutab Leo. „Õngel on kaks kida, tagapool on aga õhuke metall-liistakas.”
Oldi hülgetitest elussööda valmistamisega sealmaal, seoti õngele tugev nöör külge, kõige musklilisem mees haaras paela enda kätte ning peibutis visati vette.
„Poeg käib ja niuksub augus,” rääkis sedasi hulga hülgehingi soojematele jahimaadele saatnud Leo. „Vana tuleb, võtab poja omale kaenlasse ja õng jääb talle loiva alla kinni. Siis pole muud, kui vana tõmmatakse nööriga augu juurde ja lüüakse harpuuniga ära.”
Lollikindel püügiviis. „Kord oli juhus, et saime - isa, vennas ja mina - väljastpoolt Sorku ühe päevaga neli tükki.”
Leo teab meenutada vaid ühte, sedagi kuulis ta isa suust, kus õhinas kütt virutas loomale harpuuniga nii uisapäisa, et lõi nööri puruks ning hüljes tükkis lapsega pääses pakku.
Suur loom võis sedasi ellugi jääda, väiksemal seda lootust polnud: konksuga turjas kaua ei uju.
Kolmanda moodusena praktiseerisid kalurid omal ajal karvakalade püüdmist võrkudega. See andis eriti häid tulemusi sügistormide ajal, kui vesi oli paks ja töntsisilmne hüljes sulistas meres nagu pime.
Oli mereelukas kord juba lõksus, tal enam pääsu polnud: võrgu üks ots oli kindlalt ankurdatud, ent teine lahti ning mida vägevamalt hüljes kütkest vabaks saamiseks mässas, seda enam ta end sisse mässis.
See kõik oli juba nii ammu, et Leo ei oska praegu täpselt öeldagi, kunas ta viimati hülgelt nahka võttis. Ta teab vaid, et sinna on hulk aega, sest juba aastaid ei tohi hülgeküttimisele mõteldagi: jaht vahepeal täiesti hävimisohus liigile on tänini keelatud.
„Nüüd on hülged taastunud,” ütleb Leo. „Käin sügiseti ja suvel meres ning kui võrgud on sisse lastud, siis vaatan: siit tõuseb nupp üles ja sealt tõuseb nupp. Nii et neid jälle on.”
Urmas Hännile
Kommentaarid (0)