Kalapüük

Karilatsis saab isegi siberi tuura tervitada 

Kalale!, 26. mai 2004, 15:59
Sõnapaari «siberi tuur» all kangastub paljudele purk musta kalamarja või tükike külmsuitsubalõkki. Põlvamaal Karilatsi kalamajandis on aga neid ürgseid tegelasi võimalik oma ihusilmaga näha torpeedodena forelli maimukanalites liikurmiinidena ujumas. Ekskursioon tuuratiikide juurde on nagu küllaminek ikka: viisaka inimesena helistate oma tulekust ette või koputade vähemalt väravale.

Ekskursioon tuuratiikide juurde on nagu küllaminek ikka: viisaka inimesena helistate oma tulekust ette või koputade vähemalt väravale. «Enamasti on meie külalised väga viisakad ja arusaajad, aga on ka selliseid üksiküritajaid, kes jooksevad meist mööda nagu seisvast postist kohe kalatiikideni välja. Siis ollakse veel pahane pealegi, kui ütleme, et nii see asi nüüd küll ei käi,» räägib Karilatsi kalamajandi juhataja Mati Vaino.

Inimhordide sisserännet kalatiigi kaldale tuura-iludused ei talu. Kalal kõrvu küll pole ja pole ka teada, kui suur see ajukenegi, ometi on tuurad nagu vikerforellidki ümbritseva suhtes ülitundlikud. Seepärast sigaretipakk ja mobiiltelefon jätke igatahes autosse.

Tervitusi dinosauruste ajastust

Kui Mati Vaino 1985. aastal Karilatsis toona Põlva kolhoosile kuuluvate kalatiikide kallal rahmeldama hakkas, oli asi kalamajandi nimetusest veel üsna kaugel. «Paljudel kolhoosidel oli nii-öelda abitootmine - kes tegi veini, kes arendas lihatööstust. Meil kasvatati kalu, peamiselt vikerforelli.» Karilatsi kalatiigis ujusid juba siis ürgsed tuurad-torpeedod ringi - mõnigi parteiboss arvas, et need on pisut teist-sugused forellid -, tekitamata vaatajas vähimatki nostalgiat: turul müüdav tuurabalõkk maitses paremini.

Mati Vaino kiivas suhtumine oma hoolealustesse oli saanud juba tookord legendiks: kriitilistel aegadel magas kalakasvataja kas või tiigi kaldal ning kui kala püüdmiseks läks, oli mehel kaladest kahju nagu oma lihastest lastest.

Ligemale 40 aastat tagasi, sügaval Nõukogude ajal, toodi kalakasvatajate mäletamist mööda Venemaa avarustest kümneid tuhandeid tuuramaime ning lasti Eesti avavetesse kasvama. Tuuramaimud taolist ellujäämiskursust kahjuks üle ei elanud, nii hakati kümmekond aastat hiljem siberi ja vene tuura kasvatama sumpades ja kalakasvatustiikides.

Kahekümne aastaga on elu Karilatsi kalamajandis tundmatuseni muutunud. Tuurakasvatus on laienenud Narva veehoidlasse, Mati Vaino nimetab Jaak Võsu nime ja tuurakasvatuse ideegeneraatorit Rein Tensonit. Just meie kohtumise päeval on Narvast Karilatsi kalakasvanduse poole «suvelaagrisse» teel auto, mille koormaks ligemale 4 tonni 200grammiseid tuurahakatisi.

Seda, et omal ajal siberi tuurade tuhandepealist karja Nõukogude aja lõpus prominentide rõõmuks vardasse ei aetud, peab Mati Vaino oma suurimaks töövõiduks. Muuseas, tuurad elavad kuni 50aastaseks ja nende pikkus võib ulatuda kuni 5,5 meetrini. Tundub kalamehejutuna, kuid väidetavalt on suurimate isendite kaal üle saja kilo.

Kalapiknik grillforelliga

Forelli- ja tuurakasvatusega põgusalt tutvunud inimene saab kalakasvanduses mõnusalt kalapiknikku pidada. «Eeldame, et inimesel on aega ja tahtmist loodust nautida, seepärast ei sea me iial oma territooriumile üles õlletelki ega hakka friikartuleid küpsetama. Kalapiknikule tulles võib seltskond pakkida omale kaasa täpselt sellise piknikukorvi, mida hing ihkab, aga kohapeal alkoholjooke osta ei saa!» selgitab Mati Vaino kodukorda.

Aastatega on välja kujunenud sadu püsikliente, kes Karilatsis pidusid pidada tahavad. Selleks on ehitatud ka kolm grillimaja.

Karilatsi kalamajandis on aastakümnete jooksul käinud nii palju välisturiste, et kergem oleks nimetada neid rahvusi, kes siia veel pole jõudnud.

Eskimod on ühed vähestest. «Kõige suuremaks tunnustuseks pean aga seda, kui Kanadas või Rootsis elav väliseestlane sugulaste eestvõtmisel kalakasvatusele ringi peale teeb ja siis tunnustavalt käe pihku lööb,» tunnistab Mati Vaino.

Kas üks tõsine kalamees saab forellidest kubisevas tiigis oma tõelist kirge rahuldada, on iseküsimus. Siiski - enamik landiloopijaid läheb hasarti. Isegi paljudes naistes on uskumatu kogus kalasportlast. Kui õng pooleks murdub või kala otsast ära läheb, on mõni nutmagi puhkenud.

Isule vastav vikerforelli kogus kinni püütud, võib seltskond tunnikese jagu grillimaja ümbruses aega viita, kuni lauale kantakse lepapuusuitsust läbi käinud grillforell. Kui paar suve tagasi Tour de France'il etapivõidu saavutanud Jaan Kirsipuu Eestisse jõudis, korraldas jalgrattahiiu fänniklubi piduliku söömaaja just Karilatsis. Õng pisteti pihku ka tippsportlasele. Võite kolm korda arvata, millise kala Kirsipuu välja tõmbas. Õige vastus - hiigelsuure karpkala, taoline purakas oli üllatuseks isegi Mati Vainole.

***

JAAK VÕSU, OÜ Stör Fisch juhatuse esimees: «Eestlane ei ole õnneks veel nõukogudeaegse tuurabalõki suurepärast maitset täielikult ära unustanud. Ja pealegi saab tuurast suurepärast šaslõkki. Nii et igal juhul on kalamajanditel tuurakasvatamine perspektiivne ja ma ei ütleks, et tuura kalatiigis kasvatada oleks keerulisem kui vikerforelli.

Tuura inkubatsioon kestab forellist kauem, see teeb ka tema hinna forellist oma 1,5-2 korda kõrgemaks. Kuid juba aasta pärast paiskame koos Karilatsi Kalamajandiga turgu kümneid tonne 1-2kiloseid siberi tuurasid, ja millegi-pärast ma ei usu, et eluskalast oleksid huvitatud ainult välisriigid.»

Kaja Roomets

SL Õhtuleht

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee