Hobikalastajad päästsid neli inimest

“Kui neid kolme inimest poleks lahe ääres olnud, ma ei tea, mis saanuks. Palju polnud puudu, et oleksime lihtsalt alajahtunud ja uppunud. Üksnes päästevestidele ei saanud me loota, sest jõud hakkas juba täiesti otsa lõppema ja hääl oli appikarjumisest ära.”

Madise kirjeldusel läks ta pühapäeval Kuressaare külje all paiknevale Mullutu lahele isa väikese plastpaadiga koos vanema õe Mari (28), õepoja Jako (6) ja sõber Tõnisega (23), et Jakole kalapüüki õpetada. “Kell oli veerand üheksa õhtul, kui otsustasime lahe keskosast tagasi tulema hakata ja sel hetkel meile saatuslikuks saanud loll õnnetus juhtuski. Kuna paadi ninas istuti kolmekesi, siis niipea, kui sõiduhoo maha võtsin, vajus paadi nina vette, lõi laine sisse ja keeras paadi ümber.”

Madise sõnul üritasid nad pärast vettelendu esialgu kaldale ujuma hakata, ent said päris kiiresti aru, et selleks neil jõudu ei jätku. “Külm vesi tegi ikka väga kiiresti oma töö ja äkki meenuski, et lahe kanalis sõitis meile vastu üks paatkond. Lootuses, et nad on veel lahe ääres, hakkasimegi appi hüüdma,” rääkis Madis.

Toomas Pagil: üksainus kord saimegi selgelt aru, et hüütakse appi

Et päästjate kolmik Toomas Pagil (39), Jaanek Lember (39) ja Maiken Nelis (25) tõepoolest ainsana veel lahe ääres õngitses, osutus asjaosaliste endi hinnangul omamoodi õnnelikuks juhuseks.

Toomas Pagili sõnul pidi seltskond tegelikult Mullutu ja Mullutu Suurlahe kanalile kalastama minema päise päeva ajal, ent üksteisest mööda rääkimise tõttu sai minek teoks alles õhtu hakul. “Jõudsime siis oma kalastustarbed lahti pakkida, esimene kalagi oli käes, kui meieni hakkasid kostma selgelt eristamatud hääled. Arutasime veel, mis hääled need on ja kust need tulevad. Pakkusime, et Kellamäe suvilatest või lahe vastaskaldalt. 

Ent hääled kostsid kindla intervalli tagant ja üksainus kord saime üldse selgelt aru, et hüütakse appi. Vaat siis läks meil kiireks, hüppasime kõik paati ja panime hääle suunas ajama,” jutustas Toomas Pagil, lisades, et ega nad toimunu juures midagi mõelda jõudnud, ainult tegutsesid.

Maiken Nelis: kartsime, et naine ja laps on juba uppunud

Meditsiiniharidusega Maiken Nelise sõnul valdas teada õnnetuspaika jõudes päris suur hirm, sest veepinnal paistvast paadininast oli näha kinni hoidmas ainult kaht meest. “Kartsime, et naine ja laps on juba uppunud,” ohkas Nelis. “Tõmbasime noormehed paati ja nemad näitasid siis suuna kätte, kus neist 50–100 meetrit eemal triivisid naine ja laps.”

Maiken Nelis lisas, kõige enam muretses ta väikese poisi ja ühe mehe pärast, sest kolmveerandtunnine vees ligunemine oli nende juures võimu näidanud. “Meesterahvas ja poiss olid omadega täitsa läbi. Mees oli šokis ja nuttis ning tema sinakaks tõmbunud keha vappus külmast, laps oli läbi külmunud. Kõigepealt võtsingi endal riided seljast ja mässisin need kähku poisile märgade rõivaste asemele. Kartsin sedagi, kas meie kummipaat seitsme inimese raskuse all kaldani ikka välja veab.”

Jutuajamise lõpetuseks jagas Maiken kiidusõnu Jako emale, kes innustas ja lohutas last nii vees kui paadis. Siinkohal meenusid Maikenile ka Jako sõnad Kuressaare haiglas, mis tal kuidagi ununeda ei tahtvat. “Ema, ära mind mere äärde küll enam vii,” sosistanud väikemees.http://meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=36376