Kalapüük

KALAPOPULATSIOONIDE KOOSLUS JA NENDE PRIORITEEDID! 

Kalale!, 14. aprill 2008 07:06
Lugedes “Kalastajas” nr. 37 artiklit “Haugipüügist forellijõgedel”, autoriks Tõnu Väät, tahaks sel teemal pisut ka kaasa rääkida ja tunnustades just tema artikli n. -ö.

Möödunud sajandi 60-70-l, kui loodus veel puutumatu-rikkumata oli, kubisesid jõed nagu Vodja, Põhjaka (Esna) ja Pärnu jõe ülemjooks, mida juba ammugi forellijõgedeks kutsutakse, mitte ainult forellidest vaid just mitut liiki kaladest, põhiliselt siiski forellidest, haugidest, särgedest ja ahvenatest. Veel esines tohutul hulgal just lepamaimu, vähemal määral rünti, roosärge, lutsu, võldast, silmu, vingerjat ning jumal teab, mis liike veel ja vähki ning omal ajal polnud puudust tuntud ka angerjatestki. Kõik need liigid elasid koos sõbralikus üksmeeles nagu tollal oli kombeks suure N- Liidu eri rahvustegi seas. Ruumi jätkus kõigile, ainult selle vahega, et mis elupaika mõni liik endale kohasemaks pidas, nt. ujedavõitu forell eelistas ikka ramba-, põõsa- ja kaldaaluseid ning suuremate kivide taguseid, seevastu haug rohu- kupulehtede vahelisi sügavamaid kohti, särg lipsis julgelt lausa vabas vees parvedena ringi ning ahvend istusid sügavamates vesikasvudevahelises aukudes või kruusasel põhjal. Teiste veeelanike elupaiku pole vist mõtet lugejatele kirjeldadagi!

Tollal elas forell täiesti paiksena, s.o., pärast kudemist ei laskunud ta alla nagu nüüd, kus jõeforelli on püütud isegi Vändras, muidu elab juba paarkümmend aastat suur sugukala põhiliselt Reopalu jõe suudme, Türi ja Rae silla vahelisel alal ja seda just veetaseme alanemise ja sellega seoses eluruumi ahenemise ja jõgede kinnikasvamise tõttu lisajõgede ülemjooksudel, mitte haugi pärast nagu mõni tuntud forellimees seda väidab! Olles poisikesena Vodja lastelaagris, mäletan selgesti poolemeetriseid hauge meie ujumiskohas Vodja ülemjooksul kalda äärest minema sööstmas, särjeparvi ja kivide alt kougitud lutse, samas aga maadles toonane forellikorüfee Robert Allpere 3-5 kiloste forellidega jõe kesk- ja alamjooksul, mis selgesti näitab, et eri liigid elasid kenasti koos ja häda polnud midagi.

Või võtame Põhjaka (Esna) jõe, mis kuni 70-ni oli puhtalt haugi ja särje jõgi ning mäletan hästi, kui mehed sealt konnadega kevad- suve perioodil jurakaid havisid ja puruvanade- ussidega pannisuuruseid särgi välja kiskusid. Mingil moel avastas 70- te alul selle veekogu jõeforell, hiljem hakati Paide Kalastaja Seltsi poolt sinna asustama veel viker- ja meriforelli ja nii ta omale forellijõe staatuse saigi, kuna forellid jäid paikseks ja kogu see tsunft haugipopulatsiooni ahistama hakkas ning paremaid jahimaid otsima minema sundis. Forellijõed on ju oma vee ja ruumi kubatuuriga suht kitsad ja madalad, et kaks erinevat ja elujõulist röövkala liiki sinna ära mahuksid, iseasi on juba Pärnu jõega, kus laiutamisruumi kaladel märksa rohkem ja üksteisele kihvade näitamist pole eriti vaja demonstreerida, kui just ei satu kogemata teise territooriumile, aga sel juhul jääb võitjaks ikkagi forelliisand, kel kiirust ja jõudu kõvasti rohkem!

Sellega seoses olen näinud mõned korrad huvitavaid seike, kui paarikilone täpiline ramba alt välja tuiskas mu “liblikat” uurima,aga keeldus seda mekkimast ja tagasi peidupaika ujus ent vahepeal oli välja ilmunud ei tea kust 1-1,5 kg haug , kes samas ringi ukerdas, mis sai lahenduse sellega, et forell ramba alt välja kargas, tehes paar kiiret tiiru ümber veetiigri, mis vaesel haugil pea vist ringi käima pani ja võimas sabalöök vastu keha tal kõhu lahti lõi, mille tagajärjel haug sõna otseses mõttes põgenes…on ka vastupidiseid juhuseid olnud, kui forellipoisid lepamaimu parve kallal maiustasid ja mõni lõugu laksutav havivolask nad sealt minema kupatas, et ise pidusöögiga maiustada. Siit ilmnebki fakt, et kõikjal looduskeskkonnas valitseb üks reegel, milleks on dzhungli seadus, s.o., kel jõud, sel võim ehk suurem õgib väetima või kontrollib enda jahiala piirkonda.

Kusagil 70- te lõpul hakkasid kalameeste hulgas levima idiootlikud jutud haugi kahjulikkusest forellijõgedes ja kirjutamata seaduse kohaselt võis mis iganes suurusega purika välja tõmmata! Seda luulu soosis isegi kalaklubi koorekiht ning see liik kuulutati lindpriiks. Siiani pole aru saanud taolisest paranoiast, sest haug pole forellile toidukonkurent ega õgi selle marja ja ennem sööb ta kannibalismi üles näidates mõne oma väiksema suguvenna ära, kui kiire forelliga jändama hakkab, pealegi olen oma püügipraktika jooksul lahanud tuhandeid hauge, kelle kõhust võis leida küll roostetanud lante ja konkse, kalakesi ja konni, isegi vähke puruvanasid ja vihmausse, aga kunagi pole ma nende maost leidnud forellitaolist isendit. Täiesti pahviks lööb hr. Väät-i artiklis read haugide orki ajamisest jõgede kallastel, mis on täiesti südametu ja julm ning samastub juba mingi skisofreeniaga. Lihtsalt ei mõista taolist teguviisi inimeste poolt, kes end veel kalameesteks kutsuvad!

Üks väga oluline kriteerium seoses fauna ja ka flooraga on tasakaal, mida loodus oma suva järgi ise reguleerib ega salli vahelesegamist, rääkimata selle jõhkrast rikkumisest. Aegade jooksul on ta ise kõik paika sättinud ja mõne liigi liigse vohamise tõttu reguleerib selle arvukust kas haiguste, kude ebaõnnestumise või või järeltulijate suremusega. Samuti ei salli loodus tühja kohta, seal, kus mingil põhjusel populatsiooni arvukus ja elujõud raugeb, asendab kohe seda mõni muu liik Kui kõik on omavahel enam- vähem tasakaalus, kulgeb kogu elustik omasoodu ja koosluste eksistents on harmooniline.

Vot, selle koosluse harmooniaga ongi sedaviisi, et vähe sellest, kui inimene seda oma teadmatusest või mingis suurushullustes oma normid tasakaalude suhtes seab, siis näitab aja kulg, et head nahka loota pole ja võib mõne populatsiooni isegi krahhini viia, samas ise aga süüdistades klimaatilisi muutusi (pole kevadist suurvett- haugil pole kuskil kudeda, pikad ja soojad sügised- ei vaimusta jälle forelli, sest veetemperatuur ja tase on kõrge), rääkimata haugist ja röövpüüdjatest, kes ongi kogu selle värgi kurja juur, aga ei tule selle pealegi, et kabelimatsu panija on ta tegelikult inimene ise! Võtame 70-te alguse, kui Vodja ja Põhjaka (Esna) jõkke hakati asustama viker- ning vähesel määral ka meriforelli. Algus oli muidugi äge, forelli ujus jões paksult, kalameestel rõõmu kuhjaga, aga kui seda nüüd laiemas perspektiivis vaadata, siis hõisata polnud küll midagi, kuna vikerforell on hoopis teise maakerapoole kala ja paraku siin looduslikult ei paljune, võta või jäta, on võõrliik meie vetes ning mis kõige hullem, on pealegi jõeforellile ka veel toidukonkurendiks! Ehk oleks pidanud orienteeruma peamiselt ikkagi kohalikule kalaliigile rohkem ja selle populatsiooni turgutama. Vähe sellest, heauskselt toodi sisse ka kobras ning keegi osanud ette näha tõika, et ta paljuneb nagu küülikud või nt. hiired- rotid ja nüüd oleme jõudnud selleni, et Maarjamaal loendatakse juba ca 15 000 isendit, ja kõige hullemas seisus nende pärast on väikesed forellijõed, mis on täis kobraste poolt langetatuid ja mädanevaid puid ning juba esteetilisest küljest vaadatuna jätab rüüstatud looduse mulje. Kõige suurema karuteene tegi muidugi omal ajal maaparanduse “karvane” käsi, mis rikkus lätete toiterezhiimi, mille tagajärjel hakkas veekogudes nivoo langema ja siililegi on selge, et kui eri liikidel tekib elamisruumi kitsikus, peab keegi liikidest lahkuma või hoopis välja surema ja selleks on paraku haug forellijõgedes…

Mitte kuidagi ei saa mainimata jätta ka minki (ameerika naarits), kes väikeforellide hulgas teeb kohutavat hävitustööd. Kuskil karuslooma kasvanduses jäeti “kogemata” puuriuksed valla ning mink kasutas kohe võimalust hoopis iseseisvat elu alustada, mille tagajärjeks on euroopa naaritsa täielik väljatõrjumine ja praktiliselt selle liigi hukkumine, sest mingi elujõulisusele pole tal midagi vastu panna ning paraku pole neil omavahel paaritudes ka järglasi. Mink on halastamatu murdja ja on teada, et kui see päris armas loomake välimuselt kuhugi kanalasse või kogre tiiki satub, ei lahku ta enne, kui kõik on maha murtud…! 90-te keskel leidsin Vodja jõe kallastel hulganisti väikeste forellide sisikondi ja mingi hea märk see küll pole. Täiesti võrreldav on seoses tasakaalude rikkumisega looduses ka ulukite elu-olu korral. Kui hunt nt. lindpriiks kuulutati, kasvas tohutult kitsede- põtrade arvukus, millega kaasnes noorendike totaalne kahjustamine jne. On ju susi metsasanitar, hävitades haigeid ulukeid, pidades tahtlikult- tahtmatult igatsorti sõraliste puhul tasakaale looduskeskkonnas!

Nii ta siis on, et küllaltki tuntud nn. forellimeeste pehmelt öeldes möla haugi ja forelli mittevõimalikust kooselust mingis veekogus on haigete inimeste fantaasia, sest juba minu 50- aastased kogemused on näidanud, et ainult inimese enda jõhker tasakaalude rikkumises looduses on mõne peakolusse raiunud utoopilised arusaamad, et peale forelli pole ühelgi teisel kalaliigil mitte mingisugust väärtust! Järeldused on juba teie endi teha!

KAIDO KRASS

NB! Nagu Stalingi ütles inimese kohta võiks sama väita ka forelli, haugi või mis iganes kala kohta, et kui pole kala, pole ka probleemi!

K. K. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee