Mittekalateemalised mõtted...

Kalale! 4. veebruar 2009 15:37
Käisin täna jooksmas. Pikalt ei jõua, vanuri asi, aga pisut sai sörgitud. Kokku umbes 6 km või pisut peale.

Esimene muidugi oli see, et oli mul ikka vaja nooruses selle sigareti järele haarata? No ei ole ju ometi nii, et ilma ei oleks saanud. Oleks ikka küll. Nüüd peale paari kilti tahtsid kopsud tagurpidi õhu sissetulemise koha pealt tagasi välja tulla ja kõike seda saasta, mis sisse kogunenud oli rebenes sealt välja kamakatena... Mitte küll nii suurtena, nagu Eesti Vabariigi teedelt asfalti murenenud on, aga siiski samat värvi ja kujuga. Pigi on ikka pigi, hoolimata, kuhu teda valatud on. Ja ma ausalt nüüd ütlen, et kopsud pole küll õige koht selle olluse ladestamiseks.

Jätan maha ja kõik. Lubadused-lubadused.

Teine mõte jooksis ilmale... Kui tõepoolest vastab tõele, et oleme alles eelmise jää-aja lõppfaasis, ehk siis soojenemise teel, siis mis kasu on kõigest sellest suurest võitlemisest heitgaasidega globaalse soojenemise pidurdamise eesmärgil? Ma küll saan aru ja pooldan kõikvõimaliku saastamise vähendamist või lõpetamist, et vältida oma järeltulijate elamist prügihunnikus, kus pole ka midagi väärtuslikku hingata. 

Siia vahele see lõik NatGeo kanalil nähtud dokumentaalist, kus selgitati, et saurused ei surnud välja mitte selle pärast, et suur meteoor oleks maale kukkunud(inimesed lihtsalt armastavad suuri tulevärke, meeletut draamat ja määramatut jõudu), vaid hoopis sellest, et maakera seismoloogiline aktiivsus langes ja roheline mass ei saanud enam kätte piisavalt põlemise tagajärjel tekkivaid ühendeid, mida fotosünteesida ja hapnikku toota. Ehk siis hapniku osakaal olevat olnud 200 miljonit aastat tagasi ligemale 50%(tulemused saadud merevaigus olnud õhumullide lahtipuurimise käigus) kogu hingatava õhu koostisest. Ja siis ei saanud suured tegelased enam piisavalt hapnikurikast õhku, et oma määratut keha käigus hoida. Ja kuna pisemad (teravahambulised) sõid suuri rohusööjaid ning need välja surid, siis ongi ju loogiline, et pisemad kah hukkusid... Ja kui siis tõesti see suur mürts ka veel oli, siis oligi krõshka. Ehk siis inmkonnale sobilik(verd ja pisaraid pakkuv) lahendus juhusena ka olemas. 

Kui nüüd tagasi selle praeguse soojenemise juurde, siis tegelikult, hoolimata meie saastamisest kolivad hollandlased, belglased ja paljud teisedki mõnesaja aasta jooksul maismaale elama:)), nagu miljardeid aastaid tagasi mingi alg-eos-uss seda tegi... või siis pisut hiljem esimene selgroogne. Igal juhul tekib küsimus- et kas siis see, et lõunapoolel liustikud vähenevad, Põhja- Norras ja Gröönimaal meeletu kiirusega kaovad... või ka Kesk-Euroopa mäestikes –et kas see siis on ikka sedavõrd palju inimkonna kätetöö? Jääajad olid ju ammu juba. Praeguse inimese eaks peetakse u. 200 000 aastat ja see on ju napilt ühe jääaja täistsükli aeg. 

Mõtted sellele kõigele viisid metsasel jooksurajal jälle kord lumelagedad laigud... „Hiiumaal ei käigi ju talve“, lohutasin end. Aga kas ikka ei käi? Või ei käigi tõepoolest ja see lapsepõlvemälestus vaid kolmekümne aasta tagant on sellest kategooriast, et „vanasti oli...“

Siiski tean päris kindlasti, et 1986-87 talvel oli Ristnast Gotlandini jääs... Vaatama küll ei saanud minna, et kui kaugele täpselt see jää ulatab, sest muidu oleks Gotlandile sattunud ka terve rood siin resideeruva armee ajateenijaid ning üks poliitiliselt teadlik 13 aastane poiss ju ometi ei külva segadust kahe riigi vahelistesse suhetesse. Aga isegi telekas räägiti et on jää(muidugi – mida sel ajal ka ei räägitud). See praegu tundub küll uskumatuna. Ristnas ei käi ju jääd).

Järgmine mõte, mis tekkis, oli see, et ma pole ikka jube ammu metsas käinud. Noh käinud ju olen, aga mitte kõigi oma mõtetega. Viimastel aegadel on see olnud selline lõõgastav jalutuskäik või lihtsalt turbe otsimine muu maailma eest. Aga kujutage ette, ma ei tundnud ilma lehtedeta ära päris mitut puud-põõsast. Oletada julgesin küll, et üks neist võis olla jalakas, üks türnpuu... aga kindel polnud... ja 2 tegelast jäid täitsa ilma nimeta. Kahtlustasin jube ettevaatlikult erinevaid pöögi vorme... aga... no ei tea. Üks oli kangesti sellist seltsi nagu need, mis Kärdlas, „RannaPaargu pargis“ kasvasid. Veel vaid 10 aastat tagasi poleks vist selline asi kõne allagi tulnud... Ja siis veel öeldakse, et inimene õpib kogu elu ja siis saab läbi selle rohkem teadmisi. Ma praegu olen küll kindel, et (vähemalt minusugune) inimene unustab kogu elu ja peale keskealiseks saamist pole tal õrna aimugi enam, mis metsas või maal toimub. Internet, kui teadmiste lõputu varaait, ei aita suurt midagi. See vaid võtab meilt vajaduse ja tahtmise metsa minna ja vaadata, kuidas päris pöök või remmelg välja näeb. Jube kurb ikka. Siit siis mu uue aasta lubadus(pisut hiline küll, aga siiski)- õpin tundma Eestis kasvavaid puuliike, sellistena, nagu nad metsas välja näevad. Mitte kõiki korraga ja nädalaga, aga siiski tahaks enam mitte enda ees piinlikust tunda. Ehk õnnestub. 

Siis nägin metsateel suure TimberJack - metsaveotraktori tööd. Ilusti olid puud hunnikutes. Suured sirged virnad, liikide kaupa, kvaliteedi kaupa, pikkuse kaupa, läbimõõdu järgi...

Ühesõnaga – kõik nagu peab! Ja metsarada polnud ka kõik üles tuhnitud ja puha... Selline hea tunne kohe tekkis, kui vaatasin. Peab neil meestel ikka oskust ja tahtmist olema. Isegi pühapäeval veavad ja teevad tööd ja peavad seeläbi peret üleval, talumehele/maaomanikule teenivad äraelamiseks ja nii edasi ja nii edasi... Ja raielank polnud ka viimaseni paljas. Miski harvendus või sanitaarraie. Kõik väga viis!

Ainult sellest männitüvede serva alt veel pisut paistvast jugapuust oli kahju... Aga noh... Hiiumaal neid veel on mõned... ehk ei olnud see viimane metsikutest... Mannergul oleks siuke asi olnud küll ilmaime.... Võib- olla Luua Tendropargis on mõned ja mujal veel. 

Siis sattusid vaevalt kümnekonna meetri kaugusel üle raja minema 2 hirve. Küllap mu samm polegi siis veel, hoolimata ülekaalust ja pikast treeningupausist, nii tönts, et vibratsiooniga loomad kilomeetrite taha ära hirmutab. Hirved... Need tegelased seonduvad ka kuidagi lapsepõlvega. Mäletan, kui nägin neid esmakordselt poisikesena ja siis vanaisa ütles, et neid mandril pole. See tähendas, et mandril on küll, aga mitte Eesti piirides looduslikul kujul. Et olevat siia saarele toodud kunagi kuskilt Siberi avarustest katsetamiseks või nii... Mulle nad meeldivad. Sellised piisavalt suured ja iseteadlikud. Sarvi küll sedapuhku polnud kummalgi, kuid mäletan, kuidas tahtsin omale kunagi hirmsal kombel hirvesarvest tehtud pidemega pussnuga, et oleks selline nagu Apachi sõdalasel. Või sellele teisel – Cojiko Mitich`il. Mäletate küll... Kõige kõvemal põlisameeriklasel sotsialismimaades.

Nüüd olen järjest rohkem kuulnud sellest, et tänu kliima muutusele ja sellele, et Euroopas pole enam suuri looduslikke(rõhutan-looduslikke) metsamassiive, on hakanud Saksast ja Poolast tulema hirved läbi Leedu ja Läti ja meie maadele. Pärnumaal on neid ja on ka Mägi-Eestis –ehk siis Valga-, Võru-, Põlvamaal. Muude maakondade kohta pole veel kuulnud. Aga ikkagi... Kaob ära see Hiiumaa suur omapära, mille üheks tähtsaks näitajaks olid hirved.

Aga pole hullu midagi... Meile tuleb tuulepark. Vibratsioon pidi saarel nii kõva saama, et need elanikud, keda pargil jalust ära ei küüditata, enam tühja suuga käia ei saagi. Muidu hambad teineteise vastu puruks end ragistavad. Teise külje pealt jälle hea – lõualihastega pole vaja enam vaeva näha lõunalauas. Võtad aga poolvindunud vanadusse surnud(Hiiumaale ju pole ühelgi otsustajal huvi tapamaja ehitada/lubada) lehmaliha hambevahele ja siis ootad, kuni veski (tuule-vibra-veski siis) oma töö teeb ja asja Su hammaste vahel ära jahvatab. Ja siis et Kanada venelased hakkavad lehmapiima ka meitele tasuta jagama – vibratsioonitõve leevendamiseks. Kanadas on piimatoodang kõrgel järjel ja pole see asi neile midagi, osa siia vedada. Torujuhe(merealused pidid praegusel ajal hirmsal kombel moes olema) Ottawa –Kärdla. Tuuleveskite vibratsiooni baasil saaks kogu meierei üles ehitada. Mis see või tegemine ikka muud on, kui üks suur loksutamine ja väristamine(mäletan lapsepõlvekodust). Muidu nad ilmselt EU-sse toomiseks ei kvooti ega limiiti niikuinii ei saa. Ja kui tuulikud on oma aja ära elanud, siis on kindlasti kogu Euroopa piimaturg juba Kanada käes. See on vast selle asja päris tuum. Tuul tuleb ja läheb, aga piimatööstus jääb... eksoleju...

Ja seegi on võimalus ilmselt, et Hiiumaa saaks samasuguseks, nagu ülejäänud Eesti – küllap langevad kinni vibratsiooni tagajärjel pisinäriliste urud ja siis kaovad vähehaaval väikesed ojad... ja siis lõpuks sureb ometi siit ka see va naaritsaraibe välja. Milleks meile teda vaja? Või siis üleüldse- kellele teda vaja?. Ma meeltesegaduses jõudsin juba allkirja ära anda selle T-pargi vastu. Kui nüüd mõtleks sellele, et Hiiumaast võiks saada Kanada piimatööstuse suur keskladu Euroopa turu katmisel, siis peaks vist ümber mõtlema. See on ikka päris suur tükk raha, mis seal ripakil. Saaks ehk ühe uue Shimano Stella spinningurulli omale lubada. 

Järgmine mõte, mis tekkis, oli palju maisem. Jalad valutasid ja koduuks vaatas vastu.

Kurat, ma olen ikka jube tubli, et selle ringi ära jooksin!

Suitsu tahaks... 

Lone
Pääro Metsand