Kalapüük

Kalateadlased koondavad angerja kaitseks vägesid 

Kalale!, 27. oktoober 2004 10:24
Eesti peolaudadel ja poelettidel kõrgelt hinnatud angerja väärtus kasvab tulevikus veelgi, kui Euroopa kalateadlastel õnnestub selle Atlandi ookeanis Sargasso meres sündiva väärtkala püügile piir peale panna. Eesti rannikumerel ning Peipsil ja Võrtsjärvel angerjapüügiga juba aastasadu leiba teeninud kaluritele puhuvad kurjakuulutavad tuuled angerja käekäiku jälgivast rahvusvahelisest mereuuringute nõukogust. Nimelt tõdeb nõukogu, mille tööst võtavad osa ka Eesti kalateadlased, et Sargasso meres sündivate ja sealt edasi Euroopa rannikule rändavate angerjate arvukus on viimaste aastakümnetega ohtlikult kahanenud.

Eesti rannikumerel ning Peipsil ja Võrtsjärvel angerjapüügiga juba aastasadu leiba teeninud kaluritele puhuvad kurjakuulutavad tuuled angerja käekäiku jälgivast rahvusvahelisest mereuuringute nõukogust.

Nimelt tõdeb nõukogu, mille tööst võtavad osa ka Eesti kalateadlased, et Sargasso meres sündivate ja sealt edasi Euroopa rannikule rändavate angerjate arvukus on viimaste aastakümnetega ohtlikult kahanenud.

Veelgi enam, häirekella löönud mereuuringute nõukogu liige, hollandi bioloog Willem Dekker teatas hiljuti Euroopa Komisjonile, et kui asi nii edasi läheb, siis ähvardab Euroopa angerjat väljasuremisoht.

«Angerja populatsioon on viimase poole sajandiga langenud kümne protsendini sellest, mis ta kunagi oli,» kirjutas Dekker mereuuringute nõukogu koduleheküljel. «Ja sellest kümnest protsendist on nüüd saamas üks protsent.»

Püügipiirang lahtine

Euroopa Komisjoni kalanduse direktoraat on omakorda küsinud kõigist liikmesriikidest nõu, kuidas angerjat kaitsta. Eesti keskkonnaministeerium vastas hiljuti, et toetab angerja kaitsmist. Küsimust arutasid hiljuti ka Võrtsjärve ääres kokku saanud keskkonnaministeeriumi ja maakondade keskkonnateenistuste esindajad ning kalateadlased.

Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist Leelo Kukk ütles aga, et kuigi Eesti on angerja kaitsmise poolt, siis pole tal praegu vastust küsimustele, kus, kuidas ning kas üldse Eestis angerjapüüki veel piirata.

«Euroopa Komisjon tahab esmakordselt püüki keelata ka sisevetes, seni on komisjon ainult merel tegutsenud, siseveed on olnud riigi enda asi,» osutas Kukk. «Läänemeres peame ka rannikul mingid piirangud panema, piirang oleks seegi, kui vähendada angerjarüsade (püügivahendite – toim.) arvu.»

Et selle madu meenutava kala arvukuse vähenemise põhjustest aru saada, tuleb läbi teha teekond Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel asuva Sargasso mereni, mille sügavates ja soojades kihtides Euroopa angerjas sünnib.

Angerja sünniloole said kalateadlased tegelikult jälile alles 19. sajandi lõpus, kui nad püüdsid Euroopa läänerannikult Messiinia lahest kinni omapärase tillukese klaasja kalakese, kelle kohta polnud toona mingeid andmeid.

Itaalia teadlased hakkasid imelooma akvaariumis kasvatama ning avastasid enda üllatuseks, et kalake tegi läbi moonde ning kasvas 75 millimeetri pikkuseks, juba sajandeid tuntud klaasangerjaks.

Kulus veel nelikümmend aastat ning lahenes ka angerja sünnikodu saladus. Selle lahendas Norra kalateadlane Johannes Schmidt, püüdes Sargasso merest kinni juba varem tuntud klaasangerja pikkusega 10 millimeetrit.

Nii selguski, et angerja pikk moonderännak saab alguse selles Atlandi ookeani kõige soolasemas, hoovustega ümbritsetud piirkonnas. Golfi hoovus kannab sealt igal aastal miljardeid angerjatittesid Euroopa ranniku poole ning juba sellel, kuni kolm aastat kestval rännakul enamik neist hukkub.

Siiski Itaalia, Prantsusmaa või Inglismaa rannikule jõudes on vastsetest saanud juba läbipaistvad klaasangerjad, kelle välimus ei meenuta ometi veel kuidagi teada-tuntud angerjat.

Kümneaastane eluring

Kulub veel aastaid, enne kui angerjas looduslikku teed mööda Eesti vähesoolasesse rannikumerre ja sealt siseveekogudesse jõuab. Ka siis läheb veel aega, enne kui sellest 20 sentimeetri pikkusest angerjateismelisest kasvab püügikõlblik, kuni meetrine kala, mida teadlased nimetavad kollaseks angerjaks.

Angerja eluring saab täis umbes kümne aastaga, kui ta ujub sise- ja rannikuveest tagasi merre ning rändab juba hõbeangerjana tagasi Sargasso merre kudema. Seal kudemisest kurnatud maailmarändur sureb.

Veel sajand tagasi Eestis vaid sakste hulgas suitsutatult või marineeritult hinnatud angerjas on tänapäeval oodatud kala kõigil söögilaudadel ning seda terves maailmas. Just see on ka üks angerjavarude kahanemise põhjuseid.

Kuna teadlastel pole seni õnnestunud angerjamarja kunstlikult viljastada, püütakse Lääne-Euroopas igal aastal merest välja tuhandeid tonne klaasangerjat, mis müüakse edasi angerjavarude taastootmiseks.

Taastootmine tähendab seda, et klaasangerjas kasvatatakse kasvatuses alla kümne sentimeetri pikkuseks maimuks ning lastakse siis rannikumerre või siseveekogusse, kus ta püügikõlblikku suurusesse kasvab.

Rohkem kui klaasangerja püük varude taastootmiseks Euroopas teeb aga kalateadlasi rahutuks tõik, et lõviosa Prantsusmaalt või siis Inglismaalt püütud klaasangerjatest läheb Aasia turule. Seda sellest hoolimata, et aasialastel on meres ka oma looduslik angerjas.

Plahvatuslikult kasvanud klaasangerja müügist Aasiasse annavad tunnistust faktid. Nii näiteks tõusis klaasangerja kilohind 1997. aastal iga nädal 30 dollari võrra. Jaapanis avati siis iga nädal üks angerjakasvatus.Hiina diilerid olid aga andnud enam kui 250 000 kilole 1997. aasta generatsiooni klaasangerjale tellimuse sisse enne, kui nood olid Euroopasse ujunud.

Kokkuvõtteks oli seis eelmiseks aastaks selline, et kui Euroopas tarvitati aastas 25 miljonit kilo angerjat, siis ainuüksi Jaapanis 100 miljonit kilo.

Angerjatest magistritöö kirjutanud Viljandimaa keskkonnateenistuse kalanduse spetsialisti Alo Laasi sõnul oleks üks väljapääs vähendada klaasangerja müüki Aasiasse. Või siis keelata kogu klaasangerja väljapüük, kuid see tõotab vastuseisu Inglimaalt ja Prantsusmaalt, kus kalaärimehed teenivad klaasangerja püügi ja edasimüügiga sadu miljoneid kroone.

Ei pääse merre tagasi

Eesti probleem pole aga suurtes püüginumbrites, vaid selles, et kui Võrtsjärves ja Peipsis kasvanud emane angerjas tahab koju Sargasso poole ujuda, siis ei pääse ta merre tagasi. Narva jõel on neil tõkkeks ees venelaste hüdrojaam.

Kui seda probleemi ei lahendata, siis võib kalandusametniku Leelo Kuke sõnul juhtuda, et Euroopa Komisjon keelab Eesti siseveekogudes angerjakasvatuse üldse ära. «Meie ettepanek oli selline, et kui angerjal tagasirändeks merele väljapääsu pole, siis pole ka mõtet püüki keelata,» lausus ta.

Samas tuleb Kuke sõnul angerja väljapääsuteede tagamisse siiski väga tõsiselt suhtuda, et meie järvedesse lubataks ka tulevikus angerjamaime ümber asustada.

Mereinstituudi kalandusbioloog Leili Järv nentis, et nõudlus angerja järele on tõesti suurem kui looduse taastootmisvõime. Inimesed on tema sõnul rikkamaks saanud ning jaksavad osta angerjat, mille kilo maksab rannas kaluri käest ostes kuni 120 krooni.

Kuid see, kas kohalikku püüki tuleks Eestist eemal toimuva klaasangerja masspüügi pärast piirata või hoopis ära keelata, on otsus, mis tuleb Järve sõnul hoolsalt läbi mõelda, sest tulemus peab saama sobiv nii inimestele kui kaladele.

«Ja kuidas sa keelad püügi ilma selgelt arusaadavate põhjendusteta ära, kui võid veest välja tõmmata käsivarrejämeduse angerja ning tarbimisharjumused ulatuvad sajandite taha,» tõdes Järv. «Samas, kui pole täiskasvanud angerjat, siis pole ka titte ehk klaasangerjat ja vastupidi.»

Angerjate taastootmine

• Esimesed angerjamaimud toodi Eesti sisevetesse juba 1937. ja 1938. aastal Prantsusmaalt, vastavalt 32 000 ja 80 000 tükki.

• Teise maailmasõja järel tekkis pikk paus ning alles 1956. aastal lasti Võrtsjärve 175 000 maimu.

• Nõukogude Liidu lagunedes lagunes ka Võrtsjärve angerjakasvatus, mis taastus alles krooni tulekuga 1990. aastate algul.

• Angerjate taastootmise maksavad Võrtsjärvel kinni kohalikud kalurid, makstes riigile ühe mõrra pealt 7000 krooni.

Eesti veekogudesse lastud angerjamaimud

• 2004 – Võrtsjärv, Saadjärv, Kaiavere, Kuremaa, Vagula, Hino järv, kokku 2 711 000 krooni eest (Keskkonnainvesteeringute Keskuse raha).

• 2003 – Võrtsjärv (1,6 miljonit krooni), Saadjärv (180 000), Kuremaa (150 000), Kaiavere (120 000), Vagula järv (90 000), Ermistu ja Kaisma järv (50 000), Kariste järv (16 000).

• 2002 – Võrtsjärv (885 000), Saadjärv (329 000), Kaiavere järv (131 000), Vagula järv (47 000).

• 2001 – Võrtsjärv (1 miljon)

Allikas: PM / Keskkonnainvesteeringute Keskus

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee