Kertu Jukkumi ja Teele Viira kalajaht Emajõel

Kogemus ei peta

Ligi neli kilomeetrit selja taga, triivime kalda äärde. Martin on siin kümme aastat käinud ja ütleb, et siin on kala. „Samas võib kalaga olla nii, et täna on, homme pole,“ nendib ta. „Aga kui on kogemust, siis persetundega tunned selle ära.“ Tunne ei peta. 30 sekundiga on esimene ahvenapoiss otsas.

Teele on varemgi särjel käinud ja linaskit jahtinud ning Kertu püüdis lapsepõlves kodu lähedalt tiigist kassidele kokresid. Siiski teeb Martin tüdrukutele kiirkursuse. Väikesed silikoonlandid, tavaline spinningulatt. Vise. Kerimine. Jälle vise. Ahvenat tuleb, aga pisikesi. Peaaegu kõik lähevad vette tagasi.

Ilm on ilus, taevas helesinine ja esimesed pildid rändavad Teele ja Kertu telefonide kaudu internetiavarustesse.

Paat õõtsub tasakesi, kursus jätkub. „Kuidas ma aru saan, kui kõrgel lant on?“ uurib Teele. „Kui nöör läheb lõdvaks, siis on põhjas. Keri natuke pingesse,“ kostab Martin.

Jälle pisike ahven. „Kertu, ma pistan selle sulle püksi!“ Teele on sõiduvees.

Kertu on vaiksem. Ta tunneb end sogasevõitu veega jõgedel-järvedel ebakindlalt. „Ma ei kannata, kui mul ei ole kontrolli selle üle, mis minust allpool on. Lapsena uskusin, et kõik uppujad jäävad laipadena veepõhja ja alates sellest ajast ei uju ma sellises kohas, kus ma põhja ei näe.“

Alles viimasel ajal, tänu talisuplusharrastusele on Kertu hakanud „laibafoobiast“ üle saama. „Talvel supeldes on vaid meeter-poolteist sügavust, tunnen põhja, lähen vette vaid natukeseks ja võitlen pigem külmaga kui mõttega, et issand jumal, äkki mu jalg puutub millegi hirmsaga kokku.“

Teele hõiskab, et tema enam linna tagasi ei lähe: „Jään siiasamasse elama!“

Kuid ahvenad on täna kidurad ja me kolime mõne kilomeetri edasi, Pedja, täpsemalt Pede jõe suudmesse.

Visketehnika edeneb

Pede nime kannab Pedja 4,3kilomeetrine alamjooks Põltsamaa jõe suudmest Emajõeni. Loodame siit saada koha, põhja iseärasused on selleks soodsad.

„Siin on väheke sügavam auk,“ seletab Martin Meier. „Koha istubki tavaliselt aukudes ja auguservades. Kui sa tunned jõge, on lihtsam koha üles leida. Püük käibki nii, et liigud ühe augu juurest teise peale.“

Kogu asi ei ole siiski ainult aukudes, kohapüük on tehniline ala ja landivalik oluline.

Käiku lähevad 7 cm landid ja 28grammised tinapead.

„Kohapüügiks on praegu hea aeg, sest koha käis kuu aega tagasi siin kudemas, ja nüüd ta valvab maimu,“ teab Martin. Ta lisab, et siit võib saada ka haugi, tõugjat, säinast… Paari aasta eest rebis ta siit lähedalt välja 12kilose haugipuraka.

Piigad pilluvad lanti, visketehnika edeneb ja aeg voolab Emajõest kiiremini.

Teele vestab loo oma vanaisast Tõnisest, kelle ta paari aasta eest kalale meelitas. „Vanaisa oli Emajõe ääres kasvanud ja polnud elu sees kordagi õnge kätte võtnud! Ütlesin: nii, vanaisa, nüüd teeme selle asja ära! Meil oli suvaline endatehtud õng ja vanaisa püüdis oma elu esimesed särjed. Ta oli nii õnnelik ja kiitis: mõtle, millest ma terve elu olin ilma olnud! Kogu see kalapüüdmise õnn ja rõõm ja kogu see asi…“

Teele isa teenis mõnda aega kalapüügiga perele elatist ja nii sai tüdruk kalapisiku juba lapsena. „Pidin temaga kaasas jõlkuma, puhastama võrke ja see tundus täiega lahe! Ja see tunne, kui sa kala kätte saad… no ma ei tea, hüppa või lakke noh!“

Teele naudib päeva. „Saaks selle tehnika ka nüüd selgeks,“ ühmab ta, endal lant läbi õhu vihisemas nagu vanal mehel.

Paraku koha ei tule. Liigume edasi.

Rõngaskaares õnne katsumas

Heidame ankrusse mõni kilomeeter Tartu pool, kalameestele Rõngaskaarena tuntud paigas.

Randid jõepõhjas peaksid meid siin soosima. „Kala koguneb jões rantide taha,“ jutustab Martin. „Kalal on niimoodi lihtsam olla, rantide taga tekivad voolutühikud ja ta ei pea kogu aeg ujuma. Siis ta ootabki seal. Väike kalake ujub mööda, röövkala võtab ta ära ja läheb tagasi põhja.“ Rõngaskaares on nii haugi kui ka koha.

Kala peab lanti nägema, praegu on vesi päris pruun ja mõistlik on kasutada eredamaid värve.

Kertu lant on nüüd oranži-valgetriibuline nagu tegelane multifilmist. „Nemo!“ hüüab Kertu petukala jõele lennutades.

Teelegi rakendab uusi võtteid. „Ma hakkan täna auraga kalu püüdma. Vaatame mingi hea auraga kala välja ja siis ta tuleb ise minu juurde. Ma tõmban nad endale ligi!“

Teele praktiseerib „aurapüüki“ esimest korda. „Ma tahaks ühe suure haugi saada. See oleks kõige ägedam!“ Paraku tuleb tõdeda, et Teele tahtmine jääb taevariigiks ja aurapüük ei toimi, vähemalt täna mitte.

„Isegi kui kala ei ole, on see nii põnev ja nii kaasahaarav tegevus, et seda tulemust võib oodata ka kauem,“ arvab Kertu. „Ja tulemus võib olla ka puhtalt mõnus ajaveetmine. Loomulikult, kui kala kah saaks, oleks täpp i peal.“

Ei mingit pettumust. Suundume taas Pede poole.

Teele leiab vaikuse ja rahu

Emajõel hoo üles võtnud, lendab paat Pede suudmest sisse. Mootorikärinal siin keskkonnaministeeriumi loata sõita ei tohi, nii sätime end hoo lõppedes tiksuma elektri jõul. Linnud siristavad, päike kõrvetab. Täiuslik idüll.

Pede kohta on teada, et kesksuvel tuleb siia suur haug. „Kui vesi läheb Võrtsjärves soojaks, asub suur haug jahedamat vett otsima ja jääb jõkke peatuma,“ valgustab Martin Meier. „Siit on saadud üle-kümnekiloseid hauge, ja seda päris tihti.“

Parim viis Pedel kala püüda on vedada lanti paadi järel ja nii me teemegi. Teele tituleerib vedamistoimingu lohistamiseks ja asub vahelduseks nutitelefoni näppima. Kuid oh häda! Samsung libiseb sõrmede vahelt ja kaob jõepõhja. Kiire proovihelistamine annab tulemuseks, et „mobiiltelefon, millele te helistate, ei ole sisse lülitatud või asub võrgu teeninduspiirkonnast väljas“. Läinud.

„Hea ongi,“ teatab Teele. „Olen juba ammu igatsenud väikest pausi, kus keegi ei helista ja saaksin olla omaette.“ Bingo! Päev pärast kalaretke kavatseski Teele sõita Saaremaale vanematekoju, üle pika aja nautima askeldustest-esinemistest vaba nädalat.

Keegi hakkab otsa, aga pääseb minema. Sõit jätkub kindlas usus, et pakkupääsenu näol oli tegu tõeliselt suure elukaga. Nagu kalameeste puhul ikka.

Pede on täna kalaga kitsi. Tagasi Emajõele, ja mootorile hääled sisse!

Säinad panevad päevale punkti

Lõpetame seal, kus hommikul alustasime, ehk jõekäärus, kus Martini „persetunne“ ütles kala olevat. Paat kaldasse ja püüdma! Tõepoolest – väiksemapoolset ahvenat jätkub siin ka õhtusse. Peagi näkkab nii Teelel kui Kertul ning mõni kala sünnib kottigi pista.

Tegelikult on Kertul kalast kahju. „Olen selles mõttes silmakirjalik kalasööja, et ma neid ise nottida ei tahaks, aga süüa võiks kogu aeg,“ vuristab ta, pruunid silmad suured peas. „Kala puhastada võin küll, eile puhastasin mitu tundi kilu, see mulle meeldib. Aga ma ei taha kedagi maha lüüa.“ Nii lasigi Kertu päeva jooksul saadud viiest ahvenast neli vette tagasi.

Näib, et käputäis väiksemapoolsed ahvenaid jääbki tänaseks päevanoosiks. Ent nagu eespool öeldud, on Martin Meier mees, kes saab kala ka siis, kui teised suurt midagi ei saa. Ta hiilib veidi maad vastuvoolu, loobib mõned korrad landikest mööda kaldaserva ja hopsassaa! Tuligi ära! Üksteise järel leiavad kaks vahvat, ligi poolteisekilost säinast tee kaldale ja saagi poolest ongi päev päästetud.

Mõnusa äraolemise seisukohalt aga rokkis selletagi. Teele sõnab, et tema jaoks oli see maailma parim päev, mis sest, et ta suurt kala ei saanud: „Ma ei mäleta, millal ma ennast viimati nii tundsin. Et taevas on sinisem kui tavaliselt ja rohi on rohelisem kui tavaliselt. Ja üles vaadates näed, et ümber päikese on tagurpidi vikerkaar. See on mul telefonis pildil kah!“

Aga telefon ise on jõe põhjas.