Norra kroonikad osa 1

 4.september Kilpisjärvi

Oleme sõitnud juba pea kuusteist tundi. Sellest poole pimedas. Hea et Kiiwer´il on kaasas läpakas hunniku meelelahutusega ja mul kena Salmiakkikossu millest raskeil hetkil hingekosutust saab. Tee lookleb omasoodu ikka sinna Norra piiri poole, ikka ülesse alla ja kuskilt sealt eemalt hakkab läbi hommiku nägema ikka kõrgemaid ja kõrgemaid künkaid. Millegipärast olen juba lapsest saadik tundnud aukartust ning hirmusegast armastust mägede vastu. Õigeid mägesid aga pole elus veel näinudki. Pistan oma pea nagu väike laps kahe esiistme vahele ja ei suuda oma vaimustust endale hoida:

- fantastiline pilt!!

Roolis olev Ronnu muigab:

- See on alles algus, oota kui me Norra poole jõuame seal alles mäed algavad.

Nagu ei tahaks seda uskuda, aga just nagu minu kahtluste kiuste hakkavad eemalt läbi udu paistma mäed, need tõelised. Vaatepilt on “esmakordse” jaoks lummav. Lõputud pilvedesse kaduvad hiiglased, kellest kõrgematel lumised vestid seljas. Tõusev päike ja ümbritsev sinine taevas jätab mulje, et öösel on peetud suure pilve sünnipäeva ning osad pilvekesed pole jaksanud koju kobida. Nii nad siis lösutavad nüüd kõrgemate lumiste mäetippude peal ja puhkavad oma pohmelust välja.

Nii me tasahilju sinna mägedevahele jõuame ja mida edasi, seda uskumatum see pilt tundub. Nagu oleks tükike kuskilt unenäost minu magamata ööst hommikusse unistusse ilmunud. Ma ei imestaks tõesti, kui kuskil igikeltsa ja kivise nõlva peal mõni kivihiid või troll oma hommikusi askeldusi teeks. Sel maal on vist kõik võimalik. Nõjatun tagasi oma istmele, meeled segi ümbritsevast ja jään endalegi ootamatult tukkuma, teadmata mis mind ees ootab...

...ärkan Ronnu hüüatuse peale.

-Näe seal ta ongi.

On tõesti ja et ilm on päikeseline, paistab esimene fjord tõelise smaragdina, nii roheline on ta vesi. Hiljem näitab ookean oma tõelist kameeleoni palet. Vastavalt ilmale, sügavusele ja kohale võib vesi olla ka sügavsinine, hall või lausa pruun.

Sõidame üles ja alla kaljude vahel ja fjordide kaldail. Küll paistab päike, siis jälle hiilib mõne kõrgema mäe tagant pontsakas pilvenutt välja ja tibutab vihma. Tundub nagu sõidaks läbi kogu aasta – siin õitsevad lilled, seal poetavad madalad tundrukased oma kollaseid lehti. Vaatad mäenõlvapidi üles, liustiku kohal sajab lund, samas all orus on veel rohelust ning väikese mägijärvekese pinnale jätavad vihmapiisad omi ringikesi. Uskumatu lauskmaa inimesele!! Vahepeal rooli istunud Sepa toriseb midagi tühjast kõhust ja kehvasti magatud unest ning annab aga oma truule Wolkari bussile piitsa. Tasahilju hakkab vist lähenema Skjervoj, sest nihelema hakkab minu kõrval ka vahepeal tukkuma jäänud Kiiwer. Oleme jõudnud ühe suurema fjordi kaldale ja Sepa teatab, et norrakad on üks laisk rahvas küll. Oleksid nad siit otse teisele poole fjordi alt kümnekonna kilomeetrise tunneli viitsinud teha, ei peaks me nüüd kokkuvõttes läbi mägede ehitatud pea samapikkade tunnelite ümber fjordi kokku kuuskümmend kilomeetrit ringi sõitma!! Itsitan ommaette, aga eks see ligi ööpäev sõitu(ja vaid reisijana) on tiba väsitav küll olnud. Kell tiksub pea keskpäeva ja Samiakki Kossugi näitab tühjenemise märke. Tasapisi virgub ka Tomek ja kõigis on nagu migeid ärevuse märke. Tasapisi hakatakse viskama nalja ning nagu märkamatult veereb jutulõng ka sinna varustuse ja kalade poole.

-Näe, see ongi Skjervoj. Hakkame kohale jõudma!

Teatab Kiiwer. Teiselpool fjordi paistab totsakas mägi, milleni viib uhke sild. Vist pikim, mida mööda kunagi on tulnud sõita. Tuleb välja, et siin silla juures pidavat kevadeti päris head kassi(wolffish), ussi(lange?) ja tursakohad olema, saidast rääkimata. Kiiwer näitab ilmse mõnuga kohti, kus kevadel olid kenad Kasskalad konksu otsa jäänud, kus pisisaida parve mängu alt oli turska võetud. Sepa veel omakorda valab õli tulle, kirjeldades mahlakalt kuidas siin jigiga madalast kala tuli.

Mul oleks nagu hunnik sipelgaid püksis, pea käib otsas nagu öökullil aga siiski, kalale veel niipea ei pääse. Nagu välja tuleb, on ees veel üks möödapääsmatu rituaal ning kohustuslik kohaliku kalastaffi kaupluse külastus(mida Sepa äärmise põhjalikusega läbi viib). Rituaal seisneb selles, et saarele jõudes tuleb kindlasti mäeotsas asuval helikopteriplatsil põhjalik kusemine läbi viia. Seni kuni meie poistebänd oma põit tühjendab(pikalt ja mõnuga, sest see pidavat just head kalaõnne tähendama tulevaks nädalaks), pistan mina kohalike pöidlaotsasuuruseid pohli, mida ka kevadel ilmselt ohtralt kasteti ja naudin mäelt avanevat vaadet.

Ei viitsigi kirjeldada pikemalt seda poetuuri, mis mu närvid pea täitsa krussi ajab. Ostan vaid paar vanemate olijate poolt soovitatud lanti ja mõne saidamängu ning ootan kärsitult poe ukse taga, millal härrad oma shopinguga ühelepoole saavad. Grrr! Nagu eided pesupoes!!

Lõpeks jõuame kauaoodatud kämpingusse. Veel läheb aega, et leida ülesse adminn proua Turid, kes osutub äärmiselt toredaks inimeseks, oodata ära asjaajamistel olnud Ago ja Arx, saada neilt varustus. Oodata kui saavad koristatud toad, jagatud paadid ja paika pandud meeskonnad ning kui kell on saanud juba pool neli, astume Kiiweriga paati ja esimene püügipäev võib peatselt alata...

...Kohmitseme oma paadis ja kärsitult pean vaatama, kuidas lahkub sadamast esimene paatkond Sepa, Ronnu ja Tomek. Meil ei taha nagu see ühtesulamine paadiga kuidagi sujuda. Üritame, mis me üritame aga paadimootor keeldub meid kuulamast. Õnneks tuleb Turid, see hea Norra haldjas ja paat teeb hoopis teist häält kui meie, metslaste käes. Nii lõpuks tüürimegi vaikselt välja tormimuulide vahelt ja suundume Kiiweri roolimisel kuhugi sinna, sinna fjordide ning saarte vahele, kus peaks olema need parimad kalakohad, mis just MEIE jaoks kunagi siia loodud. Kiiwer vaatab kulm kortsus maamärke ja kajaloodi ning teisi paate, mis kuskil eemal, seal saartevahel triivivad ja pobiseb miskit omaette. Minu jaoks on see nagu shamaani posimine – nii võõras on kõik ümberringi. Pikapeale jõuame arvatava püügikohani, kus kapten Kiiwer teatab olevat Ussiplatoo. Kajalood näitab all vett ligi kaheksakümmend meetrit ja panemegi valmis oma püügiriistad. Kiiw kohmitseb midagi seal oma landikastis, mina aga panen konksu otsa selle uhke, värskelt Skjervoy kalapoest ostetud kireva 250g. siku, kus kolmiku otsa veel kena tutt seotud on. Lasen püügiriista üle parda vette ja ...nii lihtne see polegi nagu Peipsil, et lant vette ja kohe kuku püüdma. Ikka oodata tuleb. Muudkui vajub ja vajub. Jõuab vahepeal veel mõelda, et kui mitu maja selle mäe kõrvale, mis eemal on, üksteise otsa mahuks ja et kas seal eemal mägedevahel kunagi põrgukatel on olnud. Ärge imestage, kui te esimest korda “sinna” lähete jõuate selliseid lolle mõtteid sadu mõelda.

 Lonti vajunud nöör näitab, et siku on põhja jõudnud. Kiiwer noogutab mulle asjalikult, see peaks vist tähendama, et anna tuld mees! Nii saabki tehtud. Tõstan jõnksakuti lanti põhjast, vahin uudishimulikult uudishimulike, näljaseid kajakaid ja järsku põrkaks nagu keegi tasakesi vastu ritva. Kala!!! Haagin ja hakkan täiega kerima, ookean ju – kala suur, mees tugev, kala kähku paati, lant jälle vette, uus kala otsa, paat varsti kala täis! Kiiweri Bennihillilik halvustav pilk sunnib mind hoogu maha võtma.

-Mis juhtus? Kuse häda või?

-Ei kala otsas!

-No ja siis? Ega tal sisikonda pole vaja välja tõmmata, kala on ikka vaja paati saada!

Noh, mis sa inimene teed, kui ärevus na suur on. Võtan asja rahulikumalt ja vähe aja pärast on kilone triipudega merilutsuke paadis. Rõõm on suur, Kiiwer lööb patsu esimese Norra kala puhul ja haagib ka ise esimese kala. Võtan ta kergelt värisevate kätega otsast ja vaatan seda minule tundmatut olevust. Laseks õige tagasi? Aga too suurus pidi just parim olema suitsuahju pista? Äääi, kalakasti ikka. Sean oma ridva uuesti püügile ja solgutan isuga, aga mida enam pole, see on kala. Vähemalt ei viitsi nad lanti hammustada. Kiiwergi on nõutu, kohe algul nagu oli ja siis ei midagi. Nagu oleks oma landid kohe fjordi ainukeste lutsude lõugade vahele visanud.

Peame lällari teel sideseansi Sepa paatkonnaga. Ega neilgi pole midagi rõõmsamat teatada – kala ei ole. Käime veel Kiiwriga silla juures Ussi otsimas ja Saidat vaatamas, aga kala on kadunud. Mõtlen omakeski, et kas siin kunagi kala üldse olnud on? Saame siiski eimäletaenamkust kumbki ühe pisikese tursajupi ja pöördume tagasi sadamasse. Hing on täis kõhklusi ning kahtlusi, mida vakk ma siia otsisin? Rüüpan päris korraliku lonksu Aramist ja kurvastan, siin pidid ju isegi jobumast jobudki kala saama.

Paat sadamas, kodime oma kodinad kokku ja kõnnime majja, kus meid ootavad juba suht lõbusas tujus Sepa punt, Arx ja Tegija. Laud on lookas ja jutt käib nagu kalameeste seas ikka, eelnevatest kõvematest kalapüükidest siinkandis. Istun omaette, limpsan Saaremaa viina ja nosin maitsvat õhtusööki. Tuju aga pole ollagi. Pärast paari napsi tuleb Arx, patsutab käega õlale ja sosistab:

-Ära põe Hapu! Kala tuleb ja sitaks tuleb.

Mhhh! Oleks see vaid nii. Põhja-Norra öö möödub kiiresti. Visatakse nalja, võetakse viina. Kiidetakse ennast ja oma sõpru, häid kalakohti ja suuri saake. Kõik on kuidagi elevil, just nagu millegi suure ootuses. Üritan minagi vanade olijate jutu vahele midagi kosta, aga õiget tuju ka nagu pole ning ega must suuremat välja ei tehta. Vist jään tukkumagi. Ärgates on tuba tühi. Väljas aga juba koidab ning kajalate kisa annab märku, et uus päev on saabunud.Lähen veidi uimasena rõdule. Fjordi peegelsiledat rahu rikuvad vaid üksikud Saidad ja vesilindude rahulik sõud. Eemal aga popsutab Sepa juba kuhugi sinna – sinna kus peaksid olema need suured kalad ja terake hommkust aega, et eemal olla meie karjast ning nautida üksiolemist selles jumala poolt loodud paradiisis....