Kalapüük
27. aprill 2009, 06:47

Kuidas ma ämmaga kalal käisin

Varahommikune koiduvalgus paistab Matsu talu köögiaknast sisse ja pliidi all praksuvad rõõmsalt vastsüüdatud kasehalud. Istun toolil ja näperdan oma seljakotti, nina süüdlaslikult maha suunatud. Ämm sebib pliidi ümber, ähib-puhib, viskab halge pliidi alla, kolistab pottide ja pannidega ning annab iga ihurakuga mõista, et ta üdini tige on.

Tatsan nii läbi küla, koorem seljas, ämm paelaotsas järgi lohisemas ning nagu kiuste on iga aia taga just tänasel laupäeva hommikul keegi lund rookimas või muidu asjatamas. Kahtlaselt irves näoga on kogu see seltskond ja kui kiire pilgu üle õla viskan, siis taban veel hetke, kui ämm kuninganna Elisabethi kombel vasakule-paremale ta-ta tõstetud käega teeb. Helesinine kübar on veel ainult puudu, siis võiks mind tõega kuninglikuks hobuseks nimetada.
Naabri Ants on ainuke, kes mind kaastundlikult pilguga saadab, aga eks tema naine ole ka üle küla tuntud oma kõva käe poolest. Vaata et kõvemagi käe poolest, kui minu ämm. Raskelt ohates viskab

Ants lumelabida aianurka:
-Nüüd on sellest ka veel muul tehtud! Eided on kõik üks hullu kari.
Kohmab ta.
-Ants kuule, millal sa mulle selle pooliku tagasi tood?
Säutsub ämm kelgult.
-Ah, käi põrgu.
Kohmab Ants ja kaob rehe alla.

Eemalt läheneb Tõnise väimees oma uhiuue Audi A6 roolis, peretütre ja lastega ning ämm võtab taas kelgul kuninganna poosi.
-Kurat, kui sa seda kätt kohe alla ei lase, sõdan su Olevi sõnnikuhunnikusse!
Käratan.
-Noh, õige peruks läinud, sa pole nagu üldse huumoriinimene. Muuseas, närvilisus tekitab kõhugaase. Doktor Vassiljevgi Prillitoosi saatest räägib, et...
-Jää vait ükskord!
Sammun mornilt edasi. Naabriväimees sõidab sahinal mööda, tehes käega just sama elegantselt liigutust, mida ämm äsja kelgul.
Saadana näru see elu, päev on juba alates vajutanud mu põrmu ja veel ei oska ma aimatagi, kui näruseks kõik muutuda jõuab.

Et vältida edasisi kohtumisi naabritega, lohistan ämma targu ümber Tõnise maade, mitte ei lähe läbi nende hoovi nagu tavaliselt. See ei jää ämmalegi märkamata.

-Noh kallis väimees, miks sa siis nüüd sellise tiiru pidid sisse tegema?
Küsib ämm mesimagusalt.
-Tõnise omad rookisid eile hoovist lume ära. Maja taga libiseb kelk paremini ja ega sina ka just kõige kergem pole. Minna ikka veel üksjagu.

Valetan sirge seljaga ja palun salamisi kõigevägevamat, et ämmal täna õhtul Tõnisele asja pole.
Edasi kulgeme üle põldude, mina lõõtsutades ja ämm nooruspõlvest tuttavaid estraadiviise ümisedes, millest kohaseim – Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib...

Üritan igast hingest mingit riugast välja mõelda ja tõotan endale, et kirjutan esimesel võimalus tulevastele kannatajatele raamatu “Sada moodust kuidas ämmast lahti saada”. Esimesed viiskümmend hirmsamat suudan juba sajakonna meetri jooksul mõttes paberile panna.

Tasapisi jõuame jõe äärde ja õnneks pole jääl näha ei tuttavaid ega ka võõraid, vähemasti niipalju on mul täna vedanud. Lükkan kelgule hoo sisse ja uhke kaarega liugleb kelk jääle. Ämm vaatab uneleva pilguga puulatvade suunas ja heietab:
- Oh, mulle tuli kohe meelde, kuidas me Endliga vanasti vastlaliugu lasime ja tema mulle ikka iga liu järel põsele musu tegi. Pärast sõime kukleid ja...
- Tead, jää on pregu üpris õhuke ning tuleb ettevaatlik olla, muidu ei pruugigi koju jõuda...

Üritan ennast edasisest säästa ja põrnitsen kõige tigedama pilguga talle otsa, mida näole manada suudan. Sealtpoolt ei tehta märkamagi.

- Siia võid mulle mõned augud teha.
Teatab ämm tähtsalt lõug püsti ja osutab sõrmega ühe pajupõõsa lähedale, mis kergelt jõekohale kaldu on vajunud. Lahe, seal on vaevalt meetrijagu vett ning kala pole seal kunagi talvel passinud. Puurin talle abivalmilt augu, puhastan jääsulbist, otsin kotist sikuska ja ulatan ämmale. Ämm põrnitseb mind nagu vaimuhaiget ja küsib:

- Kas selle junnikesega sa siin vehkimas käidki? Ma ei imesta, et sa siit kunagi korraliku kala koju ei too!
Mis siis nüüd viga? Parim 3cm pastellahven nöörile seotud ja jälle ei kõlba? Võtan oma sikukarbi ja pistan talle nina alla:
- Ehk valib proua ise endale sobiva välja?
Ämm teeb asjaliku näo pähe, sorib karbis põhjalikult, piidleb näpuvahel nii üht kui teist sikut. Hakkan kaotama seda viimastki kannatuseraasu, mis mu kadunud kannatusest veel järgi on jäänud, kui ämm osutab karbis kõige suuremale Rapalale, sellele millega ma tavaliselt Rakul haugi taga olen ajanud:
- Jah, täna on selle asjanduse päev, see on just see sobiv, mistanüüdoligi, lant jah!
- Hea valik!
Kinnitan sisemusse muiates. Las taob õla valusaks, poole tunni pärast oleme juba kodupoole teel ja seon põiklandi tamiilile.
- Tead, teeks äkki nii, et see kes vähem kalu saab veab teise kelgul koju?
Teen vargsi ettepaneku, olles peaaegu kindel, et ämm nõus pole. Vana rebane aga vastab:
- Hea küll, aga sina annad mulle kolm kala ette. 
- Minugipärast.
Nõustun ja naudin juba ette tagasisõitu läbi küla, käsi Austria mägede tippe näitamas. See saab vägev olema, täielik triumf! Puurin endalegi vähe eemale paar auku, kohta kus ma ikka ahvenaid saanud olen, lasen ka särjele sööta alla ning panen ühe talitonkagi püügile.

Ämm nohistab põõsa all omaette ja hakkan juba vähehaaval eeltoimunut unustama, kui seltpoolt kostub:
- Kuule, mul on midagi otsas!
- Tõmba välja, küllap mõni oks. Neid seal põõsa all ikka on. 
- Oi, näe kala!
Jään jahmatades vaatama, kuidas jääl umbes paarisajane ahven hüpleb.
- Ole nüüd hea poiss, tule aita mul otsast ära võtta, mul jäid prillid koju.
Oli kuramus seda nüüd vaja. Sealt pole ju kunagi kala saadud! Võtan nohisedes kala otsast ja viskan põigi auku tagasi. Jõuan vaevalt oma ridva kätte võtta, kui ämmal järgmine kala jääl. Ja nii keheksa korda järjest...
- Huvitav, mida sa siin kogu aeg tegemas käid, et sa kala koju ei too? Käid ülejõe Eevi pool või?
Mul hakkab katel üle keema.
- Kurat! Ma ei saa ju kala püüda, kui ma sind kogu aeg pean teenendama!
Kuulen seljataga ämma itsitamist ja kirun kõik vetejumalad maapõhja. Et see saadana Keila jõgi üldse ära kuivaks. Ämmal on juba kaheksa kala, mul ümmargune null.

Saan natukese aega sikut solgutada, aga mida pole, see on kala. Hetkeks paeluvad mu tähelepanu kaldas askeldavad leevikesed, kes kõrkjatuttides sobrades kõrrelt kõrrele keksivad ja omavahel rõõmsalt sädistavad. Silmanurgast märkan, kuidas mu särjetonka vaikselt jääauku kaob. Viskan siku kus kurat, hüppan veel midagi päästa üritades maoli augu suunas, ajan käe auku, aga hilja juba. Mis läinud see läinud. Ämm piidleb mind ilmse üleolekuga ja kostab:
- Et kui enam õngega ei saa, siis kohe sohki tegema ja käsitsi kalu jääalt sobrama. Oled ikka loll küll, ega siin neid nii palju nüüd ka ei ole...
Hoian parem suu kinni ja sätin uue tonka püügile. Enam ei jaksa vihastada ka.

Mõnda aega on vaikus, siis hakkab ämm põõsa all imelike liigutusi tegema.
- Kuule, nüüd on miskit suuremat otsas, ei tule üldse ülespoole! Äkki tuled ja vaatad ise?
Hädaldab ämm. Ohkan ja kiirustan sinnapoole. Sikuritv on lookas ja tamiil keerutab mööda auku ringi. See veel puudus, haug mis haug. Võtan tamiilist kinni ja hakkan ettevaatlikult pikknina välja sikutama. Tundub päris kena kala olevat. Saan ta korra jää alla, aga kala teeb järsu rapsaka ja sööstab eemale. Jälle venitan kala augu poole, ämm ümber augu sebimas ja õpetussõnu jagamas kuidas parem toimida oleks. Hetkeks on vaengi ununenud ja oleme mõlemad hasardis, et mis koll sealt nüüd välja tuleb? Paari minuti pärast on haugi pea augus, võtan sõrmedega tal kukla tagant kinni ning tõstan jääle. Üle kahe kilo kindlasti. Ämm keksib nagu plikatirts, seletab õhinal ja elab ilmekalt läbi kala saamist. Noh, lasta´s olla. Tusatujugi on nagu kahanenud ja rõõm kala pärast kandub tasase laineloksuna mullegi.
Rõõmutuhinas aga ei pane me tähelegi, et haug hüpeldes lahtisele kraaviotsale ohtlikult lähedale on jõudnud. Ämm märkab esimesena ja karjatab:
- Jumal, nüüd pääseb küll minema!
Ehmatan isegi ja sööstan ettevaatust unustades kala päästma ja nagu te juba aimategi, vajun vaikselt, aga kindlalt läbi nõrga jää. Mingi ime läbi on mul käte vahele jäänud meie haug. Heidan ta jääle tagasi.
- Issand nüüd upub ära! Tulge ometi appi!
Liigutatult jõuan mõelda, et mis siis et ämm, siiski inimene, kui tema südantlõhestavalt karjudes haugi juurde tormab, selle sülle haarab ja eemale jookseb.
- Mis sa passid, roni välja ega praegu maikuu pole, et sa jões sulisatad!

Elus on asju, mis kunagi ei muutu ja üks neist on ämma arm. Summin kindlama jääni ja upitan ennast kuidagi üles. Ämm seisab eemal, haug kaenlas ja sisiseb nagu kiirkeedu pott:
- Tahtsid mu kala ära uputada, jah?
Ma ei hakka talle seletama, et tegelikult olin ju mina see, kes haugi välja ettevaatlikult ja kõiki oma oskusi kasutades välja tõmbas ning mina ju läksin minema pääsevat haugi päästma. Pakin lihtsalt asjad ja korjan kalad kokku. Ümberpöörates istub ämm loomulikult kelgul, haug süles ja teatab:
- Noh, võime minema hakata.
Mind tabab nõrkusehoog, tõstan veest nõretavad käed peakohale, tahan midagi sitasti öelda, aga rhman käega haaran kelgunööri ning sammun kaldast üles, üle põllu küla poole.

Külavahel tahab ämm loomulikult iga aia juures, kus keegi askeldamas, kinni pidada ning kirjeldab elavalt oma kalaseiklust, unustamata loomilikult paari mürgist märkust minu suunas. Vahin maas suurenevat loiku oma saabaste ümber ning olen vait. Ja ega mis mul muud öelda olekski? 10:0 ämma kasuks. Lohutan ennast vaid Heinz Valgu sõnadega – ÜKSKORD ME VÕIDAME NIIKUINII!

Pühendatud kallile ämm Ainole.

limonka
Sven-Erik Tomson