Kalapüük

Ämbriga naine rikub kaluri päeva  

Kalale!, 27. juuli 2006 13:20
Märkmikud on avatud, diktofonid töötavad. Kuidas võrke järvele pandi, alustab Leedu teadlane juttu Kallaste vana kaluri Demintjan Aleksiniga. «Aga mis seal ikka oli,» vastab viimane.

Napisõnaline algus Vilniuse ülikooli slaavi keelte kateedri dotsenti, vene vanausulisi uurivat lingvisti Nadežda Morozovat ei peletanud.

Morozovaga Eesti vene vanausuliste folkloori koguma tulnud Vilniuse pedagoogilise ülikooli professor, folklorist Juri Novikov ja Venemaa Teaduste Akadeemia vene keele instituudi teadlane Olga Rovnova on kindlad, et 13. augustil 92-aastaseks saaval ja alles neli aastat tagasi Peipsil käimisest loobunud Demintjan Aleksinil on palju rääkida.

Kalur töötas iga ilmaga

«Naised rääkisid meile, et Kallaste mehed käisid oma paatidega Laadogal, nad olevat Piiterist ikoone toonud,» uuris Juri Novikov edasi. Seda asja Aleksin ei mäleta. Aga seda kinnitas ta küll, et usupühade ajal järvele minna ei tohtinud. «Siis ju jumal karistab, ei lase taevasse,» selgitas ta.

Kui pühad välja arvata, siis käis Aleksin koos Kallaste teiste meestega järvel kala püüdmas iga ilmaga. «Kakskümmend kraadi külma ja kõva tuul ei tähendanud midagi,» rääkis ta. «Peret oli ju vana toita! Nüüd on uue tehnikaga järv kalast tühjaks püütud, on tulnud mingid keeluajad. Vanasti sellist asja polnud.»

Aga selline asi oli küll, et kui kalurile tuli enne järvele minekut vastu ämbriga naine, siis oli see päev nässus. See asi kehtivat tänaseni.

Kas ka naised järvel käisid? «Oi, palju naisi käis suvel järvel, talvel mitte,» vastas Aleksin. «Aga need olid vaesed naised. Kui on ikka palju suid toita, proovi ise hakkama saada.»

Kõva kuulmise, kuid terase nägemisega Aleksini jutt läks lõpuks lahti. Krapsakalt otsis kuuri alt välja võrkudele raskuseks pandud ilusad lapikud kivid; rääkis, kuidas kalurid tähistasid eri värvi trjapotškaga oma võrke ning meenutas kalamehi-vargakampugi, kes teiste võrke tühjendasid. Nende vastu aus kalur ei saanud – vette ju jälge ei jää...

Tunnike möödus lennates. Teadlased kraamisid oma asjad kokku ja asutasid end edasi minema, sest Aleksin on kimpus kõrge vererõhuga ja Kallaste teised vene vanausulised ootasid külastamist.

«Oleme siin kuulnud palju uut vanausuliste kohta,» ütles Morozova. «Leedu vanausulised on läbi ajaloo tegelnud peamiselt loomakasvatusega, sellist kalurikultuuri nagu Peipsi-äärsetes külades elaval rahvakillul, meil pole.»

Olga Rovnova lisas, et kuigi nii Eesti kui ka Leedu vanausulised on pärit Novgorodimaalt, on nende dialektid täiesti erinevad.

Retk jätkub

Täna on Leedu ja Vene teadlased juba Mustvees vanausuliste mälestusi, pärimusi ja laule kogumas, sama töö ootab neid Peipsi-äärsetes väikestes külades. Veel üks Leedu teadlane, Vilniuse ülikoolis töötav Maria Romanova, uurib samal ajal Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis talletatud vanausuliste pärandit.

Kuni 10. augustini kestva folkloorikogumise taga on Eesti Vanausuliste Koguduste Liit ning Eesti Vanausuliste Kultuuri- ja Arendusühing.

Nende ühiskondlike organisatsioonide ning Leedu ja Vene teadlaste folkloorikogumine tipneb tulevikus Eesti vanausuliste kommetest, pärimustest, muinasjuttudest ja lauludest koosneva raamatu väljaandmisega.


Meil ja mujal

• Enne sõda elas Eestis Peipsi-äärses kandis ligi 10 000 vene vanausulist, nüüd on neid 11 koguduses mitu tuhat vähem.

• Leedus on ametlikult ligi 27 000 vene vanausulist, kuid mitteametlikel andmetel on neid poole võrra rohkem. Leedu 60 kogudusest tegutseb aktiivselt aga vaid paarkümmend. «Probleem on selles, et meie vanausuliste külad tühjenevad,» selgitas Nadežda Morozova. «Leedu vanausulised koonduvad nüüd suurtesse linnadesse.»

• Moskvas on kaks suurt vanausuliste keskust (Preobraženski ja Rogožskoje kogudus).

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee