Kalapüügist kontrollija pilgu läbi

Kalastajad jagatakse kasutatavate püüniste, püügi eesmärgi ja ka püütavate kalaliikide põhjal laias laastus kaheks – harrastuspüüdjad ja kutselised kalurid. Esimestele on kalapüük peamiselt hobiks, lõõgastumiseks ja vaba aja veetmise võimaluseks, teistele elukutseks ja elatusallikaks.

Ehkki Eestis on läbi aegade kalapüügiga tegeldud, on surve kalavarudele tänu püügivahendite täiustumisele ja tehnika arengule pidevalt kasvanud.

Keskkonnainspektsioon ontänavu esimesel poolaastal kalapüügialaseid rikkumisi registreerinud kokku 2646 ja trahvinud 1509 isikut. Trahvisumma on üsna märkimisväärne – 1 103 300 krooni, millele lisanduvad keskkonnale tekitatud kahju eest sissenõutavad summad.

Maakondade lõikes on rikkumiste poolest esikolmikus Pärnumaa, kus on registreeritud 549 rikkumist, järgnevad Tartumaa 494 ja Võrumaa 414 rikkumisega. Veekogudest on üheks probleemsemaks piirkonnaks Peipsi-Pihkva järv.

Ligi 40% kõigist rikkumistest langeb harrastuspüüdjate arvele. Kutselised rannakalurid on püüginorme rikkunud 15% juhtudest. 35% kalapüügi rikkumistest on süüdlane teadmata. Viimasel juhul on tegemist ebaseaduslikult vette pandud püünistega, mille omanikku ei õnnestu välja selgitada.

Lisaks nimetatuile on avastatud rikkumisi traalpüügil ja muudes kalapüügiga seotud valdkondades, nagu näiteks tehingud värske kalaga.

Enamlevinud rikkumised harrastuskalapüügi puhul on kalapüügiõigust tõendava dokumendi puudumine, alamõõduliste kalade püük, keelatud ajal või keelatud kohas kalastamine.

Kutseliste kalurite puhul on suuremaks probleemiks lubatust suurema arvu püüniste kasutamine, kalapüügiaruannete esitamata jätmine, lubatust väiksema silmasuurusega võrkude kasutamine, alamõõdulise kala püük.

Ehkki harrastuskalurite poolt toime pandud rikkumiste osakaal on suur, kujutavad kutseliste kalurite rikkumised kalavarude säilimisele suuremat ohtu. Arusaadavalt on traalide, võrkude ja mõrdade püügijõudlus ning mõju kalavarudele suurem kui käsiõngel või spinningul.

Keskkonnaohtlikkuse tõttu on mõnede püügivahendite ja viiside kasutamine kalapüügil sootuks keelatud. Sellisteks on näiteks püük elektri, mürkainete ja lõhkelaengutega, mis tapavad valimatult kõik elusa.

Keskkonnainspektsioon kontrollib kalapüüki aasta ringi kõigil veekogudel. Põhitähelepanu suunatakse sinna, kus kalavarud on kõige haavatavamad, näiteks kudealadele.

Nii nagu keskkonnakaitse küsimustes üldse, omab ka kalakaitses suurt tähtsust inimeste suhtumine – on ju kaladele ohuks ka vette sattuvad reoveed, kudealade hävitamine, veekogude tõkestamine ja paljud muud tegurid, mis ei ole otseselt seotud kala püügiga. Võib kindlalt väita, et ühiskonna huvi keskkonnakaitse vastu ja inimeste hoolivus looduse suhtes on aasta-aastalt kasvanud. Seda kinnitab näiteks Keskkonnainspektsioonile tulevate avalduste ja teadete arv ning sisu. Küllalt palju on neid kalastajaid, kes mõistavad seatud eeskirjade ja nõuete vajalikkust, täidavad neid ise ning juhivad tähelepanu silma hakanud seaduserikkumistele.

Loodetavasti liigub Eesti üha kiiremas tempos suunas, kus keskkonna kaitsmine ja loodusressursside mõistlik kasutamine on elu loomulikuks osaks.

Tarvo Roose

Keskkonnainspektsiooni peadirektori asetäitja