Kalapüük

Eksperdid tõrjuvad Sindi paisu  

Kalale!, 10. märts 2006 15:40
Kui veel paari aasta eest peeti Sindi paisu eemaldamist suure maksumuse tõttu ilmvõimatuks, on praegu saanud sellest käegakatsutav ettevõtmine. Eesti rohelise liikumise (ERL) korraldatud seminaril Pärnu maavalitsuses esitasid spetsialistid andmeid Sindi paisu hävitava mõju kohta lõhedele ja teistele siirdekaladele, rõhutades paisu eemaldamise vajadust. Nende hinnangut toetab keskkonnaministeeriumi tellimusel sügiseks valmiv mahukas uuring, mis otsib Eesti kalastiku seisukohast sobivaimat lahendust, mida ette võtta olulisematel jõgedel asuvate paisudega (sealhulgas Sindi, Kurgja, Jändja), on see siis paisu eemaldamine või madaldamine ja kalatee rajamine.

Eesti rohelise liikumise (ERL) korraldatud seminaril Pärnu maavalitsuses esitasid spetsialistid andmeid Sindi paisu hävitava mõju kohta lõhedele ja teistele siirdekaladele, rõhutades paisu eemaldamise vajadust.

Nende hinnangut toetab keskkonnaministeeriumi tellimusel sügiseks valmiv mahukas uuring, mis otsib Eesti kalastiku seisukohast sobivaimat lahendust, mida ette võtta olulisematel jõgedel asuvate paisudega (sealhulgas Sindi, Kurgja, Jändja), on see siis paisu eemaldamine või madaldamine ja kalatee rajamine. Uuringu koostajadki peavad parimaks lahenduseks Sindi paisu lammutamist.

Ühes uuringuga hinnatakse lammutamise keskkonnamõjusid ja koostatakse rahastamise taotlus, et plaan ELi Ühtekuuluvusfondi toel ellu viia.

Samal ajal on Pärnumaa keskkonnateenistus kohe-kohe välja andmas vee erikasutuse luba AS Marule, andes sellega rohelise tee Sindi paisu juurde hüdroelektrijaama rajamiseks. See tähendab paisu allesjätmist.

ERLi juhatuse esimees Taavi Nuum lubas sel nädalal esitada keskkonnaministeeriumile pöördumise, mis selgitab paisu eemaldamisvajadust. Samuti lubas eraldi pöördumise teele saata seminaril osalenud Vändra vallavanem Peeter Reimann.

Lõhe sureb välja

Lõhe on siirdekala, mis koeb ja tuleb ilmale jõgedes, kuid suurema osa oma elust veedab meres. Lõhedel on geneetiline mälu, mis suunab neid vahepealsele pikale rändele vaatamata kudema alati ühte ja samasse jõkke.

Kogu Läänemere piirkonnas on peamiselt paisutamise tõttu alles jäänud väga vähe selliseid jõgesid, kus säärane looduslikult kudeva lõhe asurkond on veel säilinud.

Võrreldes sajanditagusega, on Läänemere alal lõhede populatsioon hävinud kolmes neljandikus toonastest lõhejõgedest. 11 protsendil jõgedest on lõhepopulatsioon kriitilises seisus, kolmel protsendil ohualdis ja vaid viiel protsendil elujõuline. 90 protsenti lõhede järelkasvust on inimene tänapäeval kunstlikult taastootnud, kuid ellujäämise protsent on madal.

Puhta Läänemere Ühenduse andmeil on heas olukorras lõhejõgesid vaid paar väikest Rootsis, Salaca jõgi Lätis ning ainsad suured Põhja-Botnias Soome-Rootsi piiril. Poolas ja 25st Soome jõest 23s on looduslik lõhede asurkond hävinud.

Baltimaades domineerivad sügavalt ohustatud jõed, mille hulgas Pärnu jõgigi. Lõhe elupaigad on rikutud kriitilise piirini ja liigi säilimine Eesti looduses on ohutegurite toime jätkumisel suuresti kaheldav.

Kahte head korraga ei saa

“Meil tuleb valida, kas tahame kalarikkaid jõgesid ja rannikumerd või tahame jõgedel toota väikese koguse hüdroenergiat. Mõlemat korraga saavutada pole võimalik,” märkis Nuum.

Sindi pais, mis asub 14 kilomeetri kaugusel Pärnu jõe suudmest, isoleerib siirdekalad ligi 2600 kilomeetri pikkusest vetevõrgust ehk ligi 15 protsendist kogu Eesti valgalast. See tähendab, et üle 90 protsendi siirdekalade (jõesilm, lõhe, meriforell, siirdesiig, vimb) võimalikest koelmualadest on praegu neile kättesaamatud. Niisamuti on takistatud rannikumeres elunevate siirdeliste mageveekalade (haug, särg, teib, säinas, latikas, luts jt) asurkondade pääs oma koelmutele Pärnu jões ja selle lisajõgedes.

Ekspertide arvamuse kohaselt ulatub ainuüksi Sindi paisu poolt siirdekalade varudele põhjustatud kahju kümnetesse miljonitesse kroonidesse aastas. Samal ajal (arvestamata Narva jõge) on Eesti jõgede tehniliselt kasutatav hüdroenergeetiline koguressurss vaid pool protsenti Eesti elektrienergia tarbimisest.

“Madalveeperioodide tõttu on veeressurssi võimalik hüdroenergia tootmiseks kasutada vaid periooditi, üldjuhul mitte rohkem kui kahe kolmandiku jooksul aastast,” tähendas Eesti loodushoiu keskuse jõgede elustiku ekspert Rein Järvekülg. “See, et hüdroelektrienergia säästab mõne tonni põlevkivi, on fiktsioon, tegelikult ei säästeta kilogrammigi. Arendajate tulu maksab elektrienergia tarbija lisakuluna kinni.”

Järvekülg nentis, et Eesti olulistel kalajõgedel on pool tuhat paisu, kalatreppe aga ühe käe sõrmedel. Needki kas ei toimi üldse või toimivad väga halvasti, Sindi paisu kalatrepp pole selles mõttes erand.

Järvekülg tõi näiteks 2000. aastal valminud Leevi hüdroelektrijaama Võhandu jõel, mis pidi tulema Euroopa moodsaim ja järgima kõiki keskkonnanõudeid, aga “välja kukkus nagu alati” ehk risti vastupidi. Riigil puuduvad tõhusad meetmed, et ettevõte korrale kutsuda.

Pais ära osta?

Eksperdid tõdesid, et Sindi paisu eemaldamine polnud suurte kulude tõttu mõeldav veel mõni aasta tagasi. Seoses Euroopa Liidu fondide avanenud võimalustega on mõttekäik nüüd muutunud ja raha pole enam takistuseks.

Praegu kuulub paisu betoonosa ja paremkalda kindlustus AS Marule, vasakkalda kivirahnudest pais OÜ Articerile. Mõlemad soovivad, üks ühele, teine teisele poole rajada hüdroelektrijaama.

Kalakaitsjad näevad üht lahendust selles, et tuleb pais ettevõtjailt euroraha toel ära osta. Paraku pole riik moraalselt valmis ideed toetama.

Keskkonnaministeeriumi tellitud uuringki, mis uurib ka Sindi paisu lammutamise mõjusid, on nüüd paraku ajale jalgu jäänud, sest Maru on vahepeal vee erikasutusloa saamiseks vajaliku keskkonnamõjude hindamise teinud ning keskkonnaminister selle alusel loa väljastamiseks nõuded aasta algusega kinnitanud. Mis sest, et ekspertide väitel on need koostatud ebaõnnestunult.

Nõuetekohaselt peab koos Maru hüdroelektrijaamaga rajatava kalatee kaudu vähemalt 50 protsenti paisualustest kaladest ülesvoolu pääsema ja seda jõujaama töötamisajast olenemata.

Pärnumaa keskkonnateenistuse vee peaspetsialist Margit Kolk nentis, et kui Taani eksperdid esimestena 2001. aastal Sindi paisu mõju uurisid, oli üks nende ettepanekuid likvideerida pais, ent siis oli avalikkus selle vastu.

2000. aastal ostis vasakkalda kivipuistepaisu ja 1930. aastal valminud vasakkalda hüdroelektrijaama hoone OÜ Articer, mis soovis taaskäivitada selles hoones asuva, peaaegu töökorras oleva turbiini ning ehitada vasakkaldale uue kalatee. Järgmisel aastal müüs Sindi vabrik Qualitex paisu betoonosa ja paremkalda kivipuistepaisu AS Marule, mis oli valmis ehitama nii hüdroelektrijaama kui rajama paremkaldale kalatee. Keskkonnaministeerium on seni eelistanud Maru ideed.

Kolk selgitas, et Marule vee erikasutuse loa väljastamisele järgneb detailplaneerimine ja ehitusprojekti koostamine. Keskkonnaministeeriumi edasine ülesanne on jälgida, et projekti koostamisel arvestatakse kõiki keskkonnanõudeid.

Articeri projektijuht Mati Kokk lubas, et kui vee erikasutuse luba Marule väljastatakse, kavatseb ta selle otsuse vaidlustada. Kuna jaama praegu kuivale maale ehitades muudab ettevõte jõesängi. Seda aga keelab 2004. aastal kehtima hakanud Eesti looduskaitseseadus.

“Juhul kui Marule antakse luba rajada nii suur hüdroelektrijaam, mille turbiinidesse läheb 58 kuupmeetrit vett sekundis ehk sisuliselt kogu jõevesi, saadame kaebekirja Euroopa Komisjonile põhjendusega, et projekt on vastuolus Natura-alasid käsitleva Euroopa loodusdirektiiviga,” ütles Kokk.

Articer ise on väljendanud oma nõusolekut paisu kõrguse vähendamise suhtes mõnevõrra. Kui palju sellest kaladele kasu tõuseb, selgitab keskkonnaministeeriumi tellitud uuring.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee