Kas jõesilm on mürgine?
Henry I, kellele silmud maitsesid ülemäära.
Kas võib olla nii, et mujal maailmas on jõesilmud mürgisemad kui meil Eestis? Tõenäoliselt mitte, kuid see pole ka võimatu. Siiski tekitab küsimusi see, miks on meilgi üldlevinud kombeks puhastada jõesilmud enne röstimist hästi hoolikalt limast, just samamoodi nagu angerjad, kelle lima mürgisus on tõestatud. Veel enam: kohati (nt Narva jõe ääres) silmud ka “lüpstakse” – surutakse korduva lüpsmisliigutusega pärakuava kaudu silmudest välja rohekas vedelik. Kas asi on ainult silmude kaubanduslikus väljanägemises ja hügieenis või on niisuguse puhastusviisi sünnitanud ka kunagised tervisehädad puhastamata silmude söömisel? Muide, kaladel esineb ka ajutist mürgisust, st mürgisust, millega kalad kaitsevad ennast teataval eluperioodil. Nii on näiteks mürgine mitmete karpkalaliste äsjakoetud mari – et teised kalad seda nahka ei paneks. (Eestis selliseid küll pole). Ka silmlaste kohta olen kohanud väidet, et nende puhul on tegemist just ajutise mürgisusega, mis lööb välja kudemisajal, seega kevadel. (Vahemärkusena olgu siinkohal ära nimetatud, et väga mürgiseks peetakse ka Eestisse asustatud valgeamuuri sappi – see võib põhjustada tõrkeid inimese südame töös.)
Oskamata otsustada, kas jõesilmu lima ja veri on või ei ole mürgised, arvan meid käituvat mõistlikult, kui me pigem kardame kui kahetseme. See ei tähenda, et peaksime silmusöömisest loobuma, kuid puhastagem nad ikka hoolikalt limast, võtkem vaevaks neid ka “lüpsta” ning vältigem tooreste või pooltooreste silmude söömist.
Vladislav Koržets
Kalale.ee
Kommentaarid (0)