Kuhu tohib minna ja kuhu mitte?

Ettevaatust, kuri omanik! Just sellises sõnastuses silt on jäänud meelde ühe jõeäärse sissesõidutee kõrvalt. Täpselt teadmata, võib vaid aimata, kas maaomanik ongi ksenofoobiline tigedik või sundisid sellist märki üles panema lagastajate hordid, kes justkui kallasraja õigust kasutades on pidevalt üle hea kombe piiride läinud. Püüdes veidigi ennetada peatselt algaval kalastajate ja puhkajate loodusinvasioonide kõrgperioodil konflikte ja vääritimõistmisi, on alljärgnevalt antud väike ülevaade reeglitest, mis Eestis looduses liikuja ning maaomaniku suhteid sätivad.

Liikumine riigi- ja eramaal

Alustame algusest ehk kuhu üldse võib sammud seada? Eesti loodus on jagatud riigi- ja eraomandiks. Jättes kõrvale kaitsealad, võib riigimetsas üldiselt rahumeeli kogu aeg viibida. Telkimiseks ja tuletegemiseks peab vaid kohalikust metskonnast loa küsima, kui on soov teha seda mõnes tähistamata ja vastavalt ette valmistamata kohas. Eramaadel on aga liikumine vaba üksnes päikesetõusust loojanguni. Öösel tuleb selleks küsida omaniku luba. Luba tuleb küsida ka päeval, kui omanik on maa või tee vastavalt tähistanud. Kusjuures omaniku leidmine jääb loomulikult küsija ülesandeks. Vaid vähesed omanikud panevad selle hõlbustamiseks välja oma telefoninumbri – praktika, mis võiks märksa enam levida, sest nii saab vältida mõlemapoolseid ebameeldivaid üllatusi ja tekkiva suhtlusega eemalda juba eos nii potentsiaalse konflikti kui ka luua personaalse kontakti, mis tekitab külastajaski enam vastututustunnet.

Ent mida peaksid kalastusajakirja lugejad sinna eramaalegi muidu kippuma kui lootuses leida mõnd paremat kalakohta? Siinjuures on hakatuseks kasulik teada, et veekogud jagunevad meil seaduse silmis samuti kaheks. Avalikult kasutatavateks ja neiks teisteks. Esimesi on meie ligi 1300 järve ja 700 jõe hulgas ligikaudu 70% ehk vastavalt 895 ja 501 tk. Seega peaks nende hulgast leidma omale pasliku küll. Kui aga mõnel ikkagi isutab just mõni järele nonde teiste hulgast, mis pole määratud avalikuks kasutamiseks, siis on ainuke õige viis küsida omaniku luba sellisele pääsemiseks. Olgu siis enese või õngesööda vettekastmise tarvis.

Siinkohal ei tasu solvuda, kui omanik seda luba ei anna – see on tema õigus, nagu teiegi ei pruugi tahta soovimatuid külalisi oma elutoa vaibale piknikule. Kusjuures enamasti on avalikust kasutusest väljas vaid mõne kinnistu piires asuvad väikejärved. Vooluveekogude puhul on erandiks pisijõed või siis lõigud, millel asub mõne veehaarde sanitaarkaitsevöönd, kalakasvandus või muu oluline objekt (nt Pirita jõgi botaanikaaia territooriumi ja Vaskjala veehoidla paisu juures ning Paunküla veehoidla servas). Aga need lõigud on alati pigem lühikesed ja võib uskuda, et mõnigi kala passib jões meelega neist just natuke eemal, lootuses, et te magusale keelatud alale õnge sokutada üritades neid kavalpäid söödaga ahvatleda ei märka.

Maaomanike omavolist

Tasub teada, et mõnigi valesti informeeritud maaomanik peab oma kaldamuru samuti sanitaarkaitsevööndiks ja veab kõrge okkalise tara lausa vette välja. Oh ei, ega nad ju mõtlegi kalastajaid eemal hoida. Küllap on tegemist samasuguse nähtusega nagu mõnel pool ikka veel leiduvad otse jõkke rajatud lehmade joogikohad, kus aed on selleks, et rumalad loomad välja ei pääseks. Ja võib-olla ongi parem, kui selline pererahvas ikka kindlalt aias püsib.

Seaduse kohaselt õigust kallasrada kinni panna neil muidugi pole. Mis sest, et tegelikult on just selline maaomanik see, kes teid lambaks peab ja loodab, et tema karjaaed, kus inimeste jaoks peaks muide olema värav, teid, kes te oma õigusi ei tea, piisavalt heidutab. Ent teadke siis – kallasrada puudub vaid sadamais, veehaarete ja hüdroelektrijaamade vähimas võimalikus teeninduspiirkonnas, kalakasvatustel, seirejaamades ja sellistel huvitavatel objektidel nagu „enne asjaõigusseaduse jõustumist kallasrajale õiguspäraselt püstitatud ehitistel“. See peaks siis olema tehtud varem kui 01.12.1993.

Väikestel veekogudel on kallasraja laius neli, noil, kus laevad sõitma mahuvad, suisa kümme meetrit. Seal võib omaniku poole pöördumatagi südamerahus ööpäevaringselt kala püüda ja vahetpidamata paadiga randuda. Teie ja loomade läbipääsu omanik seal takistada ei tohi. Ei tõkete ega neljajalgse näljaselt saba liputava murdja abil. Aga on muidugi ka selliseid maaomanikke, kes ehitavad maja juurde isiklikke sadamaid. (NB! JOKK olukord – kallasrada sadamal ju pole!)

Ole kallasrajal viisakas

Teisest küljest ei tähenda kõigile kasutada olev kallasrada, et seal võib teha kõike, mis pähe tuleb. Olete siiski teise inimese maal ja parem on seal käituda, nagu teile meeldiks, et võõrad teie krundil käituvad. Igal juhul ei tohi te kahjustada omaniku vara ja lõkke tegemiseks tuleb ikkagi luba küsida. Oluline nüanss on veel selles, et kallasrajal olevad purded ja (paadi)sillad pole ametlikult kallasraja osad. Neile pääsu võib omanik ikkagi seaduslikult piirata, kas füüsilise tõkkega või näiteks vastava sildiga. Samas, kui ta seda teinud pole, puuduvad tal ilmselt seni külalistega halvad kogemused ja te võite neid siiski kasutada.

Soovitaks ettevaatlikult, sest nõnda on lootust, et omanik teiegi külaskäiku halvaks kogemuseks pidama ei hakka ja jätkab lahke eluvaate viljelemist.

Harilikult algab kallasrada normaaltasemel veepiirist. Ent kui vesi on tõsunud ja tavalise raja üle ujutanud, asub ajutine rada veepiirist kuni kahe meetri kaugusel. Vahel on kallas aga nii järsk ja kõrge, et mine võta kinni, kuidas neid meetreid seal välja mõõta. Sellisel puhul arvestatakse raja laiust kõrgkalda servast alates, kusjuures selle ja veepiiri vaheline nõlv on samuti kallasraja osa. Siin võite valida, kas tahate liikuda mööda rõhtsat pinda või turnida alpinisti kombel mäeküljel. Mõlemad variandid on lubatud.

Kallasrada on meile, kalastajaile ja matkajaile, küll suure tähtsusega nähtus, mis avalike veekogude äärde täieõiguslikult lubab, ent nagu öeldud, jäägem selle õiguse kasutamise juures ikka inimesteks. Pole viisakas hakata nagu usin kesik teise muru seest usse sonkima, sinna konidest mustreid looma või jätta oma kaunikirjalisi õllepurke, plastpudeleid ja hammustatud singitükiga kilekotte kallast dekoreerima. Uskuge, need ei anna sellele kohale midagi muud juurde kui vaid peremehe nördimuse ja järgmiseks korraks kehtestatud külastusmaksu (maksu ei või kehtestada kallasrajale, küll aga selle piirest välja ulatuvale heakorrastatud supluskohale vms), mis läheb koristaja ületundide katteks. Ega me ju sellist Eestit ometi taha?

Eespool oli mitmel puhul juttu, et eraomandi kasutamist mõjutab selle tähistatus. Kuidas see tähistamine välja peab nägema, seda seadus ei ütle, jättes siin inimesele vabad käed end loominguliselt väljendada. Harilikult piirdub loomingulisus küll vaid valikuga, kas osta poest koleda või väga koleda lõustaga elaja märk. Tasapisi, ent ometi hakkavad inimesed oma mõttekrampidest selles osas üle saama ja üha enam võib teeservas näha gängseterifilmidesse sobivate ja kompleksidele viitavate epiteetide asemel kenasti kujundatud talunimedega silte. Intelligentne inimene saab suurepäraselt aru sellestki, et siit algab kellegi maa, ja emotsioon on hoopis meeldivam. Ebaintelligentne ei saa paraku sageli isegi raudtee tõkkepuust aru ja vaevalt et selliste vastu tasub oma hektarid kõrge kivimüüriga ümbritseda. Muutub nende huvi veel ebatervemaks – no misasja ta küll teeb seal tara taga?

Kus ja kuidas sõita võib?

Heakene küll, kallasraja ning avalike veekogudega saime sotid selgeks, kuid on veel asju, mida vaja teada. Näiteks on kõigi veekogude ääres nn piiranguvöönd, milles võid mootorsõidukiga liikuda vaid teede peal. See tähendab, et ka oma šefi ATV või maasturi võid jätta linna, asfaltteele või spetsiaalselt selleks mõeldud rajale. Sest rannad ja kaldad on sageli õrnad looduskooslused, mille üks edev adrenaliinipump kergesti pikaks ajaks rikkuda võib. Ainuke erand sellel reeglil lubab piiranguvööndis, mis merel, Peipsi-, Lämmi-, Pihkva ja Võrtsjärvel on 200 m, üle 10 ha järvel ja üle 25 km2 valgalaga jõel 100 m ning ülejäänuil 50 m – sõita väljaspool teid vaid kalapüügiõigusega isikul paadi vettelaskmiseks.

Paadi ja muude veesõidukite puhul tuleb teada, et mootoriga võid sõita vaid järvedel, mis on suuremad kui 100 ha, ja jõgedel, mis laiemad kui 10 m. Olgu juriidikast segadusse aetute jaoks siinkohal ära öeldud ka asjaolu, et elektrimootor on samuti mootor. Üldiselt on lubatud suurim veesõiduki liikumiskiirus 30 km/h. Suplusaladel võivad sõita vaid järelevalve- ja päästetöötajad. Kui te kumbki neist ei ole, tuleb hoida end vastavatest poidest 50 m kaugusele, jõgedel liigelda aga teiselpool jõe telgjoont.

Kalastajale olulisemad looduses liikumist seadvad reeglid on sellega läbi käidud. See pole siiski ammendav loetelu. Nüansse ja erisusi leiab veel. Näiteks on igaühel õigus pääseda jalgsi juurde eramaadel paiknevatele muinsus- ja looduskaitseobjektidele, supluskohtadele, allikatele, tavakohastel jalgradadel olevatele purretele jne. Kõike ühes artiklikeses käsitada ei jõua, üldise soovitusena tahaks aga kõlama jätta kunagise reklaamfraasi: „Räägi inimestega!“ Avatud ja sõbralik suhtlus ning loaküsimine isegi siis, kui juriidiliselt selleks ehk vajadust pole, näitab viisakust ja lugupidavat suhtumist. See mitte üksnes ei väldi konflikte, vaid võib teile avada ka hoopis rohkem võimalusi kui kitsalt seadusetähe taganõudmine. Mõnusaid hetki Eestimaa looduses!

Ilmunud Kalale! nr 5 märts/aprill 2014