Kalapüük
29. august 2008, 13:43

Kevadine kalapüük Lõuna-Soomes.

     Kalamehe palve! Kui lähed võõrasse kohta kalale, pea ennast mõistlikult üleval ja võta koos oma prügiga kaasa ka mõne pooletoobise sinna unustatud rämps.    Miks üldse see teema sai üles võetud? Ei teagi. Vast sellepärast, et liikumine Põhjanaabrite poole on aasta-aastalt lihtsamaks muutunud ja nende Helsingi lähedased väikejõed suht puutumata suurest rahvarändest ning oma kalarikkuse poolest ületavad enamuse meie kevadistest rõõmuandjatest.

 Miks üldse see teema sai üles võetud? Ei teagi. Vast sellepärast, et liikumine Põhjanaabrite poole on aasta-aastalt lihtsamaks muutunud ja nende Helsingi lähedased väikejõed suht puutumata suurest rahvarändest ning oma kalarikkuse poolest ületavad enamuse meie kevadistest rõõmuandjatest. Samuti tuleb Soome poole sõitmine kohati odavamgi, kui saartele kevadkala jahile minek ja migrantide kooslus on ka tunduvalt intelligentsem ning vähelärmakam, kui kodumaal. See selleks, oma seitsme kevadise meeldiva kogemuse najal üritan siia kalaliikide kaupa panna paberile seda, millest rännumehest siirdekala jahtijal äkki veidigi kasu võiks olla.

 Särg.

Särg on Helsingi ümbruse jõgede-järvede kõige arvukam elanik ja rõõmustab kalameest peaaegu aatsaringselt. Kui aprilli alguses väiksemad vooluveed jäävabaks saanud on ja säinajaht juba käib, saab särge püüda nende merelahtede kaldalt põhjaõngega, kuhu kudejõekesed ja ojad suubuvad. Samuti saab särge püüda veel ka järvede madalamatest põhjataimestikuga lahesoppidest viimaselt jäält.

Massiline kudesärje ränne jõgedesse algab tavaliselt aprilli viimasel või mai esimesel nädalal, sõltuvalt kevadest, kuid enamasti üle nädala-paariseid kõikumisi pole olnud. Kestab särje kudemine mai lõpuni. Särg koeb portsu kaupa ja mingit kindlat reeglit, et nüüd suuremad enne või väiksemad enne ei ole. Keskmine kala kaal on püügis kahesaja grammi ringis, suurimad eksemplarid küünivad poole kiloni. Kudema tulnud kala on ablas ja soodsa ilmaga haarab kõike, mis ruuruselt suhu mahub. Eelistatud on sõnnikuuss ja kärbsetõuk.

 Ahven.

Kui päris aus olla, pole ma päris korralikult kudeahvena tuleku peale sattunudki. Küll on aga teda stabiilselt kaasapüügina tulnud läbi kogu kevade, särje latika ja vimmapüügi ajal alates aprilli lõpust, kuni juuni alguseni välja. Tänavu üritasin ahvenat spetsiaalselt Värnäs sundil Muuseumisillalt põhjaõngega püüda, söödaks viidika saba. Paari tunni jooksul sain kuus-seitse ligi kolmesajast ahvenat, samal ajal ise käsiõngega nurgu püüdes.Ahven on kevadisel lepiskala püügil alati teretulnud, sest kes ei ütleks õhtul ära söögikõrvale keedetud kuumast puljongist või hommikusest ahvenafilee omletist?

 Säinas.

Säinajahile võib ennast Lõuna-Soome sättida praktiliselt kohe, kui jää on väiksematelt vooluveekogudelt läinud. Teda võib kohata kõige üllatavamatest kohtadest nagu vaevu paarimeetrilaiused kraavid või vööni veega ojad. Peaasi, et need oleks ühenduses mõne merre suubuva jõekesega.Võrreldes meie säinaga tundub sealne kudesäinas olevat pisut väiksem, nii kuni kaks kilo, aga see-eest pole ma ka alla kilost kala seal kohanud. Lemmiksöödaks säinale on loomulikult kooreürask ja maipõrnikatõuk(viimane on ka sellepärast hea, et juhuslik särg ja nurg seda togima ei tule). Samuti annavad normaalset saaki sõnnikuussi pundar ning ööussi poolik. Soojematel päevadel võib säinas ka pisemat pöörlevat lanti haarata. Säina püügiajast on edukam varajane hommik ja õhtupoolik, keskpäeval, kui just suuremat tulemist pole on kala häbelikum.

 Vimb.

Vimba võib õigusega pidada Lõuna-Soome siirdekalade pärliks. Õigel ajal vimmale peale sattudes pole mingi kunst püüda käsiõngega üle poolesaja maitsva kaunitari, kes kogunevad kärestike alustesse võrendikesse pulmi pidama. Erinevalt meie vimmast ei ületa sealse kala kala tavaliselt 600g. Minu kogemuse järgi Soome jõekestes suur jäävimb üldse puudub, aga võib ka olla, et ma pole talle lihtsalt peale juhtunud. Plaanis on teda minna proovima kohe peale jääminekut mõne suurema jõe peale, eks siis paista. Vimmapüügi põhihooaeg on tavaliselt mai lõpupoole, kui toomingas juba täies õies ja ilmad soojad, aga üksikuid kalu on sattunud särjepüügi vahele juba aprillis.

Toomingavimma püük on kõige edukam rulliga käsiõngega ja eriti põnev on siis kui võtukoht jääb sinust 20-30meetrit allavoolu. Vimb haarab sööta ahnelt ning on kiires voolus päris visa võitleja. Söödaks olen ma kasutanud kooreüraskit või maipõrnika tõuku, nende puudumisel ööussi juppi või sõnnikuussi pundart. Erilist vahet pole siiani söötadel olnud.

 Nurg.

“Kui sa siin muud kala ei saa, siis nurgu saad sa alati”, ütles üks mu sõber halvustavalt. Paljud peavad seda litslatikalist lihtsalt kasutuks prügikalaks ja nii ka mina, kuni eelmise kevadeni. Olin siiani armutult kõik nurud tagasi jõkke loopinud või äärmisel juhul neist “särjekonservi “ valmistanud. Tuleb meelde üks kevad, kui ma Mankijoel latikajahil olles istusin kudeva nuru keskel ja püüdsin pika sumbatäie 500-700grammist nurgu. Oma viiskümmend kilo oli seda kindlasti, mis ma pärast jõkke tagasi lasin. Enam ma seda kindlasti ei teeks, sest proovisin juhuslikult poiste poolt kuivatatud nurgu ning pidin üllatuma. Äärmiselt puhta maitsega on see kala. Lisaks on sealne nurg suhteliselt paksu lihaga, mitte õhuke nagu tavaliselt me siin harjunud oleme.

Nurg tuleb jõgedesse juba aprilli keskel ja jääb osaliselt sinna kuni Jaanipäevani. Suurem nurg koeb tavaliselt veidi enne latikat. Söödaks sobib nurupüügil kõige paremini kärbsetõuk, aga ega ta ussist ja kooreüraskist ka ära ei ütle.

 Latikas.

Ega polegi vist kevadel meeliülendavamat pilti, kui latika kudemine Mankijoes mai lõpul. Olen paar korda sattunud peale pildile, kui ühe kuni kolmekilosed latikad madalas madistavad ja kevadisi kalatoimetusi teevad. Võimas! Kudeajal on latikas suht kapriisne ja teinekord võid lausa hulluks minna, kui toekad latikad su õngekorgi pihta ujuvad, aga sina ainult kiiska ja särjelipsu nokid. Enamasti aitab sellisel puhul püügikohale peibutuse viskamine. Olen kasutanud Sensase latikasööta ja siirupit, mis vahel on ka tulemusi andnud. Üldiselt saab latikat jõekeste sügavamatest osadest, kuid vahel on teda tulnud ka vimmapüügikäigus lausa kärestikust. Suurim latikas, mida ma Mankijoel oma silmaga näinud olen, kaalus viis ja pool kilo. Püütud oli ta lihtkäsiõnge ja kohalikust poest ostetud õngekomplektiga. Enda suurimad on natuke üle kahe kilo olnud. Söödaks on siiamaani olnud lihtne maauss aga sõber püüdis ussi puudumisel latikat edukalt ka Sensase söödast ja jahust valmistatud tainaga.

 Haug.

Kui õngutsemine ära tüütab, võib alati vahelduseks püüda haugi. Kuna Soomes haugil keeluaega pole, siis spinning kulub alati marjaks jõeääres ära. Haug tuleb jõgedesse ja jõekestesse kohe peale jääminekut ja jääb sinna peale kudemist toituma kuni suveni. Eales ei maksa vaadata halvustava pilguga Espoonjoe ja Mankijoe suurust, sest sellistesse ojakestesse tulevad aukartust äratavate mõõtmetega kalad ja mul omal on olnud lausa Espoo kesklinnas tõsine jõukatsumine umbkaudu viie kilose haugiga, millest tema võitjana väljus. Sel kevadel aga tabas sõber Erik õngitsemisele vahelduseks lanti loopides nelja kilose purika. Tavaliselt jääb haugi kaal pooleteist ja kolme kilo vahele. Kui jääminekust on möödas umbes paar nädalat ja vesi on veidi tipptasemest langenud, võib haugipüügil päris korralike saake saada. Minu rekordiks on poole tunniga kaksteis haugi, keskmise kaaluga kaks kilo. Lantidest olen ma kasutanud 10-12g peaga Predatori võdikuid või hõbedastes toonides võnkuvaid plekke.

Loodan, et rohelisematel Soome huvilistel on sellest jutust natuke kasu, viimastel aastatel on sealkandis üha rohkem Eestist tulnud kalaturiste näha. Keda huvitavad sealsed ööbimisvõimalused, siis täpsemat infot saate näiteks Espoo linna kodulehelt.

Soovin kõigile edu kalavetel ja paneks teile südamele, et ostke kindlasti kalastusluba, kui soovite rulliga õngega kalastada.