VIKERFORELL KUI VÕÕRLIIK MEIE FORELLIJÕGEDES

Vikerforell on meie silmapaistvamaid kalu. Ta on tihedalt kaetud mustade tähnidega ning piki tema keha kulgeb iseloomulik lillakasroosa vööt. Kasvandustes on ta täiskasvanuna keskmiselt 30…60 cm pikk ning kaalub 3…4 kg. Kalakasvatajad on täheldanud, et soodsaim veetemperatuur vikerforelli kasvuks on 12…16 kraadi Celsiust, samuti talub ta lühiajalist hapnikuvaegust, kuid ta on tundlik vee happelisuse suhtes.

Looduses toitub vikerforell kirpvähilistest, väikestes limustest, putukavastsetest ning ka väikestest kaladest. Kalakasvandustes toidetakse neid kunstliku söödaga, kuid noorte isendite toidus on tähtsal kohal looma põrn. Vikerforelli kudemisaeg on ulatunud juba jaanuari lõpust kuni juuni alguseni. Viljastatud mari langeb veekogu põhja ning areneb seal 1,5…2 kuud, enne kui vastne koorub. Vikerforelli kasvukiirus sõltub toitumistingimustest ning see on soodsates oludes kiirem kui teistel lõhelastel. Ta saab suguküpseks 2…4 eluaastal ning eluiga võib küündida kuni 10 aastani.

Vikerforelli hinnatakse maitsva liha tõttu, mida tarvitatakse peamiselt soolatult. Tänu kiirele kasvule ja värtuslikule lihale on vikerforell meie olulisim tiigikalakasvanduse objekt. Ei kuulu looduskaitse alla.

Vikerforelli keskmine pikkus on 30…60 cm, maksimaalselt kuni 90 cm, kaalub keskmiselt 3…4 kg, Eesti rekord on 5,6 kg.-----Allikas: internet.

Lugedes eelnevat tekivad kohe küsimused, et miks siis seda välimuselt kaunist, aga võõrliiki esindav kala siis forellijõgedesse “pumbatakse” kui ta seal ei paljune. Elagu ja kasvagu vastavates tiikides, kust siis rahajõmmid teda püüda ja kohe ka pintslisse panna saavad. Hakati ju vikerforelli nt. Vodja jõkke “paiskama” juba möödunud saj. 60-te lõpul ja kas see polnud juba siis jõeforellipopulatsiooni n.-ö. luigelaulu algus, mida aitas tõhusalt kaasa hilisem veetaseme langus ulatuslike maaparandustööde tõttu millele lisandus veel totaalne väetamine, mille tagajärjel fosfori- ja lämmastikuühendid veekogudesse imbusid, pannes lokkama veetaimed jne. Kas see ei näidanud toonaste asjameeste ning kalastusseltside juhtkondade võhiklikust või olematut teadlikkust e. teadvustust, et toidukonkurendina hakkab ta ahistama jõeforelli, pannes selle kiduma või hoopis uusi elu- ja toitumispaiku otsima, sest nn. kolonistid on põlisasukad alati reservaatidesse surunud ka kahejalgsete seas. Paraku oli tolleaegne mentaliteet niisugune, et mida rohkem seda uhkem, mida liigirikkam seda kirevam, aga tagajärgedele ei suvatsenud, ei osanudki või ei tahtnudki mõelda keegi.

Olin tollal veel koolipoiss, aga erinevate veekogudega juba küllaltki sina peal ja mäletan, et Vodja jõgi suisa kubises vikkeritest, sest neid lasti igal aastal aina juurde ning hiljem ka Esna (Põhjaka) jõkke, lisaks ka veel meriforellikesi, ega’s siis muidu siiani merikat ei saada, sest suguküps kala tuleb ikka sinna kudema, kus ta ilmavalgust näinud on. Seevastu vikkerit sattus 70 – 80 landi otsa üliharva, kui mitte lugeda 25 –30 cm isendeid Vodja jõest küll kõhtu- ja selgapidi otsa haakuvat. Tõsi ta on, et nt. 80- l saadi ka kopsakamaid isendeid ja omalgi õnnestus landi otsa meelitada kümmekond 1 –2 kg isendit ja kindlalt fikseeritud suurim; 3,6 kg Esna jõest hr. Schmidti poolt! Aga reeglina kargas otsa siiski jõekas, kes oli siis asustanud ka Esna jõe ja välja jõudnud uute elupaikade otsinguil juba Türini ja kaugemalegi veel. Ometi oli ta enne vikkeri asustamist täielikult paikne asukas Vodja jões, kuigi harva saadi just suuremaid isendeid (3-4 kg) ka Paide lähistelt Pärnu jõest. Et vikerforellipopulatsioon mingil määral Pärnu jõe ülemjooksul säilinud on nagu ülalpool mainitud, ei pea paika, sest kui teda seal leidubki, siis tänu Roosna – Alliku kalakasvatusele, kust nad vahete – vahel ula peale lastakse või lihtsalt põgenema pääsevad

Seesama tendents toimis veel varem ka kopraga, kui suure hurraaga see Jägala jõkke asustati. Kena loom ja suur ehitusmeister, las mitmekesistab faunat. Nüüd, kui neid umbkaudu loendatakse ca 15 000 isendit, ägavad Maarjamaa ojad ja jõed nende hirmuvalitsemise tähe all, nt. kõik forellijõed on nende poolt risustatud ja tammidega kuderännakud pärsitud, rääkimata põllumaade ja isegi metsade üleujutamistes ning kõlvikute hävimisest. Vaiki ei saa olla ka ameerika naaritsast ehk mingist, kes samuti meie veekogudega piirnevatele aladele lahti pääses või suisa lahti lasti ja tulemuseks on euroopa naaritsa täielik väjatõrjumine ehk hävitamine, lisaks veel suure hulga väikeste forellide toiduks tarvitamine. Saarmas on tema suguseltsi kõrval päris väike tegelinski kalade (mitte forelli) hävitamisel. Jumal tänatud, et mõnele kõrgemale kabinetis konutavale keskkonnaametnikule pole pähe karanud mõte fauna mitmekesistamiseks asustada Eestisse mõõkvaalu ja ussuuri tiigreid, sest hülgeid ning metskitsi – põtru jaguks nende toiduks küll ja küll.Ja ega peled-i juurde asustamine paha mõte poleks.

Suurt muret ja lausa õõvastuski jõeforelli saatuse pärast tekitas ka sõnum mai.1998.a. “Eesti Kalakasvataja” infolehes: tsiteerin /…/ Olavi Randver (Järvamaa) märkis, et Järvamaal on vaid jõeforelli ja harjuse veekogud (kummaline, miks ta vikerforeli ei maininud?- artikli autori märkus!) ja lisaks taastootmisele on vaja hoolitseda veekogude korrastamise eest. Vaja oleks lahendada harjuse püügikorraldus – tuleks lubada tema püüki ja siis ka teda asustada ja tema levilat laiendada!

/…/ tsitaadi lõpp.Püha müristus, ja seda räägib Järvamaa keskkonnateenistuse peaspetsialist. Veel on ses üllitises huvitav seik, kui hr. Tiit Paaver nendib, et kalavarude suurendamiseks peaksid raha kulutama ka kohalikud omavalitsused, kalurid, kalasportlased, veekogude omanikud? ja kalapüügiõiguste rentijad. 

Möödunud aastal kirjutas Kesk-Eesti ajaleht “Järva Teataja”, et 10- aasta jooksul on Järvamaa forellijõgedesse lastud tuhandeid noorforelle, ja pange nüüd tähele lp. lugejad, kusjuures suuremalt jaolt vikerforelle. Kommentaarid on siin üleliigsed. Kohe kerkib aga küsimus, et kui jõeforellipopulatsioon on viimasel paarikümnendikul näidanud kogu aeg kahanemisprotsenti, siis miks pole siis ka vikerforelli ei lantide otsa jäämas ega ei ka silmsidena nähtav? Üha vähem ja vähem võrreldes varemate aegadega tabatakse korralikku jõeforelli, aga ka vikkerist pole haisu, järelikult peab eri liiki forellide vähenemise jaoks olema mingi vett pidav põhjus. Selle põhjuse peaksid välja uurima vist meie lp.kalateadlased.

On kurdetud sedagi, et mitmed kalakasvandused on lõpetanud jõeforelli taastootmise ja kunstlikult aretatud ühe- või kahesuviseid pole lihtsalt kuskilt võtta, ometigi on kindlalt teada, et Põlulas neid siiski on, kuigi on vassitud, et isegi seal pole. Mõistetamatu, miks varjatakse ja hämatakse kui kaalul on jõeforelli saatus? Kelle on see kasulik?

Mis on siis kogu loo puänt? Nähtavasti selles, et viivitamatult tuleks lõpetada vikerforelli “surumine” jõeforelli elupaikadesse, sest kas ei tundu see juba kuritegeliku aktsioonina ja näidates, et vastavad spetsialistid ei maga ning hoolitsevad selle eest, et täpilist jõgedes ikka oleks, kusjuures liik pole üldsegi oluline. Aga on, sest küllaltki kaalukas argument on juba konkurents toidu suhtes, tiigi ja loodusliku vääriskala koosluste sobivus ja harmoonia elupaikade valikul, millede ebakõla tekitab forellides stressiseisundeid, mis omakorda mõjutab nende sigivust ja palju muud!

Selle asemel tuleks hoopis eraldi jõgikonniti püüda enne kudema asumist suuremaid sugukalu, keda siis lüpsta ja mari Põlulas kalalasvatuses inkubeerida ning siis taas vastavas vanuses forellikesed oma kodukohta tagasi asustada, eelistades sinna rajatuid tehis- ja kõpitsetuid looduslikke koelmuid. Miks see asi soiku on jäänud, ei tea, kuigi 3-4 a. tagasi oli see päris kuum teema ja nii mõnigi tuntud ihtüoloog juba vaimselt valmis suurejoonelisteks aktsioonideks ja ses suhtes oli esialgne suuline kokkulepe isegi Põlula kalakasvatuse A ja O Ene Saadrega, aga kas asi sumbus rahastamise taha või takerdus mõne instantsi erimeelsuse tõttu ja kadus lihtsalt ind jõeforelli nimel tegutseda või olid veel mingisugused muud põhjused, aga eks seda tea asjaosalised ise. Seda kummalisem on tõik, et “kusagilt” siiski noori jõeforelle hangitakse ja asustatakse hoopis uutesse veekogudesse, kus on nende paljunemiseks potensiaali arvatakse olevat, põlised jõeforelli elukohad aga kiratsevad ning kogu see mentaliteet sarnaneb vanasse kaevu sülitamisega kui uus veel valmis pole. Ehk varsti võibki öelda, et n.-ö. endistesse jõeforelli elupaikadesse lajatatakse aga vikerforelli ja kui mõni “hull” pumba juurde pääseks, siis ka harjust ja hõrnas lähebki kõige kaduva teed. Niisuguse suhtumise kohta saab öelda vaid ühe sõna- KURITEGELIK, sest mõne keskkonnaspetsialisti või mõne muu –ametniku teadmatus või eneselele mitte teadvustamine võõrliikide asustamise ohtlikkusest ei ole oma töökohta silmas pidades mitte kuidagi kohe võimalik ja üldkokkuvõttes peaks üldse uurima nende sobivust oma tööpostil. Üks väga nõrk lüli forellijõgedel on ka nadi järelvalve, millele lisandub veel saamameeste despootlik ja hingetu suhtumine kalavarudesse üldse, aga see on juba omaette teema. Märkimisväärne mõju on ka ebastabiilseks muutunud kliimal. Praegu aga seisame silmitsi tõsise väljakutse ees, et kuidas parendada ehk edendada seda, mis on seotud meie jõgede kaunitari-jõeforelliga!

KAIDO KRASS