Harrastusliku kalapüügivõistluste „Rakvere Koger“ ja „Uljaste Triibu“ korraldaja Allan Jaakus:
“Kalapüük on nii spordi- kui ka kultuuriüritus. Sport sellepärast, et püüdja psüühikas toimuvad samad mehanismid mis sportlasel võistlustel – närvipinge, ootusärevus, kas ma saan suure tulemuse (kala), kas ma võidan? Kultuur aga selles mõttes, et inimese hing areneb koos loodusega.
Kui mujal maailmas meie laiuskraadidel on harrastuslik kalapüük vägagi levinud, siis meie rahvas elab kui vutlaris, ega oska endale avada seda mitmekesist maailma meie ümber. Miks mitte teha selle põneva meelelahutusega algust just nüüd ning selle väljundiks olekski allolev kirjutis-ahvatlus kiusatuse tekkeks.
Sportlikud saavutused nagu ka kalad ei tule lihtsalt kätte, vaid suure töö tulemusena. Viimase õnge otsa meelitamine nõuab kalamehelt (tegelikult on kõik asjaarmastajad, olgu siis mehed või naised - kõik kalamehed) tugevat närvi, kannatlikkust ja kindlasti kavalust. Kõigi nende kolme omaduse summa korrutada ajaga annab aga kogemuse. Kogemus on nagu jalgrattasõit, oled kord juba omandanud, elad sellega kogu elu. Kalapüügi kogemus aga on kahtlemata üks huvitavamaid ja meeli köitvamaid üleelamisi, see on nagu sport – tekitab adrenaliini ning annab rahuloleva tunde saavutatust. Kui siia lisada veel juurde pingelang, ilus loodus, värske õhk ja liikumine, siis saaksimegi kokku ühe tervislikke eluviise hõlmava tegevuse.
Üks levinumaid spordisaavutusi on näiteks teatud kõrgusest üle hüppamine. Paralleeli siinkohal võiks tuua kalaparadiisi lipulaeva ahvena püüdmisest. Kavala ja targa ahvena kättesaamine võrdub peaaegu kõrgushüppes kahe ja poole meetri ületamisega.
Kuidas siis saavutada see, et püüda kinni üks kaval ahven?
See kala on juba loodud röövkalaks, kes sööb praktiliselt kõike mis liigub, seega kogemustega kalamees järgib sama põhimõtet – tuleb ületada barjäär huvitatuse ja apaatsuse vahel. Röövkala võib olla pilgeni end täis söönud, kuid kui kohtab atraktiivselt serveeritud just haiglaselt liikuvat saaki, ei ütle ta kunagi täiendavast magustiodust ära. Seevastu vastupidiselt lepiskala võib tundide viisi mingisugust rohelist adru endale sisse vedada sellise järjekindlusega, nagu oleks ta võlgu oma esiisadele.
Siit siis väike nõuanne ahvena püüdjatele: liigutage vahetpidamata sööta ja katsuge ta tema nina eest ära tõmmata. Ahven on uskumatult kiire ja täpse haaramisega ning jõuab söödale tahtmise korral väga kiiresti järele.
Avaldan ka mõned talipüügi nõksud, nimelt kui näiteks osade järvede ahvenatele meeldib aeglaselt kirptirku üles - alla liigutada, siis Peipsi järves annab märkimisväärse efekti kiire kirptirgu värinaga tõstmine põhjast kuni kahe meetri kõrgusele, seal on talvel puhas vesi ja ahven tuleb üsna kõrgele järele. Üldiselt ahven mökutamist ei salli ja ootab tegijaid vastaseid. Vahel suvel käin nende elu liivasel kaldaseljakul kahe meetri sügavusel maskiga vaatamas, on vahel teisi mingi viiekümnene parv koos ja äkitselt ilmub välja suur must kaan. Nagu välk selgest taevast lööb ahvenad pöördesse, viimased kisuvad kaani tükkideks ja otsas ta ongi.
Kohtume kalavetel!
Kommentaarid (0)