Kalapüük
2. september 2008, 10:16

Linnalähedased kalastuskohad vol.2 Eldoraado

Kriuksuv lumi annab tunnistust öisest külmast ja Adraküla korstendest rahulikult otse taevasse kerkivad suitsusambad, et ka eilne tuul on vaibunud. Metsa tagant tõusev päike puurib hinge kahtluseussikese, kas ikka on mõtet minna? Eldoraados on ahvenad ja särjed selge ilmaga tavaliselt arglikult neile pakutavat haarama ja et ka õhurõhk öösel tublisti on tõusnud, tundub see tänane minek natuke kahtlane. Aga olgu, pole juba mitu aega jääle saanud ning kui kala ei saa, eks võtame siis seda kalalkäiku lihtsalt tervisliku jalutuskäiguna loodusesse.


Puurin 1/3 jõe peale suht lähestiku, risti vooluga 4-5 auku, ja paar meetrit ülespoole söötmiseks veel kaks. Ämmalt küsitud vana suka täidan paarisaja grammi riivsaia ja nisukliide segu ning raskuseks kaasavõetud paari kivikesega. Torkan noaga suka auklikuks ja lasen sööda põhja. Seni kuni sööt voolumööda särgi meelitama kandub, puurin ahvena jaoks piki mõlemat kallast mõned sikuaugud ja lähen talitonkasid paika sättima. Eldoraados särjepüügil on efektiivselt töötanud sõltuvalt voolutugevusest töötanud selline rakendus nagu Pärnu jõelgi 8-12g pöörlaga tina all. Sealt ülespoole 7-10cm vahega kinnitatud 5cm pikkust lipsu. Lipsudel olen tavaliselt kasutanud erksvärvilisemaid rohelisi, kollaseid ja punaseid plastmarmõsse, mis voolus kenasti hõljuma jäävad ning söödaks valdavalt kärbsetõuku ja sõnnikuussi, harvem motõlli. Väga tatise ilma korral on väga head tulemust andnud ka valge marmõss, mis üpris tihti on andnud ilusat ahvenat. Söödastan oma tonkad, ühel ülemise konksu kärbsetõugu ja alumisel ussijupiga, teisel vastupidi ning saadan õnged püügile. Et siin vool suhteliselt tugev, olen kasutanud siin pikka jäigemat plastnoogutit, osad kalamehed kasutavad siin nooguti asemel ka korki.


Et koheselt võttu ei järgne, võtan sikuti millele kinnitan esialgu pisikese hõbe-vase Lindroosi “pulga”, millel pikema keti küljes omavalmistatud värvikonks. Mõne aja pärast järgnebki nii mõnusalt tuttav põps ja peagi on jääl natuke üle saja grammine ahvenapoiss. Vabastan kalakese konksust ja vaevalt jõuab lant põhja lähedale, kui ritva järjekordne vaikne kõks läbib ja paari meetri sügavuselt tuleb auku taas samsuur ahven. Päev on alanud mõnusalt ja peagi olen ühest august saanud neli kalakest, kõik nagu ühest pesakonnast pärit. Siis tuleb võttudesse väike paus ja otsustan minna vaatama, mis särjeõngede juures toimub. Märkan kohe, et üks tonkadest on ninapidi auku tõmmatud ja haakides tunnen kohe et päris kena kala on marmõssi haaranud. Ettevaatlikult tõmban jääle paarisajagrammise kollaka särjepoisi ja saadan õnge uuesti püügile. Liigutan põhjas söödakotti ja taas tõmmatakse pea samal hetkel üks tonkadest jääauku. Tiigrihüppega saan talõnge sabast veel kinni, aga kala pääseb minema. Et taaskord on särg käinud tõuku noolimas vahetan mõlemal õngel ussid välja ja jään valvesse. Parv on all. Lühikese ajaga saan kümmekond särge, suurim 350 grammi, õnnestub kätte saada ka üks duubel. Kala on agressivne, ei mingit nokkimist. Nooguti liigahtab vaid korraks ja tõmmatakse siis kohe alla. Kui magama jääd, siis hakkab ka õng augupoole liikuma.
Et särje võttu tuleb sisse väike paus, täidan uuesti söödasuka ja lähen mõneks ajaks jälle ahvenat proovima. Pikisikut aga ei paista hoolimata vävikonksu söödastamisest ussijupiga aga keegi. Vahetan otsa Rapala 4cm pastelltoonides ahvenapõigu teen paar uut auku ning pärast vähest mängu hakkab keegi peale igat tõstet “togima”. Jätan tõsted loiumaks ning intervalli pikemaks ja lõpuks käibki läbi ridva põps ja seekord avaldatakse isegi vastupanu. Seekord tuleb jääle pea kolmesajane triibu, ehk siis Eldoraado eliitahven. Kohe selle järgneb veel kolm-neli paarisajast, siis aga tahetakse ritv lausa käest rebida. Haagin, mööda. Teen uuesti paar tõmmet ja seekord olen valvel, all läheb lahti mõnus trall, ikka jõnks ja jõnks, selge et haug! Hoian lausa hinge kinni, et kala põiku minema ei viiks ja minu õnneks tuleb jääle pea kilone purikas. No see päev on ennast küll hoolimata hommikustest kartustest kuhjaga ära tasunud. Kätes värin, seon uuesti siku ümber, seda võiks teha peale igat haugi, kui trossi vahel pole ja saan veel mõned ahvenapoisid. Päike kerkib puudelatvade kohale ning kala jääb passivsemaks. Lõpetan püügi ja kokkuvõte näitab, et olen kolme tunniga saanud viisteist särge ja kümme ahvenat kogukaaluga ligi viis kilo ning ühe kilose haugi. Pole paha! Lahkun kerge südamega, seljataga mõnus hommikupoolik. Õhtul aga ootamas korralik uhha, praehaug ning ahju minemas paar purki särjekonservi.

 

Selline meenutus siis ühest talvisest kalalkäigust Keila jõel, mis on korra ka paberkandjal ilmunud. Siia jääb veel lisada, mida huvitavat teha Eldoraados jäävabal perioodil. Kindlasti ärge unustage kevadist haugipüüki. Saagid on aastast aastasse olnud erinevad, sest kala liikumine Eldoraado piirkonnas on minule olnud täielik mõistatus. Mingit kala on seal alati, aga kord on kohal ahven, kord särg, siis jälle haug või hoopis kõik korraga. Kuna jõgi on selles lõigus ühtlane ja suht sügav, 1,5-2,5m, siis võib seal kasutada erinevaid lante, alates võdikutest ja lõpetades vobleritega. Parimat tulemust on andnud landid, kus on punakaid või rohekaid toone. Mis rekordkaladesse puutub, siis minu suurimateks landikaladeks on 4,8 ja 4,7kg haugid. Eelmisel aastal sai poeg sealt oma rekordkala, 4,2kg haugi.

 

 Vahel trehvab meiekanti ka suvel korraliku ahvenat. Mööda põhja pisimat Predatorit lohistades või pöörleva landiga püüdes võid sombusel õhtupoolikul kümmekond 300g ja suuremat ahvenapoissi kotti panna. Samuti ei ütle ahven ära priskemast ussijupist, mida rohu veeres ujutatakse ja hilissügisel ka ühe konksuga pikisikust pika ridva otsas.

 

Särg, on Keila jõel tavaline elanik ja kui veeseis vähegi normaalne on, siis leiab ta juba esimesel kalalkäigul mõnest jõelõigust üles. Pikemat sissesöötmist pole vaja, piisab peibutussöödast. Ka peibutus on lihtne, vees leotatud kuivatatud sai, või riivsaiaga segatud särjesööt. Konksu otsa on kõige parem suvel puruvana või kärbsetõuk, aga ka tainas. Hilissügisel ilmub meie pinaatitesse ei tea kust, eliitsärg, mille kaal tihti poole kiloni küünib ja kes eranditult sõnnikuussi napsab.

 

Niipaljukest siis sellest jõejupist, mida Eldoraado nime all tuntakse. Meie, kohalike palve teile, kes te sinna kalale tulete oleks, et palun ärge tallake suvel autodega jõeäärseid heinamaid ja koristage enda järelt kõik praht, nagu meil juba heaks tavaks on saanud, siis olete kõik teretulnud!