Kaido "Wimbu" Puutamm talvisest ja kevadisest särjepüügist

Särjepüük jäält

Vedma „Jäält särge püüda ma eriti armasta, aga kui ma seda teen, siis pigem vedma kui tavalise mormõssiga,“ ütleb Kaido ja otsib karbist välja, mis loom see vedma on. Tundub olevat vene leiutis, millele nimigi viitab – vedma on vene keeles nõid. Vedmal on keskel tina, nende külge kinnitub aasapidi kolm konksu, millele on aetud pisikesed helmed. Kui vedmat mängitada, jooksevad konksud üles-alla kokku-lahti, meelitades nii kala ligi. Sööta pole konksu otsa vaja pannagi, selle asemel on helmed.

Kaido on vedmaga saanud mitmeid erinevaid kalaliike: särge, suurt ahvenat, vimba, turba, kiiska ja isegi kahe ja poole-kilose haugi.

Kuidas püüda? Vedmasid on suuremaid ja väiksemaid, vastavalt sügavusele, voolu kiirusele ja püütava kala suurusele tuleb valida sobiv suurus. Püüda saab tavalise mormõssiga püügiks mõeldud taliõngega.

Vedma mängitamine on mitte pidev vibreerimine, nagu mõssiga püüdes, vaid sujuv ja lauge. Esmalt tuleb ta põhja lasta ja siis hakata vaikselt ülespoole tõstma, ise samal ajal sujuvalt mängitades ja aeg-ajalt ka pausi pidades.

Kus püüda? Kaido püüab enamasti käidavates kohtades – aukudes, kus on juba püütud, kõvasti sööta alla loobitud ja kus kala enam ei võta ning kalamehedki juba tüdinult koju läinud. Olukorras, kus särg on küll all, kuid tõuku või motõlli lihtsalt ei taha, osutub vedma imerelvaks. Ja tulevad suured, kollase kõhuga särjemonstrumid. Näiteks Keila jõe sügavatel aukudel Seli ja Pirgu kandis pole ka poolekilone särg haruldus.

Kevadine särjepüük õngega

Kus püüda? Kui jää läinud, hakkab Kaido vaikselt ilma uurima ja luureandmeid koguma, kus kudesärg merest jõkke pressib.

„Tavaliselt käin esimese laksu saartel ära,“ ütleb Kaido. „Enamasti Kuke kandis Saaremaal kõigepealt.“ Ent on olnud ka talvi, kus särg tuleb esmalt mandril ja siis saartel. Kaido arvab, et ka tänavu võib nii juhtuda, sest praegune talv on sarnane kolme aasta tagusega, mil ta sai Vihterpalust esimesed särjed märtsi lõpul, aga Kukele läks alles 26. aprillil. Püügiks sobivad pea kõik merre suubuvad jõed: Vihterpalu, Taebla, Kasari, Pärnu ja viimasesse suubuv Reiu jne. Kasaris näiteks on Kaido sõnul vimb ja särg sel aastal juba sügisest sees: sügisese lutsupüügi ajal sai ta 300-grammise särje, mille kaalust pool moodustas mari.

Suurt särge tasub otsida enamasti kõrge kalda alustest vaiksema vooluga soppidest, vooluservadest ja tagasipöördekohtadest.

Kuidas püüda? Kaido kasutab alati, ka kõige kiiremas voolus kahegrammist korki. „Ma olen näinud küll igasugu meremiinidega püüdjaid, minu arust on see vale,“ ütleb ta. „Kahegrammise korgiga näed sa pisimagi võtu ära.“

Laialt levinud on komme kasutada kevadises sogases ja kiires voolus sööda nähtavamaks tegemiseks mormõssi. Kaido ei püüa mitte kunagi mõssiga, sest see jääb rohkem põhja kinni ega mängi nii hästi kui vaja. Nende asemel kasutab Kaido lipsul konksu kohal pärleid – kaht või kolme, olenevalt voolu tugevusest.

Sööda valik varieerub, sest vabalt võib juhtuda, et särg eelistab sel konkreetsel päeval, kui teie püüdma tulete, üht ja ainsat sööta. Enamasti on selleks siiski uss, vahel kärbsetõuk. Kindla peale minek on aga puruvana – Kaido kasutab Vasalemmast pärit kuldkollast kivipuruvana. Seda on varakevadel raske saada, aga kui saad, siis tuleb kala ka. Ja mitte ainult särge: Kaido on igal kevadel särjepüügi käigus saanud täitsa arvestatavalt meriforelli. Üle-eelmise aasta kevadel näiteks 11 tk ja suurim 2,5 kg. Sügisel enne keeluaega, kui Kaido käis teibi püüdmas, sai ta Vihterpalust veel kaks merikat, mõlemad üle 2 kg.

See on ka põhjus, miks Kaido õngel on põhitamiil 0,25 Jaxon Satori, mis kannatab 13 kg, ja lipsuks 0,14 sama firma tamiil tugevusega 4-5 kg (olenevalt sellest, kas see on fluorokarbon või tavaline). Ühe kahekilose merikamamma väljavõtmiseks kulus Kaidol küll kolmveerand tundi, aga rakendus pidas ilusti vastu.

Kui põhi lubab, sätib Kaido korgi pool meetrit õigest sügavusest ülespoole ja püüab nii põhjast libisemise pealt. Ent näiteks Nasval liigub kõige suurem särg just kõige tugevamas voolus. Siis kasutab Kaido tonkalaadset rakendust: paneb pealiinile kolmikpöörla ning sealt läheb kaks 25–30 cm lipsu, millest ühe otsas on tina ja teise otsas konks söödaga. „Kork tuleb reguleerida üsna suvalisele sügavusele, lasta rakendus allavoolu pingule nii, et vool tõstab veidi tina ja viib allavoolu. Niikui korgist tonks läbi käib, haagid. Konksu otsa käib vaid väike ussijupp. Teine variant sellise voolust püügi puhul on korki üldse mitte kasutada – selleks on tarvis hästi peene pitsiga ritva, võttu näeb siis otse pitsilt.“

Päeva tulemus – kaheksa vimba Tol päeval, kui me Kaidoga Kasaril juttu puhusime, sai siinkirjutaja mõni aeg pärast Kaido hommikusi kalu ühe poolekilose vimma, siis oli ligi poolteist tundi totaalset vaikust. Ehkki mehi oli jääl neli-viis autotäit, ei tulnud ilusat kala kellelgi, keskmist ahvenat vaid. Näis, et võtt on selleks päevaks läbi, ja tööülesannete tõttu kojusõit keskpäeva paiku ei tundunudki enam nii ebaõiglaselt varajane. Ent nagu hiljem selgus, ei jätnud Kaido jonni ja leidis ikkagi kala üles, u 50 m meie aukudest ülesvoolu. Päev lõppes tema jaoks kaheksa ilusa vimmaga, millest suurim oli üle 800 g ja alla poole kilo polnud ükski.

Tekst ja fotod: Margo Pajuste

Ilmunud ajakirjas Kalale! nr 5, märts 2014