Lomp

No näita ette- nõudis Vana kähiseva häälega.

Vana oli asukas tolle Lombi kaldalt, kus me esmakordselt kohtusime.

Sellest on nüüd aasta, kui minagi end seal üha sagedamini laadimas käin. Sügav rahu, mida rikuvad vaid vesikanade armumängud ja luigepaari toimetused, mõjub väsinud meeltele palsamina. Hommikuti kostub sookurgede huikeid ja kui järvest tõusev udu on hajunud, siis pööravad ka vesiroosid end tõusva päikese poole.

Vana ei tulnud sugugi juhuslikult - olin talle ise õhtul helistanud. Arvasin ta olevat teisel pool järve, kus Vana tavaliselt oma hommikuid ja vahel ka õhtuid mööda saatis, kuid seekord oli ta juba koju vändanud. Sellesama rattaloksuga, kuhu ta mahutas ridvad, elussöödanõu kui ka koti 2 liitrises taaraga. Suve edenedes kuulus varustusse Säästumarketist ostetud telk.

Vana oli naise matnud ja lapsed kasvatanud juba aastaid tagasi ning elas nüüd üksinda. Ta tundis end lombi ääres hästi ja ma ei imestanud selle üle põrmugi. Üha raskem oli leida põhjendust sellele, miks ta üldse pidi Lombi juurest lahkuma.

Aga helistasin talle puht Ego sunnil, nagu hiljem endale tunnistasin. Tahtsin siiski üht pilti koos kalaga. Seda ta tegema tuligi, kuna teisi hingelisi Lombi kaldal ei tol õhtul ega hommikul polnud. Siis veel mitte.

Lomp ise oli piisavalt väike ja jalutuskäik ümber selle ei võtnud rohkem kui pool tundi. Kuid lisaks meeltega tajutavale ilule köitis meid Lombi juurde veel üks asi – liinu, nagu teda hellitavalt kutsusime. Ta käis mööda rohuservi ja ajas oma mullireaga, kui see juhtus korgi all peatuma, kõik meeled ärevile. Aga nagu tõeline unimüts, ei kiirustanud ta tihtipeale pakutavat limukat vastu võtma, vaid nämmutas ja mälus seda terve igaviku. Vahel siiski tundus valik sobivat ja aeglaselt kadus kork vee alla. Haakimine ja ridva otsas on tunda mõnusat raskust, mis südame kiiremas rütmis lööma sundis. Esimene jõuline sööst on kohe rohtu, mis kattis kogu Lompi tiheda vaibana nii, et püügikoht tuli lausa meeterhaaval sisse niita. Selle suve esimene ujumine oligi mul koos vikatiga, mis küll viimasele kurvalt lõppes. Pidime üheskoos tunnistama, et pilliroo lõikamiseks on tõhusamat tööriista vaja.

Iga kalamees teab, et eduka püügi eelduseks on sissesöötmine. Rohust puhastatud lapike kõrkjate ja vesirooside vahel oligi juba hea mitu päeva kosti pakkunud kõigile, kes võtsid vaevaks kohale ujuda. Ja huvilisi oli mitmeid.

Lombis elas peale linaski veel ohtralt särge, priskeid punauimelisi roosärgi ja kolhoosiaegadel sinna lastud karpi. Vahel õhtuti kostis sumakaid lombi teisest servast, kus vesi sügavam ja kord nägin üht ka üsna ligidal välja hüppamas. Aga siin oli neid üsna lootusetu jahtida, kuna vaba vett Lombis peaaegu et polnud.

Samuti tundus Lomp kubisevat haugidest, kes ootavad millal peibutist noolima tulnud või õnge otsa jäänud särge endale rabada. Nemad olid küll alles puberteedieas ja hindasid oma võimeid tublisti üle. Suuremad kalad aga olid Lombi ja ta vaiba kaitse all. Lombis polnud kohta kuhu lant võiks vabalt kukkuda, et tema asukatele mingit häda teha.

Tollele õhtule tundus, et mu vaev oli lõpuks vilja kandnud. Nagu esimesed söödapallid vette kukkusid liigutas Lompi kattev rohuvaip ennast ja pinnale prahvatasid mullid- vesi oleks hetkega nagu keema tõusnud. Lomp juba ootas. Mitmest küljest ründasid väheldast akent vesirooside ja pilliroo vahel agressiivsed mullid. Algul tekkisid nad rohuvaiba serva alla ja üha julgemaks muutudes haarasid kogu vaba ala oma valdusesse. Madal vesi muutus silmnähtavalt sogaseks ja ma kujutasin ette suuri linaskeid külg-külje kõrval seda platsi tuhnimas – vaid nii võis tekkida pilt mida nägin.

Kiiruga sättisin ridva püügikorda ja söödastasin mõne maisiteraga.

Täna ei olnud sugugi tegu tolle unistajaga, kellega olin harjunud, vaid kork kadus kuulekalt vee alla kohe, kui mullid temani olid jõudnud. Haakimine ja jõuline sööst rohu suunas.

Haleda plaksatusega katkes tamiil, kuigi oli minuga vaid mõned korrad kalal käinud. Kontrollisin rulli sidurit – ka see andis tamiili kuulekalt järele. Süüdistasin Lompi katvat vaipa, mis ilmselgelt oma asukaid kaitses ja vististi minu peale niidetud akna pärast pahane oli.

Sidusin kiiruga uue rakenduse ja jätsin lipsu üldse ära – nüüd juba nii lihtsalt ei pääse.

Lomp rahunes pisut ja aknas vesirooside ning kõrkjate vahel oli vaid üksikuid uitajaid näha.

Siiski hakkas kork äkki ilma eelnev hoiatuseta liikuma ja kadus vee alla. Haakisin ja tundsin vee all jõudu, mis juba hetke pärast kihutas vesirooside poole. Püüdsin seda takistada ja tundus, et seekord püsib kala mul otsas. Tamiil katkes siis, kui ta oli juba mitu meetrit rullilt maha vedanud. Kurat!!

Arvasin, et sel hetkel mõistan Vana, kes kasutab tamiili markeeringuga 0,35. Mul polnud sellist isegi kaasas. Seega jätkasin oma 0,22 kaliibrisega.

Lomp halastas mulle õhtuhämaruses ja kinkis korraliku linaski. Kruvisin indu juurde saades korgile valguspulga külge, kui sellega asi piirdus. 

Aeglaselt laskus pimedus lombi kohale ja üle põllu roomas udu. Metsa tagant tõusis kuu, nagu muiates mu üle. Ritsikad alustasid oma õhtust kontserti, rääk valjult vahele hüüdmas.

Pidasin paremaks pisut tukkuda.

Pärast nelja tundi rahutut und teavitas telefon uuest päevast. Ajasin end autost välja ja sättisin ridva paika. Kaks söödapalli lendasid varajasi külalisi ootama.

Tõusev päike tervitas kõiki, peletas hommikuse rõskuse ja lükkas Lompi katva udu laiali.

Ringutasin mõnuga ja panin teevee tulele.

Kuid allpool vaipa oli vaikus - nagu pohmell peale eilset pidu, mõtlesin.

Siiski andsid mõne aja möödudes pinnale kerkivad mullid tunnistust esimestest külalistest.

Hõõrusin mõttes rõõmust käsi - hommikune võtt oli tihtipeale parem kui õhtune. Kuid võta näpust – sööda vastu ei tundnuid keegi huvi, kuigi peibutus tundus oma tööd laitmatult tegevat.

Jõin mõnuga kuuma auravat teed ja vaatasin kella - kas peab hakkama tööle sättima, kui kork äkitselt, nagu tal viimasel ajal kombeks, kadus. Rabasin teekruusi kukkuda lastes ridva pihku ja haakisin. Õudusega kuulsin juba tuttavat plaksatust, mis tähendas tamiili katkemist. Mida kuradit!! Mul polnud kogu eelneva aasta jooksul niipalju kalu tamiili katkemise pärast ära läinud kui viimase kümne tunniga.

Nördinult pakkisin asjad kokku ja ruttasin tööle. Kiire päev sundis tegelema töiste toimetustega, kuid viimased läbielamised ei andnud rahu.

 Nagu arvata võib, olin õhtul jälle Lombi ääres. Kuid kõik oli teisiti. Keegi ei tundnud huvi ei peibutise ega sööda vastu. Süüdistasin uut tugevamat rakendust ja suuremat konksu, mida küll viis hoolikalt valitud maisitera varjata püüdsid. Suur kala - suur sööt, mõtlesin.

Aga Lombi asukad paistsid teist meelt olevat või olid end õhtusel orgial täis söönud. Nii mulle tundus, kui olin korgiga juba paar tundi tulutult tõtt vahtinud.

Istusin pisut eemale ja panin suitsu ette. Helises telefon ja naine tundis huvi, kuidas mullitab. Ei miskit – kostsin, kui ritv plartsatades vette lendas. Mina omakorda lendasin ridva poole ja kuus meetrit polnud üldse liiga pikk maa, et tal sabast kinni saada. Kuna ühe käega tundus asi ebaõnnestuvat, siis olin sunnitud kõne poolelt sõnalt lõpetama. Sõit läks rulli vingudes otse Lombi keskele, kus kasvasid vesiroosid. See oleks olnud kindel kaotus ja üritasin vastast sellest plaanist loobuma sundida. Seekord läks õnneks ja ta keeras nina kalda poole tagasi. Kerisin kiiruga, et mitte talle võimalust anda. Aga kallas oli tihedalt kõrkjaid täis kasvanud ja nad ulatusid ka kaugemale vette. Sinna, kuhupoole tamiil nüüd kohutava kiirusega suundus. Ritv paindus ohtlikult looka ja tamiil ainult pinises, kui püüdsin kala vabamasse vette juhtida. Siiani oli ta lihtsalt läbi lompi katva rohuvaiba ujunud, nagu ei peaks ta seda miskiks. See polnud linask. Veendusin selles, kui ta mõne meetri kaugusel minust pinda tuli ja rulli vingudes uuesti järve poole sõitis. See oli karp!

Erutuslaine tulvas üle kogu keha ja pulss tagus meeleheitlikult. See oli mu esimene karp.

Veel mõned tiirud, millega ta lompi katva vaiba sisse suure augu tekitas ja ma julgesin käe kahva järele sirutada. Kahv oli küll hea ja pika varrega, kuid mitte sellise kaliibriga kalade jaoks.

Peale pisikest pusimist oli ta siiski valmis lähemale tulema. Suur suu ahmis abitult õhku ja nägin, et konks oli vaid suunurgas kinni. Tirisin ta ettevaatlikult kalda äärde ja tõstsin kahva kiiresti üles. Jõulise sööstuga oleks ta vist kogu täiega läinud, kui ma poleks ritva käest lasknud, et mõlema käega kahva varrest haarata. Lohistasin kala kaldale - käes, minu esimene karp!

Hindasin silmaga saagi suurust-nii viie kuue kilo kanti vast. Istusin ja panin suitsu ette. Mind valdas kuidagi väga suur õnnetunne. Ilmselt oli selle põhjuseks ka see, et mõni aasta tagasi olin paar nädalat puhkusest raisanud tulutult karpi jahtides, nägemata ainsatki võttu. Ja seejärel selle püügi enda jaoks ebahuvitavaks tunnistanud. Kuid nüüd oli ta käes!

Tegin suitsu lõpuni ja mõtlesin-mis edasi.

Pilti on vaja – nõudis Ego!

Kala lebas alistunult kahvas, tegemata ainsatki liigutust. Tõstsin pilgu ja vaatasin ringi-lombi ääres ei paistnud hingelistki. Siis meenus mulle Vana, kes pidi teisel pool lompi roo vahel kükitama. Helistasin talle, kuid ta oli juba koju läinud. Lubas hommikul vaatama tulla.

Kotti – sosistas Ego.

Aga C&R- püüdsin vastu punnida.

Kuradile-see sul esimene, ei andnud ta alla. Kodus ei tahagi näidata või!

Olin ta peale pahane.

Väikese kahetsusega hinges lõpetasin kala piinad. Sumba olin maha unustanud.

Panin nii moe pärast veel õnge sisse, kuid püügiisu oli läinud. Kui emotsioonid olid pisut vaibunud ronisin autosse ja keerasin magama.

Hommikuks oli õhtused tunded minust nagu kaugenrnud ja uuesti sättisin ridva püügikorda. Seda oleks võinu ka mitte teha, sest kolme tunni jooksul ei toimunud mitte kõige vähematki. Ootasin millal Vana tuleks, et saaks kala näidata ja pilti teha. Pisut enne kella kaheksat ta siis lõpuks tuli.

No näita ette-nõudis Vana kähiseva häälega.

Tegin koti lahti ja tõstsin kala välja. See on päris korralik-ütles Vana tunnustavalt. Kuigi õhtul oli mu viie-kuuekilost telefonis väikseks pidanud Rääkisime veel pisut juttu ja ma hakkasin asju kokku pakkima. Polnud mingit mõtet siin rohkem passida.

Kuule, keegi siiski mullitab – ütles Vana muu jutu vahele. Viskasin pilgu õngele ja tõepoolest – poole meetri kaugusel korgist, otse rohuserva alt tuli hoogsaid pahvakaid. Siis võpatas kork ehmunult ja ning tõmmati otsustavalt vee alla. Hetke oodanud haakisin ning suur, kuldne karp hüppas kogu pikkuse veest välja!

Jälle karp!

Sõit läks piduri kärina saatel järve poole. Seekord oli vastane tugevam ja võttis ette pikemaid jalutuskäike mööda järve. Sellist erutust kui õhtul enam polnud ja tundsin temaga mässamisest vaid mõnu. Peale kümneminutilist väsitamist hakkas ka tema jõud raugema ning Vana haaras otsustavalt kahva. Aga kala oli suurem kui eelmine ja alles kolmandal katsel õnnestus see talle alla sokutada. Ega ta sinna oma suuruse poolest õieti sobinudki, kuid pea ees ja saba rippu üle kahva serva ta seal lõpuks oli.

Nüüd oli kena modell olemas. Andsin Vanale fotoaparaadi ja tutvustasin nuppudega. Tema olevat viimati viisteist aastat tagasi pildistanud. Lasin tal paar klõpsu teha, ise vajalikke õpetusi jagades.

Lombi nime ma siinkohal mainima ei hakka, seda tegi Vana ise. Kõigile neile, kes tulid juttu puhuma ja vähegi kuulata viitsisid. Teda ennast lombi ääres enam nii tihti ei kohta. Küll aga paljusid teisi tublisid kalamehi. Põlevad lõkked ja vahel kostab laulu varaste hommikutundideni. Hoolega niidetud püügiplatside ümber vedeleb purke ja pudeleid.

See Lomp pole enam kunagi endine. 

Epiloog.

Külapood oli veel kinni, kui ma sinna jõudsin. Koputasin tagauksele ja umbuskliku näoga müüja keeras ukse lahti. Peale edukaid läbirääkimisi näitas digikaal 7,3 ja 8,3 kilo.

Kolm tundi puhastamist-fileerimist oli tulemuseks üks paremaid kalu marinaadis, mida söönud olen. Ka ahjus tehtuna andis linaskile silmad ette.

Palun siiski mitte segamini ajada poes müüdava sarnase kalaga.

Andestasin seekord Egole.

Raske saab mul olema järgmisi vette tagasi lasta. 

Raivo Tambek

Juuni 2009