Külma tulekuni koputavad Peipsi kalurid kindaid

Jää on konarlik nagu sea songermaa. Silm ei seleta järvel ühtki kalameest. Vara veel, jää on nõrk.

Kaks naist seisavad Mehikoormas kaluritelt saaki kokku ostva ja seda edasi müüva OÜ Latikas õuel. «Sisse praegu ei saa, Marko püüab seal urukoeraga kassi,» ütleb üks neist, Latika kalapunkti juhataja Liidia Sandman. Kalapunkti kõrvalhoonest kostab haukumist ja tühjade kastide kolinat.

Olematu saak

Nii nagu sooja talve pärast jõude istuvatel kaluritel, pole ka Liidia Sandmanil ja Latika raamatupidajal Salme Ivandil midagi rõõmustavat rääkida. Heal talvel ostab firma kuus kokku kuni paarkümmend tonni kala, sel talvel on saak praktiliselt null ehk alla saja kilo, pluss külmutuses olev sügisene varu.

«Üks õnnetus ajab teist taga,» ohkab Liidia Sandman. «Torm viis meeste mõrrad ja võrgud minema.» Meeksi vallavanema Boriss Rõžovi sõnul on valla kutseliste kalurite kaotused tormi tõttu 100 000 krooni ligi.

Kõrvalhoone uks läheb valla. «See ei ole kass, see on naarits, mink,» teatab sealt välja astuv kalur Marko Kajasalu. «Ma nägin teda, aga kätte ei saa, puges kastide alla.»

Minke olevat Mehikoormas palju, sest nagu kassidki, lasevad nad kalal hea meelega maitsta.

Liidia Sandman muutub veel kurvemaks: ta peab nüüd kastid eest ära tõstma ja mingi ruumist välja saama. Sest see sunnik oskab end ka nõelasilmast läbi pressida, et kalu varastada. Kõrval kalapunktis on aga 70 kilo värsket särge ja ahvenat, mille hommikul tõi Meerapalu kalur Uno Mertsina.

Tema kolleeg Marko Kajasalu ütleb aga, et ei mäletagi enam, mis kalapüük tähendab. Mees pole neli kuud järvele saanud. «Viimased paar kuud on perel juba väga raske olnud, me polnud nii pikaks seisakuks valmis,» ohkab mees.

Kolme lapsega peret on pinnal hoidnud pereisa valla veevärgi haldamise palgatöö, pereema õpetajapalk ja kaugemal elavatelt sõpradelt tehtud laen.

Kahel aastal annab

Latikasse ahvenaid ja särgi toonud Uno Mertsina askeldab poegade Janeki ja Jaanusega katkiste mõrdade kallal. «Järve kirjutamata seadus on, et kaks aastat ta sulle annab ja kolmandal võtab, meie Peipsi on karm,» räägib elupõline, mitmenda põlve kalur.

Selle tõestuseks käristab ta võrgukuuris nagu niuhti puruks mõrra tiiva. «Näe, täitsa mäda! Aga ütlevad, et kapron on igavene,» naerab mees.

Kui järve läbi kulutatud mõrra tiivad on Mertsinatele loomulik kaotus, siis paarikümne võrgu hävimine rabas neid nagu välk selgest taevast.

«Ülemöödunud nädalal oli vesi lahti, poisid olid kihku täis, ajasid peale, et lähme laseme võrgud sisse,» räägib Uno Mertsina. Öösel hakkas aga külmetama, järvele tekkis jääsupp, mis tõstis võrgud pinnale ja nii see kahju tekkiski.

«Kuda võis ühe ööga nii juhtuda?! Te olete haritud inimene, öelge, mis nendega nüüd teha,» küsib kalur kasututeks, kuid väga ilusateks jääkamakateks muutunud võrke näidates. Ja vastab ise: «Tsäikannitäie vett saab võrgust, ega muud.»

Suurema osa sellest soojast talvest on Uno, Janek ja Jaanus Mertsina nagu ülejäänud ligi 30 Meeksi valla kutselist kalurit mööda saatnud mitte järvel kala püüdes, vaid oma kalapüügivahendeid parandades.

«Novembris oli kolm nädalat talve, siis läks jamaks,» ütleb vana kalur.

Iseloomuga kalad

Mertsinad loodust ei kiru, sest selle vastu inimene ju ei saa. Kalur on nagu põllumees – on head ja halvad aastad. Jutu jätkuks lisab 35 aastat kala püüdnud Uno Mertsina, et ega ainult loodus jäta kalameest saagita. «Kala iseloomu peab tundma,» selgitab ta. «Kui ta ära vihastad, siis tuled randa ja koputad kindaid.»

Olgu selle kala vihastamisega kuidas on, aga sel talvel koputavad Mertsinad koos teiste omakandi kaluritega kindaid. «Mida kuu edasi, seda väiksemate numbritega rahasid kasutan,» naerab Uno Mertsina. «Kui nüüd lõpuks nii külmaks ei lähe, et korralikult püüdma saab hakata, siis tõuseb ka ühekroonine ausse.»

Särjed, ahvenad ja kiisadki on sel viletsal aastal rannakülades ausse tõusnud – muidu kass isegi ei vaadanud kiisa poole, aga nüüd lööb tänulikult nurru, kui peremees selle luise kala talle viib.

Kassi ja kalurite viletsad päevad lõpevad loodetavasti kevadise suurpüügi ajal – Peipsi ja Lämmijärve kalurite kiireimal tööajal.

Vilja Kohler, Postimees