Et enamik lund on ammu läinud, siis tõenäoliselt tänavu väga suuri kevadisi vesi ei tule ja jõeforelli tasub otsida mitme erineva vahendiga nii ülem- kui keskjooksudelt. Kui on selge, vaikne ja päikesepaisteline ilm, siis tõenäoliselt lähen lendõnge ja kuivade putukatega esimesi kevikuid (mustad suuri sipelgaid meenutavad valgete tiibadega putukad) ja neist toituvaid forelle otsima. Asja võlu ja rõõm seisnevad selles, et püüda saab pinnal käivaid kalu ning teadupoolest on selline protsess visuaalselt väga nauditav.
JÕEFORELL. Püük spinninguga. Kui aga ilm on sombune ning tuul sasib puude latvu, otsustan mõne võsasema forellijõe ja spinningu kasuks, sest tõsi ta on, et pole sel aastal veel punast kala saia peale saanud.
Juhul kui valituks osutub spinning, olen kevadel kasutanud ka suuremaid lante (isegi 11 cm vooblereid). Seda kolmel põhjusel. Nimelt ujutavad suurveed üle kaldaõõntes pesitsevate hiirte urud, mille peale need vette, forelli toidulauale satuvad. Samuti laskuvad kraavidest talveuinakust ärkavad kahepaiksed, konnad. Kolmandaks on see just aeg, mil suuremad isendid territooriume jagavad ja konkurente oma kännualustest eemale tõrjuda üritavad.
Eredaimad mälestused meenuvad kümne aasta tagusest kolledžiajast, kui kevadine päike oli loojunud ja tuul raugenud, sest just siis ärkas jõgi nagu talveunest. Päevasel ajal veepõhja akumuleerunud soojus küttis voogusid ja selle elukaid pimeduse saabudes edasi ning lantide järel ujuvad forellid nägid hämariku ajal välja justkui torpeedod. Reeglina on tegemist kudemisest veel taastumata kõhnemapoolsete isenditega, millele võiks eelistada jässakamaid ehk siis punasema lihaga isendeid.
Jarko Jaadla
Ilmunud ajakirjas Kalale! nr 5 2014
Kommentaarid (0)