Kalapüük

Üks endisaegne “konks” 

Kalale!, 27. oktoober 2010 14:08
Kalapüük koosneb teadagi väga paljudest “ konksudest” , kuid ka konksul enesel on selle juures väga tähtis osa. Nüüdisaegne õngekonks on metallist ja enamasti kidaga, kuid veel paarisaja aasta eest kasutati rohkelt ka puust konkse, metallkonksud olid aga enamasti kidata. Puust õngekonksude jälgi ajades jäi mulle aga silma üks hoopis iseäralik asjandus, mida saab konksuks nimetada vaid tingimisi.
“ See originaalne konks on üsna laialt levinud ja, kuivõrd mulle teada, kasutusel Moskva, Tveri, Vladimiri, Kostroma ja Novgorodi kubermangudes. Konksud tehakse peenest (peene pliiatsi või kanasule jämedusest) haruga kaseoksast, kusjuures kada mõlemad otsad teritatakse. Novgorodi kubermangu kareelidel on konksudel mõnevõrra teistsugune kuju ja teritatakse kõik kolm otsa. Sööt peab olema üsna
suurte mõõtudega; see on kas surnud kalake (elus suikub niikuinii konksul peagi) või kala, peki, liha tükid, kana rapped. Terve kala pannakse otsa kas karjala moodusel, kusjuures konks suunatakse kõhtu ja nööriaas tõmmatakse kokku seljal, või siis juhitakse konks lihtsalt suhu lõpuste taha, mis on märksa lihtsam ja mugavam, eriti veevoolu puhul. Muud söödad pannakse otse konksule, muidugi nii, et kataksid selle täienisti; vahel surutakse konksu otsad kokku, niimoodi, et need läheksid lahku, kui kala püüab ennast vabastada. Seda tehakse erinevatel viisidel, milledest kõige lihtsam on järgmine: nöörisse tehakse väike aasake, millesse asetatakse painutatud, märksa peenem oksaraoke. Puukonksu toimimine on arusaadav: luts neelab sööda alla ja konksu sarved torkuvad mao seintesse. Väga võimalik, et see lihtsakoeline vahend osutub kõlblikuks ka teiste surnud sööta võtvate röövkalade püüdmisel, näit. säga püügiks.”
Tegelikult pole asja mõistmine üldsegi lihtne, seda enam, kui joonised on nii “ porised” nagu 1999.a. väljaandes. Kalale joonistatud punktiirjoon lubab siiski oletada, et nn karjala rakenduse puhul torgatakse orgike kalale väljaspoolt kõhtu nii, et kada viltune haru jääb välja. Mismoodi aga lisaaasa ja raokese abiga hargi sarvesid kokku tõmmata, seda ma välja ei nuputanud. Ütelgem siis nii, et see jääb kõikidele lugejatele koduseks ülesandeks.
Kas niimoodi on ka Eestis kunagi lutsu püütud? Kui seni ei ole, võib ju ajalukku uusi jooni vedada ning veel sellel sügisel-talvel sikutada mõne lutsukese välja puust orgikese abil. Kellel see korda läheb, annab vast ka teistele asjast teada.
Ja muidugi võib selle puust orgikese salvestada oma mällu, nn ellujäämistarkuste kataloogi.

Vladislav Koržets

Kalale.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee