Kalapüük

Port Lincolni tuunikalaparunid 

Kalale!, 1. oktoober 2004, 14:07
Virginia Marsh, © Copyright The Financial Times Ltd, tõlkis Erik Aru Väikses kalurilinnas on miljonäride suhtarv kõrgem kui kusagil mujal Austraalias. Veidi rohkem kui kümme aastat tagasi ei erinenud South Australia osariigis Eyre’i poolsaare tipus asuv Port Lincoln mitte millegi poolest traditsioonilistest kalapüügilinnadest üle maailma – kalavarude kokkukuivamine näis olevat andnud asulale surmahoobi. Kaubandussidemete arendamine Jaapaniga ja kohalike kalameeste “talupojamõistus” või-maldas neil arendada välja maa-ilma esimese tuunikalakasvanduse.

Väikses kalurilinnas on miljonäride suhtarv kõrgem kui kusagil mujal Austraalias.

Veidi rohkem kui kümme aastat tagasi ei erinenud South Australia osariigis Eyre’i poolsaare tipus asuv Port Lincoln mitte millegi poolest traditsioonilistest kalapüügilinnadest üle maailma – kalavarude kokkukuivamine näis olevat andnud asulale surmahoobi.

Kaubandussidemete arendamine Jaapaniga ja kohalike kalameeste “talupojamõistus” või-maldas neil arendada välja maa-ilma esimese tuunikalakasvanduse.

Uus ekspordikanal

South Australial on tänu sellele uus eksporditööstus, mille möödunud aasta käive oli 150 miljonit eurot (2,35 miljardit krooni), veekultuurid on osariigi kõige kiiremini kasvav primaartööstus, Tokyo sushirestoranidel on kindel tarnija hinnatud sinise tuunikala jaoks ning tuunikalavarud on taastunud.

“1980-ndate lõpul oli Port Lincoln pankroti äärel. Kalapüügiload ei maksnud peaaegu midagi. Tuunikala sai püüda kaks või kolm kuud aastas,” ütleb kohalik kapten Jason Shephard.

Kalavarud vähenesid tugevalt. Kalapüügi piiramiseks tõi valitsus 1984. aastal sisse püügikvoodid, mida 1988. aastal kärbiti 67% võrra, kõigest 5300 tonnile aastas.

Laostumise vältimiseks hakkasid kalamüüjad, kes olid kasutanud oma püügikvoote laenutagatisena, katsetama tuunikalakasvandusega.

“Mõtlesin, et nad on purjus,” arvas selle idee kohta Joe Puglisi, üks farmi asutajatest, kes müüs 2000. aastal oma ettevõtte Norrast pärinevale Stolti kontsernile peaaegu saja miljoni Austraalia dollari (üle 900 miljoni krooni) eest.

Läbimurre tuli 1993. aastal, kui Dinko Lukin – nagu paljud teisedki kohalikud kalamehed on ta horvaatia päritolu – töötas välja moodsa võrgusüsteemi. See võimaldab tuunikala ühe-ainsa võrguga püüda ja veealustesse puuridesse toimetada.

“Senise 70 kala asemel suutsime nüüd püüda sada tonni kala seda isegi puudutamata,” ütleb David Ellis, Tuna Boat Owners Associationi (TBOA – tuunikalalaeva omanike liit) uurimisvaldkonna juht. Kunagi müüdi tuunikala konservivalmistajatele 80 Austraalia senti (7,3 krooni) kilo, praegu makstakse värske tuunikala kilo eest 2800 jeeni (322 krooni). Kalapüügilitsentsid maksavad kusagil 150 000 Austraalia dollarit (1,4 miljonit krooni) tonni kohta, ütleb TBOA president Brian Jeffriess.

Edu aluseks Jaapan

Edu võtmeks on tööstusharu tihedad sidemed Jaapanist pärit ostjatega ja võime toimetada värske kala turule 72 tunni jooksul pärast veest väljavõtmist.

Samal ajal vähendavad tuunikalafirmad, mis on enamasti perekondlikus omanduses, oma sõltuvust, investeerides kasumeid uutele turgudele, näiteks merikõrvade ja homaaride kasvandustesse.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee