Kalapüük
22. veebruar 2010, 13:37

KUIDAS VÕIDELDA KALADE HAPNIKUPUUDUSE VASTU

Ü. TOOTSENHapnik on kaladele, nagu kõigile teistele elusorganismidele, eluks hädavajalik. Igal kalaliigil on erinev vajadus nii hapniku kui ka teiste keskkonna tingimuste suhtes.

Hapnikusisaldusel 1, 5 kuupsentimeetrit 1 liitris vees forell näiteks lämbub, halvasti hakkab ta tundma ennast juba hapnikusisalduse puhul 3,0 kuupsentimeetrit (1 l) vees. Karpkala aga elab mõnda aega ka vees, kus hapnikku on vaid 0,5 kuupsentimeetrit 1 liitris vees, linaskile jätkub isegi 0,3 kuupsentimeetrist hapnikust liitris vees.Hapnikupuudus tekib eriti sageli väikestes, madalates, vähese taimestikuga ja läbivooluta järvedes.Vesi on talvel kõige soojem põhja lähedal. Sellesse tsooni asuvadki talve saabudes elama veekogude elusorganismid. Oma elutegevuseks tarvitavad nad siit aegamööda ära kõik vees lahustunud hapniku. Jääkate aga takistab õhust hapniku pääsu vette, ja nii tekibki hapnikupuudus – järv jääb ummuksisse.Jääkate ja selle peal olev lumi takistavad valguse tungimist vette, mille tõttu ka taimede elutegevus soikub ja nad ei suuda rikastada vett hapnikuga. Samuti on taimed ja vetikad kokku tõmbunud, mistõttu nende assimileeriv pind väheneb. Hapnikupuuduse suurenedes otsivad kalad üles kraavide ja ojade sissevoolukohad ja lõhed jääs, kus vette pääseb rohkem hapnikku või voolab juurde värsket vett. Veekogu ummuksisse jäämisel surevad kõige enne mitmesugused veeputukad ning kaladest ahvenad ja latikad. Kõige kauem peavad vastu kogred ja linaskid. Hapnikupuudusel vees muutub kalade värvus heledamaks, nad hakkavad visklema ja veepinnalt õhku ahmima. Surnud kaladel on suu avatud, lõpusekaaned on kaugele eemaldunud ja lõpuselehed laiali.Hapniku vähesuse tõttu kogunevad vees ka mürgised gaasid: metaan, väävelvesinik, ammoniaak jt., mis kiirendavad kalade hukkumist.Üheks kindlamaks vahendiks kalade lämbumise vastu võitlemisel on järve suubuvate kraavide ja ojade puhastamine ja nende suudmete lahtihoidmine talvel. Samuti aitavad jäässe raiutud augud vett hapnikuga rikastada. Tõsisemat kasu on sellest muidugi siis, kui auke on palju. Kalade massilisel kogunemisel jääaukudele ja -lõhedele on vaja vett võimalikult rohkem liikvele ajada, et see seguneks õhuhapnikuga. Suuremas veekogus on seda raske teha. Tiigis ja väiksemas järves saab seda teha tavalise paadi päramootoriga. Läbi jääaugu asetatakse mootori tiivik vee alla ja käivitatakse mootor, kusjuures tiivik tuleb vette asetada nii, et veejuga suundub poolviltu alt üles, rikastades selliselt kiiresti vett õhuhapnikuga. Samal eesmärgil võib kasutada ka tuletõrje käsi-või autopumpasid. Vesi pumbatakse kõrgele õhku, kust see õhuhapnikuga segunenult uuesti jääaukude kaudu tagasi järve voolab.Et soodustada taimede ja vetikate elutegevust ja selle tagajärjel hapniku eritumist vette, on kasulik hoida osa jääst lumevaba. See on otstarbekas kevad-talvel, kuna tugeva külmaga lumevaba jää pakseneb ja laseb veelgi vähem valgust läbi.Sageli kasutatakse vee hapnikuga rikastamiseks ka otsapidi jääaukudesse asetatud kõrkjast, pilliroost või õlgedest kubusid. Kuigi jääauk kinni külmub, jäävad taimevarred õhu juhtijateks.Paisjärvedes ja tiikides on soovitav sügisel, enne vee külmumist, veepinda pisut tõsta. Kui jää on juba paks ja jääb kandma, alandatakse vee taset. Nii jääb vee ja jää vahele õhuruum, milles toimub pidev vee segunemine hapnikurikka välisõhuga. „Kalavetel,“ Tln, 1960, lk. 31-32.(Lühendatult).