Inimesed on Euroopa veekogud ära kurnanud

Magevee ökosüsteemid on maailmas ühed haavatavamad ning samas ka ühed inimese poolt enim ekspluateeritud. Inimesed püüavad neist kala, veavad neid mööda kaupu, lasevad neisse reovett ja kasutavad magedat vett ka põldude niisutamiseks.

Nagu näitab aasta alguses ilmunud Euroopa Komisjoni teadusuuringute ühiskeskuse (JRC) ülevaade, avaldab kliima soojenemine veesüsteemidele ja selle kaudu inimestele järjest suuremat survet.

Nähtavad muutused

Kui Eesti ehk ei näigi suure kaotajana oma pehmemate talvede ja mõnevõrra suurema sademehulgaga, siis Kesk-Euroopa peab toime tulema kasvava üleujutusriski ning Lõuna-Euroopa kõrbestumisega.

Kliimast, eelkõige temperatuuri tõusust põhjustatud muutused ilmnevad kõige selgemini veekogude füüsikaliste omaduste juures, selgitab Eesti järveteadlane Peeter Nõges, kes töötab rahvusliku eksperdina Itaalias Ispras JRC keskuses.

«Need muutused on hästi ennustatavad ja me näeme neid juba praegu, näiteks jää hakkab varem ära minema,» räägib Nõges. «Mis puudutab toitaineid ja nende ringlust vees, siis need on natuke raskemini ennustatavad ja rohkem seotud konkreetse veekogu omadustega. Ja bioloogilised muutused on suhteliselt raskesti ennustatavad.»

Nii võib ka väike muutus kliimaoludes kaasa tuua dramaatilisi mõjusid veekogu elustikule, eriti ekstreemsetes elukeskkondades, kus liigid elavad niigi oma võimete piiril, märgib eurokomisjoni raport.

Üks viiest järvest, mille näidet raport lähemalt vaatleb, on Võrtsjärv – Nõgese kauane uurimisobjekt, mis kliimamuutusest kasu lõikaks. Soojemad talved ja sagedasemad vihmahood vähendavad tõenäoliselt suvist vetikate vohamist ning kalade massilist suremist talviti.

Muutuste puhul etendavad oma rolli nii loodus kui inimene. «Inimmõju mängib alati, kuidas seda võiks öelda, kokku või lahku kliimamuutustega. Neil on alati mingi koosefekt,» selgitab Nõges.

«Kui meil langeb kokku madal veeseis, kõrge temperatuur ja eelnev tugev reostus, mis on setetesse toonud palju fosforit, siis on selge, et see võib tekitada plahvatusliku vetikate puhangu.»

«Võrtsjärv on erandlik selle poolest, et ta on üks väheseid suuri järvi, mis on täielikult looduslikul režiimil, tema veetase ei ole reguleeritud,» räägib Nõges.

Sellest tingitud suur veetaseme kõikumine on tekitanud küll paljudes soovi Suure Emajõe tammiga Võrtsjärve veepeeglit ühtlasemana hoida, ent Nõgese sõnul väärtustab Euroopa Liit üha enam looduslikke veesüsteeme.

«Selles suhtes oleks praegu väga ketserlik hakata Võrtsjärve reguleerima,» tõdeb ta. «Kui Võrtsjärv on selline järv, mis looduslikult oma kalad iga mõnekümne aasta tagant surmale määrab, kuna veetase on väga madal ja tuleb karm talv, siis näib, nagu peaksime sellega leppima.»

«Üks asi, mida tamm kindlasti hakkaks mõjutama, oleks Alam-Pedja kaitseala veerežiim. On väga raske öelda, millised muutused hakkaksid seal märgalal toimuma,» lisab Nõges.

Emajõe väikese langu tõttu – vaid kolm sentimeetrit kilomeetri kohta – lisanduks oht, et märjal aastal võiks järv väiksemagi valearvestuse korral väljuda oma piiridest ja ujutada üle madalad kaldaalad.

Seni ennustavad kliimamudelid Eestis sademehulga kasvu, mis peaks Võrtsjärve valupunkte leevendama. «Lõppkokkuvõttes tuleb ikka välja, et loodus on kõige targem,» pole Nõges reguleerimise poolt.

Abitud veekogud

Seda, et mujal Euroopas on suur osa suurtest jõgedest reguleeritud, nimetab Nõges suureks õnnetuseks.

«Siiani suuname väga palju puhastamata reovett looduslikesse veekogudesse, lootes, et need saavad sellega hakkama. Aga nad saavad sellega järjest vähem hakkama just selle tõttu, et nad on nii piiratud, nii raamidesse surutud ja nende looduslik puhastusvõime on kadunud,» nendib ta.

Selline deregulatsioon, mis ökosüsteemid taastaks, enamasti enam võimalik pole, küll saab Nõgese sõnul leida kompromisse, kus säilib veekogu inimesele kasulik omadus, aga samas lastakse ka loodusel tegutseda.

Kasvava kliimasurve juures peaks inimene oma mõju piirama, leiab Nõges. «Kui me vähendame otsest inimmõju, vähendame eutrofeerumist ja reostust näiteks mürkkemikaalidega, vähendame üleekspluateerimist, siis loomulikult paraneb veekogu võime vastu pidada kliimamuutustele.»

Peeter Nõges

• Töötab rahvusliku lähetuse eksperdina Itaalias, Euroopa Komisjoni teadusuuringute ühiskeskuse keskkonna- ja säästva arengu instituudis.

• Uurinud palju Võrtsjärve omapärast hüdroloogilist režiimi ja sellest tulenevaid iseärasusi järves valitsevates valgustingimustes ja järve ainevahetuses.

• Lõpetas 1987. aastal Tartu Ülikooli teaduste kandidaadina ökoloogia erialal.

• Sündinud 1957. aastal Pärnus.