Kalapüük
5. mai 2008, 22:20

Rannakalanduse tulevik sõltub kalavarudest

 

Praegu on riigikogus arutusel kalapüügiseaduse järjekordsed muudatused, mis on päevakorda tõstnud ka rannakalanduse. Kas muudatusettepanekud pärinevad keskkonnaministeeriumist?

Keskkonnaministeeriumist jõudis tõesti möödunud aasta lõpus riigikokku kalapüügiseaduse muutmise eelnõu, kuid meie seadusemuudatuste eesmärk oli sätestada tõhusam kontroll ebaseadusliku kalapüügi üle ja võimaldada harrastuskalastajatel kalastusõiguse eest mobiiliga maksta.

Pärast eelnõu esimest lugemist tegid aga riigikogu liikmed Tarmo Kõuts ja Mark Soosaar ning erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon lisamuudatusettepaneku kaotada harrastuskalastajate nakkevõrgu ja õngejadaga püügiõigus. Ettepaneku kohaselt võiksid nende vahenditega püüda vaid kutselised kalurid ja randlased – viimased üksnes oma tarbeks.

Mida keskkonnaministeerium sellisest ettepanekust arvab?

Ettepanek vajab kindlasti laiemat arutelu. Keskkonnaministeerium ei ole otseselt vastu, kui selle muudatusega ei kaasne kalapüügikoormuse suurenemine, sest kalandusvaldkonna kestmine ja areng sõltub otseselt kalavarudest.

Et säilitada traditsiooniline rannakalandus ja elu jätkusuutlikkus rannakülades, selleks tuleb meie hinnangul taastada kalavarud ja tasakaalustada püüdjate arv. Ehk teisisõnu – püügivahendite üldarv ei tohiks muudatuse tagajärjel suureneda. Ka tuleks selgeks vaielda, kelle püügivahendid nakkevõrgud ikkagi on ja kas nakkevõrgust ollakse nõus nii loobuma, et osa (randlased) võib ja osa ei või sellega püüda.

Küsimus on veel selleski, kuidas randlasi teistest eristada ehk kuidas sõnastada seaduses üheselt mõistetavalt randlase mõiste.

Kas siis polegi selge, kes on randlased?

Randlase/rannakülaelaniku mõistet on püütud sõnastada juba 1990-ndate algusest ja alati, kui see on kalapüügiseaduses ühel või teisel viisil kirja pandud, on see osutunud sobimatuks. Küll sellepärast, et randlastena võisid võrgulube taotleda ka rannapiirkondades maid kokku ostnud välisriikide kodanikud või siis läksid võrguload mereäärsete suuremate linnade elanikele ning suvilaomanikele.

Nii et seni pole tõesti leitud sellist sõnastust, mis ühtiks ettepaneku esitajate nägemusega randlastest, oleks kooskõlas muude õigusaktidega ning kaitseks ka kalavarusid. Randlastele pole õnnestunud nn eristaatust luua.

Miks on üldse kellelegi vaja eristaatust – kas kõik soovijad ei või püüda nii palju, kui tahavad?

Eesti on küll mereriik, kuid kalavarudega pole meil põhjust kiidelda. Ei ole enam 1990-ndate algusaastad, kui kõik, kes ennast vähegi rannaküla elanikeks lugesid, said võrgupüügi õiguse ja püügivahendite arv oli piiramatu. Kui enne Eesti taasiseseisvumist võis võrkudega merel käia ligikaudu 2000 kutselist kalurit, siis 90-ndatel suurenes see arv 6000-ni.

Saagid olid rikkalikud, näiteks 1993. a püüti ametlikel andmetel Läänemerest ligi 2000 tonni kala. Ahvenat ja koha veeti piiri taha suhteliselt kõrge hinnaga, rannakalanduses töötavad inimesed olid majanduslikult heal järjel.

Selline praktiliselt piiramatu väljapüük andis hoobi kalavarudele – vähem kui kümne aastaga langes kogusaak üle kahe korra ehk 700 tonnini aastas. Kalavaru on aga meie kõigi ühine loodusrikkus, mis taastub aeglaselt.

Mida on riik kalavarude kaitseks ette võtnud?

Kui kala hakkas nappima, soovitasid kalavarusid uurivad teadlased võrgupüüki oluliselt vähendada. 1995. a võetigi vastu uus kalapüügiseadus, millega anti rannaelanikele õigus oma tarbeks kala püüda piiratud arvu kutselise kalapüügi vahenditega, milleks olid kuni 3 nakkevõrku, kuni 250 konksust koosnev põhjaõngejada ja kuni 1-meetrise suukõrgusega ääremõrd. Seadusemuudatusega pandi alus võrgulubade üldarvu piiramisele.

Missugused on praegu kutseliste kalurite püügiõigused?

Koostöös kalureid esindavate organisatsioonide ja teadlastega jõudsime kalapüügiseaduse uusi muudatusi ette valmistades juba paar aastat tagasi kokkuleppele, et püüdjate arvu ja püügivõimaluste vastavusse viimiseks on vajalik 10 võrgu regulatsiooni kehtestamine. See tähendab, et neil, kes soovivad tegutseda kutselise kalurina, peab olema püügiõigus vähemalt 10 võrguga püüdmiseks. See tingimus vähendab ka ebaseaduslikku püüki.

Ühiselt kokku lepitud 10 võrgu nõue jõustus tänavu 1. jaanuaril.

Millised õigused on harrastuskalastajatel?

Praegu võib harrastuskalastaja püüda õngpüüniste, ühe nakkevõrgu, kuni 100 konksust koosneva õngejada ja kuni 5 vähipüügivahendiga. (Erandina võivad väikesaarte alalised elanikud püüda kuni kolme nakkevõrguga.) Harrastuspüügil püütud saaki ei tohi turustada

Poliitikud heidavad ette, et võrguload kuuluvad pealinna tähtsatele härradele. Kellele need tegelikult kuuluvad?

Statistika näitab, et harrastuslikuks võrgupüügiks on kalastuskaardi saanud 90% ulatuses püügipiirkonnas elavad isikud. Kuid on ka neid, keda püügipiirkonnaga seob näiteks suvila. Võrgulube kuulub tõesti ka pealinna härradele ja nende seas on samu poliitikuid, kes lubade mittesihipärast jagamist ette heidavad.

Küsis Agnes Jürgens,
keskkonnaministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik