Hei sõbrad, kevad käes!

Leian sahtlist hasplid tonkarakendustega. Sellega seoses meenub kohe üks Kasarilkäik koos dociga. Isegi kuupäev on meeles - 30.aprill. Koht oli Vanamõisa all kärestikul. Neemel oli just vaba päev ja õhtul sai kokku lepitud, et läheme. Kui jõe äärde jõudsime, oli seal ees üks seltskond Eesti poisse, kes öö läbi püüdnud olid. Ju tuli siis puhkepäeva täie rinnaga nautida. Poisid näitasid uhkusega oma sumpa, kus kolm-nelikümmend kopsakat vimba sees. Rääkisid, et olid esimest korda elus vimmapüügil ja selline saak oli neid üllatanud. Üllatas ja rõõmustas ka meid. Vimba järelikult palju sees ja ehk õnnistab meidki. Õnnistaski. Saime kahe peale kuusteist korraliku vimba, kõik nagu ühe vitsaga löödud, 600-700grammi. Omamoodi oli see püük veel selle poolest, et sain ühe kala lausa kahvaga. Oli teine vist saarma või suure haugi käest veidi sakkida saanud ja laperdas kalda äärses vees. Nii ma ta välja tõstsingi. Lisaks sai seekord veel nähtud kolme kalakaitse patrulli, kes meie juures pärast reidi oma tunnikese juttu ajasid ja ka meie tonkadega vimba proovisid. Toredad sellid, said käe valgeks nemadki.

Nii, siin on õngekorgid. Nendega seoses tuleb kohe meelde Pirita jõgi, Metsakooli kärestik. Ühel varasel aprillihommikul landiga merikat taga ajades, sattusin metsakooli kärestikus ühe Vene mehe peale, kes seal käsiõngega särge nokkis. Kala oli ilus, 200-300grammine, merest tõusnud ja sumbas võis tal neid olla umbes viiskümmend tükki. Kuna mujal jõgedes särge veel sees ei olnud, tekitas see loomulikult minus meeletut isu samuti õngitseda. Sain mehega jutupeale ka. Ta seletas lahkelt, et särg võtab siin aktiivselt hommikul vara, päikesetõusust kuni kella kaheksani. Hiljem tuleb ainult üksikuid. Püük käib ainult väiksema punase plastmõssiga ja kärbsetõuguga. Millegi muu vastu särg siin huvi ei tunne. Õhtul kodus sättisin siis õnge valmis, just sellise rakendusega nagu mu uus tuttav oli soovitanud ning olin hommikul esimese bussiga platsis. Juba esimene sõit mööda vooluserva tõi kena 250grammise särje. Ja nii riburada, ikka ühte mõõtu. Vahepeal viskas sekka ka kaks poole kilost vimba. Kalapüük missugune ning seda veel ajal, kui Saaremaalgi alles särjest und nähakse.

Igal asjal on oma lugu rääkida. Vana ussitops, mis nagu hea talisman, on olnud mu kaaslaseks paljudel kalalkäikudel. Kord lõi mul lihtsalt niisama pähe mõte, et minna vaatama, mis Põllkülas toimub. Äkki on särg jõkke tulnud, võib-olla trehvab isegi mõni teibikene. Käisin veel õhtul oma lemmikkohas usse otsimas ja hommikul põrutasin rongiga Põllküla poole. Jaamast pooletunnine jalgsirännak ja juba tervitaski mind kevadine Vasalemma jõgi. Peale minu ei paistnud seal kedagi olevat. Üldse on see jõgi vajunud tasahilju unustuse hõlma peale elektrikute laastavat tegevust mitmel sügisel. Lõhe ja merikas on jõest praktiliselt välja aetud ja spinningumehel pole kevadel seal enam suurt midagi teha. See selleks. Sättisin ennast siis Lontu augu juurde, panin õnge hakkama ja koukisin ussitopsist paraja limuka konksu otsa. Esimesed pool tundi ei andnud mingeid tulemusi, siis järsku veeti kork majesteetliku aeglusega voolus viltu vee alla. Haakisin ja pärast lühikest väsitamist oli kaldal poole kilone ahven. Üllatus missugune. Järgmiseks sain kuuesajase vimma, siis veel kaks poolekilost ahvenat ja neljasajase särje. Sellisest püügist ei osanud ma unistadagi. Ja aina paremaks läks. Selleks ajaks kui mul ussitops tühjaks sai, oli kaldal kümmekond poolekilost ahvenapätsi, neli kopsakat vimba ja tükki viisteist väga korraliku särge. Püügihoos polnud ma aga seda arvestanud, et mul tuleb selle koormaga veel kolm kilomeetrit rongile vantsida. Õnneks sattusin ma lahke kohaliku mehe peale, kes oli teel Keilasse ja mind raudteejaam ära viskas. Kuna ta ise suuremat asi kalamees polnud jagasin ma hea meelega temaga oma kalasaaki.

Käes on kauaoodatud kevad, mis loodetavasti toob kõigile kaasa meeldivaid üllatusi ja põnevaid kalaretki. Kalale.ee meeskond soovib kõigile mõnusat suvehooaega ja jagage oma kogemusi kalaretkedelt ka meiega.

Sven-Erik Tomson

Kalale.ee