Kalapüük

Vesised tapatalgud 

Kalale!, 18. august 2004 12:05
Mart Kadastik kirjeldab Eesti kalapüügi eripärasid – viljatut võitlust röövpüügiga. Selle suve populaarseim kalamehejutt pajatab kalapuudusest. Kala ei olevat meres, Peipsis ega Võrtsus.

Selle suve populaarseim kalamehejutt pajatab kalapuudusest. Kala ei olevat meres, Peipsis ega Võrtsus. Räägitakse elektriga püüdjate enneolematust aplusest. See jutt erutab neidki, kes ise pole kordagi õngeritva käes hoidnud.

Tegelikult ei ole eestlaste leidlikkuses midagi üllatavat. Ameerika rahukorpuslane Douglas Wells loetleb oma raamatus «Jänki seiklused Hiiumaal» eestlaste põhilisi kalapüügivahendeid 90. aastatel: allveepüss, hapnikuballoon, lõhkeaine, haamer. «Maailmal on eestlastelt veel palju õppida,» resümeerib Wells.

Ei näe ega kuule

Lätlased ei jää maha. Lõuna-Eestis kurdetakse, et just naabrid korraldavad meie järvedes tapatalguid. Isegi Pühajärv pole lätlastele püha. Tegutsetakse organiseeritult, jõukudena – ühed riisuvad kalu kokku, teised valvavad ümbrust. Keskkonnainspektoritel pole rohkem jõudu, kui jagada ajakirjandusele nutuseid teateid oma jõuetusest. Seeläbi kasvab röövpüüdjate – nii kohalike kui gastrollijate – jultumus veelgi.

Nüüd ütleb terve mõistus: see ei saa nii olla, et terve ühiskond annab alla. Ei saa olla nii, et Eestis on ainult kaks pealtnägijat – kodanikud Kersna ja Kärmas. Vähemalt koerad peaksid haukuma. Aga nemadki on tummad nagu kalad.

Allaheitlikkus ja sellel turniv julmus võivad muutuda normiks ainult siis, kui ühiskond on need tunnistanud osaks oma kultuurist.

Delikaatne Wells hindabki eestlaste kalapüügivõtteid kui rahvuslikku eripära. Samamoodi süütult kummaline tundub Wellsile eestlaste komme juua piima, mis on kolm päeva köögilaual hapnenud, või soov kupatada end saunalaval elusalt.

Keskkonnakaitsjatel on kalavarude halastamatu hävitamise kohta erisuguseid seletusi. Üks ametnik arvas Postimehes, et tegu on sotsiaalse probleemiga, millest ei saa lahti enne, kui rahval kõht täis. Ametnik ilmselt tunneb röövpüüdjaid ja teab, et nad kannatavad puuduse käes. Kurjale teele (täpsemini veele) minnakse meeleheitest.

Saamahimu

Säärast mõistvust ilmutades oleks tõesti piinlik helistada numbrile 1313, et anda õnnetud külamehed keskkonnainspektsioonile üles. Aga, kui uskuda päriskalastajate juttu, siis laotas Võrtsjärvele kahe kilomeetri ulatuses võrgud üks Tallinna ärimees. Tema uhke kaater seisab seniajani rannas. Õhtu hämardudes hiilivad pisikesi Lõuna-Eesti järvi võrgutama mitte üksnes kohalikud paadialused ja kehvikud, vaid ka suurmaaomanikud. Üldrahvalik ettevõtmine.

Neid mehi ei kannusta nälg, neid sunnib tegudele elustiiliks kujunenud hoolimatus, haiglaslik ja karistamatu saamahimu. Sel viisil väljendavad järvede tühjendajad oma põlgust ka Eesti riigi ja tema seaduste vastu. Justkui Sitsiilias, kus riigi petmine pole kunagi olnud patt – maffia on rohkem «oma» kui sajandeid võõra võimu atribuudiks olnud riik. Ka Eesti riik pole järvede rüüstajaile oma.

Sellest vaatevinklist peaks lojaalne kodanik kohe oma julguse kokku võtma ning valima 1313. Kaksteist tuhat krooni – nii suur on trahv loata võrgupüügi eest – kohutaks peaaegu igaüht. Miskipärast pole juhtunud lugema, kas see karistus kedagi ka tabanud on. Ent veel rohkem kohkub patrioodist pealtnägija ise, kättemaksu ohu ees. Maal võib juhtuda igasuguseid asju, masendavaid ja naeruväärseidki.

Näide. Otepää kandis müüs üks rahvusvaheliselt tuntud sporditegelane oma maamaja maha naabri tõttu, kelle lambad tema õue lagastasid. Eriti talumatuks läks asi siis, kui lammastel tekkis harjumus oma roojaseid kasukaid vastu sporditegelase majaseina hõõruda. Ehitas mees aia ette, leidis ta selle paari päeva pärast lõhutuna eest. Ei ole üksi ükski lammas. Lamba taga seisab inimene.

Eesliinil

Valik on sinu. Kuuled varavalges järvelt kahtlasi mõlasulpsatusi ja pead otsustama: kas riskirohke 1313 või rahulik elu? Kas ikka tasub tundmatus kohas vette hüpata? Lõppeks on sul endal ükstaspuha, kas järves ujub kaks kokre või kaks miljonit haugi – kalapüük sind ei köida ja seepärast pole sul põhjust suure saagi saajaid kadestada.

Aga asi on põhimõttes, asi on riigi tõsiseltvõetavuses. Testi vahelduseks iseennast: kui märkad poes parimast müügiajast üle läinud hapukoort, kas lükkad selle vaikselt tagumisse ritta (mõttes muiates järgmise, tähelepanematu ostja üle) või nõuad kauplusetöötajailt selgitust? Kui korraldad skandaali, siis järelikult sa ei taha olla lammas.

Sa ei olegi lammas. Valid otsustavalt 1313. Räägid ära, mis ja kus. Sinu isikuandmeid ei küsita – diskreetne suhtlemine. Mitte nii nagu politsei 110, kust ähvardavalt kostab: «Kes te üldse ise olete?» Oled lihtsalt pealtnägija.

Keskkonnainspektsiooni neiuhääl tänab sind informatsiooni eest. Lisad veel tagasihoidlikult, et sul õnnestus röövpüüdjad jäädvustada, kõik kolm jäid pildile. Väga tore, öeldakse. Seepeale küsitakse, kas sa näed rannal mehi ootava auto numbrit. Kahjuks silm nii kaugele ei seleta. Sind tänatakse veel kord ja lubatakse informatsioon edastada sinna, kuhu vaja.

Kohe kergem hakkas. Oled oma kodanikukohuse täitnud.

Aga sünged mehed paadis jätkavad rahumeeli võrkude puhastamist. Tegid seda eile, tegid täna, teevad ka homme hommikul.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee