Kalapüük

VIDEO: Tõnisega matkal 

Kalale!, 21. juuli 2018 21:00
Foto: Rando Tuisk/Tõnis Milling
​Kui me kunagi Tõnisega hakkasime väikest mitme päevast retke ettevalmistama siis minu kõige suuremaks mureks oli, et kas vana inimene püsib ikka tempos ja jõuab järele ja mina ei teagi kuidas see nii läks aga juba reisil olles leidsin ennast tihti mõttelt, et kaua ta veel viitsib mind järele oodata.

Sellise väikese lõõbiga on sobilik alustada seda lugu sest nii sitket venda ja head reisikaaslast rasketes tingimustes annab otsida. Tüübil jagus optimismi ka kõige raskemates tingimustes ja hoidis moraali oma vaimuka jahvatamisega koguaeg kõrgel. See ei oleks oluline kui kõik oleks sujunud nagu plaanitud, see muutub oluliseks kui tekib tagasilöök aga midagi pole teha kui edasi minna.
Plaan oli lihtne, läheme kaheks päevaks, üks auto alla ja teisega ülevalt peale, linnulennult joonlauaga kahe auto vahe 20 km., mööda jõge ehk kaks korda rohkem, probleemi ei näe, teeme ära.Kui kokkulepitud aeg oli kätte jõudnud selgus, et mõlemaks planeeritud päevaks on päike seniidis ja lüüakse kõik varajasemad soojusrekordid mingi miljoni kraadiga. A no suva, niigi pool aastat planeeritud, et ajad klappima saada. Mõttessegi ei tulnud pooleli jätta. Teine üllatus oli rohkem eeldatav ja seda võis ka karta. Vett ei ole ja taimestik on kõrge. Tänavu täheldasin juba kuu aega tagasi, et osades kohtades on taimed kõrgemad kui tavaliselt sügisel.Kuskil poole päeva pealt tuli meil mõte, et mängime natuke ümber. Otsustasime, et kalapüüki teeme hoopis öösel, mis kalapüügi seisukohalt tundus ainuõige otsus. Aga meil oli väike mure. Me polnud eriti kaugele jõudnud. Kui vaatasime kaarti siis oleks tahtnud vähemalt keskele jõuda esimeseks ööks sest muidu poleks järgmine päev elusees autoni jõudnud. Aga tee või tina. No ei jõua. Lihtsalt kilomeetrid ei vähene. Ja need sunnikud ei vähenenud sellepärast, et jões ei toimunud peaaegu kuskil vooluga liikumist, oli kaks võimalust, kas pidid pressima ennast läbi jõhkra taimestiku või ronima üle vette langenud puude.Umbes keskööks, kõige sobivamaks ööpüügi ajaks olime jõudnud lõpuks kaardi järgi umbes keskele. Sõudma olime hakanud hommikul kell 6. Kõik võivad ise arvata kui värsked me selleks ajaks olime. Selleks ajaks olime jõudnud oma plaani uuesti üle korrigeerida ja otsustanud, et me ei magagi. Teeme ööpüüki ja siis paneme otse edasi ühe jutiga autoni sest järgmine väga kuum päev meie konditsiooni arvestades selleks ajaks natuke hirmutas. Tähendab täpsustan siis üle. Lihtsalt meil polnud mingit võimalust seda reisi pikemaks ajada kui kaks päeva. Ma pidin kindlasti plaanitult kodus olema sest töö ootas. Kui oleks saanud ühe päeva veel näpistada, oleks rahulikult tuttu visanud, terve päeva maganud ja siis õhtul/öösel teise poole läbinud. Aga mis teha, pidime hakkama saama olemasolevate tingimustega.Teine pool matkast läks jõgi natuke laiemaks ja sügavamaks kus sai ka paati alla voolu lasta ja loopida ja isegi sõuda. Aga seal tulid korduvalt ette hoopis uued takistused. Nimelt väikese metsatuka kaupa oli puid jõkke kukkunud millest mööda jõge üle saamine oli võimatu. Seega pidime kordamööda üksteisele teed tegema, mõlemad oma paati järgi vedades mööda maad. Sellest poleks ju eriti midagi, lihtsalt me olime paljajalu, ujumispükstes ja t-särgis ja teed tuli rajada läbi ülepea kasvavate nõgesepõldude. Sadade meetrite ulatuses. Aga ma kinnitan teile. Hambad ristis, ühtegi vinguvat häälitsust, mehed nagu metsapullid kündsime vagu oma järel, Tõnis tegi mingit nalja ja tuju oli vaatamata kõigele hea ja nägu naerul. Aga see kuramuse paat muutus iga korraga kui teda pidi üle okste tõstma või läbi nõgesepõllu tarima aina raskemaks ja raskemaks.Mingi hetk panime ridvad kokku ja keskendusime ainut autoni jõudmisele, mul olid selleks ajaks kõik kohad valusad, õnneks siis kui ma olin juba nii läbi, et edasi liikumine muutus kaheldavaks, kukkus Tõnis oma paati üle mingi järjekordse puu vedades ülepeakaela vette. Teiste õnnetusi on alati huvitav pealt vaadata ja sain kõhutäie naerda ja natuke jõudu edasi liikumiseks. Tõnisel nii naljaks polnud sest öösel oli päris külm. Õnneks olin sama asjaga natuke varem ise Tõnist lõbustanud kui täiesti lambist paati vees järgi vedades kuhugi koopasse kukkusin.Täpselt 24 tundi jõe peal olnud ja lustisõitu nautinud, olime jõudnud alumise autoni. Hõissa ja radiridiraa!Kaladest nii palju, et kala saime igasugust, meeletult haugi kui ka forelli, nägime tohutult harjuseid ja ka väga suuri selliseid. Kõik kalad läksid tagasi sest selles kuumuses poleks koju ühtegi nendest värskena jõudnud.Tegin ka väikese video reisist, kes tahab võib vaadata aga olgu kohe öeldud. Kõik videomaterjal on tehtud esimese poole esimeses osas, siis kui veel oli energiat sellega tegeleda, hiljem mul ei tulnud pähegi pildistada või midagi filmida, olin nii ametis edasi liikumise ja lihaste valutamisega kui veel olla sai.Tervisi kõigile ja järgmise seikluseni. Ahoi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee