Kalandusest kaluri pilgu läbi

Siis on veel kaks kaluri piirajat-jälgijat. Kalakaitse ehk keskkonnainspektorid ja piirivalve ning looduskaits­jad. Tipneb sissekäijate rida aga halli kardinali - keskkonnaministeeriumiga.

Hülgeid kütiti kunagi-ja hülged olid inimese suhtes aupaklikumad. See ei tähen­da, et neid oleks hävitatud. Hülged olid ka elatusallikaks paljudele. Looduskaitsjad väidavad, et enamik Lääne­mere hüljestest on Eesti pool küljes. Üks võimalikke põh­jusi: kuue-seitsmekümnendatel keelasid vene võimud seoses külma sõjaga hülgejahi - mingid ilmatrotslikud püssidega mehed, kellel veel lisaks Rootsis sugulasi, lii­guvad piiritsooni alal vabalt paatidega ringi - lubamatu ju.

Samal ajal toimus Root­si ja Soome rannikul vana põlvkonna paberi- ja tsel­luloositehaste poolt tohutu reostus, mille käigus muudeti Pärnu lahe suurusi lahtesid kümnete kaupa surmalahtedeks. Ja kuhupoole siis hüljestel tulla oli? Kui teile, looduskaitsjad, need hülged nii väga meeldivad, siis hoo­litsege, et kaluritele makstaks välja vähimgi hülgekahjustus püünistele ilma bürokraatlike takistusteta. Siis ehk ei kordu ka omakohus, mis toimus Ab­ruka taga. Vastasel juhul on sarnased juhtumid edaspidi paratamatud. Samas peaks hüljes olema jahiloom, st vastavalt loendusandmetele toimub teatud piirkondades valikküttimine. Kas ilves, hunt või karu on vähem maa­lilised kiskjad?!

Kormorane liiga palju

Kormoranid pole ainult Eesti kalurite häda ega mujal tundmatu liik. Neid on kalurid ise ohjeldanud, et säiliks kohalik looduslik tasakaal. Umbes sama toimus ka suurte kalakajakatega, kes suruti avamerepoolsetele laidudele ja nukkidele, et nood pardiliste ja väikeste kajakaliikide pesi ei rüüstaks. Nüüd on loo­duskaitsjad oma haiglasliku eluvõõrusega lasknud ühel röövliigil piiramatult paljune­da. Asi ei ole selles, kui palju kormorane Eesti kalavarud välja kannatavad, vaid selles, kui palju neile pärast inimest, hüljest ja kajakaid jääks. Polegi nagu miskit kormora­nile anda. Need ärasöödava kala kogused ei ole sugugi liialdatud. Seega tuleb kas minema lahutada või maha lüüa liigsed 39 000 kormo­rani, et jääks soovituslik 300 linnukest alles. Miks peavad oma kodulaiud maha jätma kümned merelinnuliigid min­gi ühe röövliigi - kormorani -pärast?! (vt Postimees, 12. november 2005)

Harrastuslik kalapüük on juba kogu uue Eesti vabariigi ajal olnud kalurite tüütus. Kõigepealt kolm võrku omal, kolm võrku naisel, kolm võrku ämmal jne. Sama nali oli meetriste mõrdadega. Üles osteti võrdselt kõigilt. Kes ikka pani kalavarudele väljapüügiga põntsu? Nüüd­seks on jäetud üks võrk, aga ega siis ülejäänud kaks koju seina peale jää. Keskkonna­inspektorid, vaadake ikka ringi vahel.

Aidake landiloopijate vastu

Nüüd on leitud uus väljund - igamehe landiloopimise õigus üle Eesti piiranguteta ja aruandekohustuseta. Haugipüük kui kalaturismiga te­gelemise väljund on juba ette hävingule määratud. Ja see on puhtalt röövellike harrastus­like kalapüüdjate tegu, kes ei pea kala mõõdust ega väljapüütavast hulgast. Telefoniga helistatakse ja lendab selline bande püüdjaid peale, et see kala peab ju otsa saama.

Lisaks lõhuvad harrastajad kalurite mõrdu ja võrke - kala ei näki, vaid landikonksud jäävad võrgusilmade taha ja rebivad neid puruks, te mõist­matud. Selliste purukssõitmine päramootoriga on samuti enamlevinud lõhkumine. Lisaks puudub elementaarne arusaam püüniste märgistu­sest. Muuseas, paljud har­rastajad ei kanna ei vesti ega oma muud merevarustust!

Lahendus: kehtestada har­rastuslikele kalapüüdjatele aruandekohustus, piirata püügiõigust elukohajärgse maakonnaga, lubada püüda haugi landiga vaid juulis ja augustis, landiga ühe päeva püük piirata näiteks kuue kalaga (nagu Vene ajal), et ei tekiks müügihirnu.Kehtestada landiga püüdjatele lähim kaugus seisevpüünistest, s.o võrgud, mõrrad - 150 meet­rit vähemalt, et kaoks ära kalavargus kaluri mõrra kar-jaaiast ja võrkude lõhkumine, harrastusliku kalapüügi õigus väljastataks vaid püüniste märgistuse teadjale (paar küsimust loa väljastamisel on piisav). Ametimeestest kalakaitseinspektoreid-piirivalvureid on näha tavaliselt kell 9-17, aga selle aja peale on iga vähegi röövpüügiga tegelev isik ammu kodus ja töölegi jõudnud. Salapüüniste ärakorjamine on vaid jäämäe tipp ehk lohakate tagant noppimine. 5. aprilli Meie Maas soovitab Hillar Lipp lauskontrolli kevadisel kudeajal ja see on ainus võimalus, muidu pole kellelgi varsti mere äärde asja. Kevadisel ajal tekitab ikka tuska küll, kui näed metsamehi kõrval rööveldamas. Neil on vahest trahv saada, aga kaluril aastaks elatusallikas läinud.

Kalur ei võta viimast kalapoega

Looduskaitsjad susivad aga vales suunas. Pole mõtet süü­distada kalureid kalavarude vähenemises - kalur ei võta kunagi viimast kalapoega. Looduskaitsjad seisku parem selle eest, et lõpetataks Väike­se väina katastroof, st tehtaks tammi asemele sild kogu väi­na laiuse ulatuses! Kui vesi liikuma pääseb, päästab see Väinamere kalavarud.

Viimasel ajal on hakatud levitama müüti, et õigeid kalureid nagu polegi enam ja niikuinii nad end kaiapüügiga ära ei elata. Vale puha, kuigi kerge see pole, kui on niivõrd palju otseseid rahakotis sori­jaid: harrastuslik röövpüüdja, kormoran ja hüljes! Lisaks on näiteks ahvena mõõt merekala jaoks naeruväärselt väike -see on järvesilmasõngitse­da paras. Ka võrgusilma mõõt peaks paigas olema kümneks aastaks ette ja miinimum ikka 44-45 mm meres. Kala suuruse-vanuse ja väljapüütava kala miinimumsuuruse juures on kala kaalu ja arvu suhe just sealkandis, teadlased?!

Lisaks on keegi kuskil avastanud, et angerjat Eestis tapetakse - jama! Euroopas püütakse klaasangerjat sajad tuhanded tonnid ja meie euroesindajad on vait kui sukad. Mis need angerjad suureks kasvanuna kaaluksid? Ja need ju enam meie vetesse ei tule. Seega väheneb Eestis mereangerja püük lähema viie aastaga ise nulli. Keegi lihtsalt ei osta neid lubegi varsti välja, mis eeldab selle püüniseliigi asendamist muu­de püünistega. Lisaks sellele peaks kõigepealt välja kor­jatama kõik salarivimõrrad, mida on teine sama palju meres püügil, ja alles siis tulema kalurite kallale.

Saaremaa kalur R.S.

Meie Maa