Igatahes on selle kala püük emotsionaalselt täiesti omaette elamus ja igati proovimist väärt.
Tuulekas on meie rannikuvetes põhiliselt kevadine rändlind ning põhimassina vast hoopis ookeaniavarustest pärit kuigi on olemas vist ka Läänemere paikne kari. Üksikuid isendeid võib siinsetes randades kohata harva ka muudel aastaaegadel, spordikalana on temast põhjust rääkida vaid siiski seoses kudeperioodiga.
Ilmub see kala meie vetesse mais, kõigepealt harvade piiluritena, nende järel tuleb eelvägi, kus domineerivad isased ja veidi suuremad eksemplarid.Ning alles pärast seda kui kudeplats on ekspluatatsioonikõlbulikuks tunnistatud, vajub lõpuks kohale pulmarong ise ning trall võib alata. Sõltuvalt looduse edasijõudmisest varieerub kudereis ajaliselt, invasioon algab esmalt saartest jõudes mingi aja pärast Pärnu alla ning mandriosa looderannikule. Kui kaugele see rännumees Soome lahes pikki kallast jõuab, ei tea, aga tundub, et päris masskala ta põhjarannikul vast ei olegi.Kuskil Jaanipäevaks kipub pidu hiljemalt otsas olema ja need ,kes selle hooaja mööda lasknud,peavad näpp suus järgmist kevadet ootama.
Palju seda kala meie randadest läbi ujub, ei oska vist keegi hinnata.
Parimatel aastatel on kutseliste väljapüük ulatunud 400 tonnini, viimaste aastate saagid kipuvad jääma 100 tonni kanti. Igatahes tundub, et harrastaja oma toimetamisega tema arvukust oluliselt mõjutada ei suuda ja selles mõttes siin moraalilugemise koht suuresti puudub.
Tuulehaugi paiknemine ja liikumine on korraga nii lihtne kui keeruline teema. Ühtepidi on selle kala kohalolekut mänguhoos visuaalselt kerge tuvastada, eriti karja puhul. Kihutatakse pundiga mööda vett, uimed väljas, tekitatakse veepinnale pööriseid ja lainemurde-kokkuvõttes mõni aeg vaatlemise harjutamist ning selle kala „jälg“ vees muutub kergesti loetavaks. Teisalt on tegemist hüperaktiivse kalaga, kes võib väga ruttu meres kapitaalselt ringi paikneda ning tulemusena võib eilne Eldoraado juba järgmisel päeval jätta Surnumere mulje. Sestap on eeskätt stabiilsuse mõttes tuulekat tark otsida eelkõige tema väljakujunenud kudeplatside läheduses. Kuigi ka need aegade vältel ilmselt muutuvad, on mingisugune korduvus ja seaduspära täiesti olemas. Saaremaa lõunakaldas kipuvad parimad mängumaad paiknema pikalt merre ulatuvate ninamike ja leetseljandike ümbruses, sellises 1,5-2 meetrises vees.
Põhimõtteliselt saab tuulekat püüda nii paadi kui kummipükstega, esimene variant on aga kindlasti valiku olemasolul etem.Esiteks on lihtsam ja mobiilsem kala otsimise protsess,millest edukusest sõltub ju tegelikult lõpptulemus.Kummipükstega sageli kaugele ja järele ei pääse ning pahatihti tuleb nukralt kõrvalt jälgida, kuidas paljulubavalt alanud kalaretk päädib parve nihkumisega viskeulatusest väljapoole.
Tuuleka püügis väga suurt mustkunsti olema ei tundu, kui kala on olemas ja võtualdis, kipub ta haarama kõike mis ujub ehk erinevalt osadest kaladest jätkab tuulehaug ka kudeperioodil toitumist isukalt. Päris 24 h see toitumisorgia küll ei käi ja ilmal tundub kala aktiivsusele selge mõju olema. Siinjuures on tuulekas oma nime väärt -mida tugevam tuul, seda resoluutsemaks muutub kala võtt ja käitumine,teatud piirini muidugi. Kui hommikune ja õhtune võtmine seostub reljeefselt söögikorraga, siis näiteks keskpäevane käitumine meenutab sageli laste toiduga mängimist- lanti togitakse, jälitatakse ja ujutakse temaga lihtsalt võidu ning võtete resultatiivsus võib langeda kordades.
Püügiviiside puhul on enamlevinud landipildumine ja mootoriga järelvedu. Kui esimesel puhul sõltub ridvavalik kalamehe harjumusest, siis trollimise puhul võiks kaigas olla jäigem ja lühem, paarimeetrine toigas on täiesti piisav. Tavaküsimus-tamiil või nöör jääb ka siin maitseküsimuseks kuigi tuleb tunnistada, et nööri jäikus annab konkreetse püügiviisi juures lisaplussi.Nimelt ei võimalda tuuleka suu anatoomia tal suuremat pala erinevalt tavahaugist otse kõrisse haarata, selle tulemusena toimub väga suur osa haakumisi moka asemel hoopis nokka, pähe või keresse. Ehk otsajäämise eelduseks on sageli landi piisav kiirus nii kerimisel kui vedamisel ning konksude laitmatu teravus.
Nii ehk teisi kipub tavalandiga trofeeks realiseeruma vast keskmiselt iga 3. võtuüritus, võtuajal on see % kõrgem ja mänguajal madalam.Seetõttu on nupumehed saagikuse tõstmiseks kasutusele võtnud trossiga lisakolmiku lipendamas 20 cm landi taga.Tulemuseks ca 2x kõrgem resultatiivsus ja veidi kahetine sisetunne.Ühtepidi tragimiseks asja sisulises tähenduses teda tituleerida nagu ei saa-tuulekas tuleb peibutist haarama ja sinna ta takerdub.Teisalt kipub lasketihedus antud variandis ühtlaselt jaotuma pea ja pee vahel ja suhtumine konkreetsesse püügiviisi jääbki ilmselt iga kalamehe siseküsimuseks.
Landivalikul tahaks esimese hooga arvata, et vahet põle. Paraku mingid eelistused tunduvad siiski olema,kusjuures see maitse võib minutipealt muutuda.Viimase aja emotsioon on see, et tuulekatel on üldine suurushullustus-mida suurema ja läikivama latakaga tegemist on,seda rohkem pöördesse nad lähevad.Ning võtud ja tulemused identsete kuid erisuuruses lantide üuhul jagunevad umbes-täpselt proportsioonis kasutatava landi suurusega.Kuigi karta on, et sellel suurusihalusel tuleb ka mingi piir vastu.
Lõpetuseks-tuulekale minnes võib serbaku rahulikult kodo jätta.Mõni kala väljavõtmisel võib küll tagasi pääseda kuid jääb ära see pikk pusimine ja vandumine lootusetult kokku keeratud kahvalina kallal.
Samal ajal kui mehed kõrval üksteise järge ilusaid kalu ridamisi paati tõstavad.
Kivi kotti !
KukiMuki
Kommentaarid (0)