Are Moora: näpunäiteid algajale õngitsejale

Alustamiseks sobib lihtkäsiõng

Viljandi Kalastuskeskuse müügieksperdi Are Moora sõnul pole algajal õngitsejal kindlasti vaja muretseda mingit imevarustust, sest esiteks on lihtsama õngega kergem õppida ning kui siis selgub, et see hobi ikka ei sobi, pole ka tehtud kulutused suured ega tuulde läinud rahast kahju.

„Kui vana bambusritv pole katki kuivanud ja on veel vastupidav, siis võib ka seda kasutada, kuid ülejäänud varustuse sinna külge peaks ikka uue ostma,“ ütleb Moora. Näiteks vana nõukaaegne tamiil võib olla ilmastikuoludest tingituna ohtlikult kulunud ega pea enam püügil vastu.

Kui algajaks õngitsejaks on laps, soovitab Moora hankida talle lihtkäsiõnge – ehk siis sellise, kus pole peal spinningurulli. Lisaks tuleks osta tamiilist, tinast ja korgist valmisrakenduskomplekt, mille saab ridva külge kinnitada.

„Lapsele pole mõtet korraga liiga palju asju seletada ja asja talle keeruliseks teha, muidu võib ta hoopis tüdineda ja õngitsemisest loobuda,“ lisab ta. Õngitsemiseks võiks valida mõne lihtsama koha ning sellise püügiaja, et poleks palju sääski, mis võivad lapsel kalastamise isu ära võtta.

Ka algaja täiskasvanu ei peaks häbenema alguses lihtkäsiõngega püüdmist, aga soetada võib ka rulliga käsiõnge. Tasub meeles pidada sedagi, et lihtkäsiõnge puhul pole vaja maksta kalapüügiõiguse eest. Kui aga ridval on peal ka rullik, siis tuleb luba hankida.

Vajadused esmalt selgeks

Enne poodi minekut tuleks soovid ja vajadused hoolikalt läbi mõelda.

„Kui minu juurde poodi tuleb inimene, kes tahab soetada endale esimese kalastusvahendite komplekti, siis on mul talle kohe järgmised küsimused: kas ta püüab kaldalt või paadist, kas jõest või järvest, kas on seisev või voolav vesi?“ räägib Moora ja rõhutab, et need on olulised erinevused. Voolavas vees ei sobi samad vahendid, mis seisvas, paadist püüdes oleks vaja aga lühemat ritva kui kaldalt püüdes. Samas, väga võsaselt kaldalt püüdes ei sobi jällegi pikk ritv.

Kaldalt püüdjal soovitab Moora kaasa osta ka ridvahoidja, sest odavamad ridvad on ka raskemad ning kaua ei jõua neid käes hoida. Kui vanasti lõigati hargikujuline ridvahoidja võsast, siis nüüd on võimalik kõiki selliseid asju poest kaasa osta, need on piisavalt vastupidavad ja nii ei pea iga kord noaga võsas ragistama.

Kasulik oleks muretseda ka püütud kalade hoidmiseks mõeldud võrk ehk sump, mille saab vette pista ja nii saaki elusana hoida. Kui püügipäeva lõpuks selgub, et kala on liiga palju või on kalad liiga väikesed, siis saab nad pärast jälle vette tagasi lasta.

Õige varustusega õiget kala

Are Moora ei soovita algajal valida väga suuri ja võimsaid konkse ega korke, sest kalad, mis algajale enamasti õnge otsa jäävad, on väiksed särjed, ahvenad ja viidikad. „Väikese kala püüdmine on algajale hea variant. Kui algajale satub kohe otsa väga suur kala, siis võib igasugu õnnetusi juhtuda: tamiil puruneda, hea kui õngelatt terveks jääb jne,“ räägib Moora, kes ka ise alustas kuueaastasena sillalt viidikaid püüdes.

Kõige tähtsam ongi tema sõnul minna õige varustusega õiget kala püüdma. Ehk siis silmas tasub pidada tamiili jämedust, korgi raskust ja suurust ning konksude suurust: „Seisvas vees väikest kala õngitsedes peab tollele konks suhu mahtuma ja kork peab olema selline, et sööda võtmine konksu otsast oleks märgata. Pannes liiga suure korgi, võib võte jääda märkamatuks.“ Ja vastupidi – kui minna püüdma väga vooluse koha peale, siis ei saa sinna minna väga kerge rakendusega – konksu voolus põhja viimiseks on vaja raskemat tina ja seega suuremat korki.

Lihtkäsiõngega püüdma minnes soovitab Moora osta 4–5-grammise korgi, mis on pikema, väljavenitatud kujuga. Sellist korki annab tinaraskusega niimoodi reguleerida, et veest jääb välja vaid väike otsake, mis sobib suhteliselt väikese kala püüdmiseks. Samas saab reguleerida ka nii, et suurem osa korgist on veest väljas, mis sobib jällegi suuremale kalale.

Kõige lihtsama käsiõnge komplekti puhul saab elementaarse varustuse Moora hinnangul kätte ligikaudu 50 euroga. Kui aga võtta rullikuga ritv, siis peab arvestama juba 70-eurose väljaminekuga.

Ussid, tõugud ja tainasegud

Lihtkäsiõnge suureks plussiks on Are Moora sõnul see, et peibutussöödaga püüdes jääb kork alati ühe ja sama koha peale ujuma. Nii on sissesöötmist teha lihtsam, sest peibutussööt tuleb visata kogu aeg korgi lähedale. Rullõnge puhul peab olema kogemust, et asetada õnge ja korki kogu aeg ühe ja sama koha peale.

Nii nagu on aastatega laienenud püügivarustus, on avardunud ka söödavalik. Kalamehe kõige levinumateks abimeesteks kalade õngevõtmisel on endiselt muidugi ussid. Kel on oma aiamaa, neil pole usside hankimisega probleemi.

Söögipoolist kaladele pakuvad ka kalastuspoed. Müügil on näiteks spetsiaalsed tainasegud. Kes oskab, see võib muidugi ka ise kodus leiba maitsestada nii, et see ei jää millegi poolest alla tänapäevastele tainasegudele. Kuivemast leivast on kuule raskem teha kui värskest. Kasutatakse ka saia, väiksemaid konserveeritud maisiteri.

Kõige lihtsam on ehk kasutada kärbsetõuke, mida saab samuti osta kalastuspoodidest. Nii mõnelgi on tõukude suhtes eelarvamused ja vahel ei taheta neid kättegi võtta, kuid Moora hinnangul on nad väga heaks söödaks ja peavad kaua vastu. Tema enda rekord on ühe tõuguga kinni püütud üle 50 särje.

Moora sõnul võiks püüdmist alustada väiksemate kuulide või ussidega ja seega ka väiksema konksuga.

„Üldiselt võtab ka suur kala hästi väikest sööta, küll aga ei taha väike kala suurt konksu ega sööta.“

Kogemused tulevad ajaga

Algajal ei soovita Moora minna püüdma väga vara, nagu näiteks kella viie ajal. „Isegi suvel võib sellisel kellaajal end ära külmetada.“ Püügi enese seisukohalt aga pole tema hinnangul kellaajal väga suurt tähtsust – tuleb lihtsalt teada, kus kala on. Palavama ilmaga on ta ehk veidi sügavamas kohas ja vilumal ajal tuleb ta madalamasse.

Muidugi on olemas ka sellised perioodid, mil kala võtab rohkem, kuid see ei sõltu niivõrd ilmast kuivõrd konkreetsest veekogust. „Tean kohta, kuhu tuleb hästi vara minna, samas kui teisel veekogul ei saa enne kella kümmet eriti midagi. Tuleb lihtsalt teada nende püügipaikade eripära, see aga tuleb kogemusega,“ räägib staažikas kalamees.

Algajal soovitab Moora valida võimalikult mugava koha – et ümber poleks palju oksi ja saaks rahulikult püüda. Moora kodulinna Viljandi järvel sobivad hästi näiteks rannas olevad paadisillad. Ta ei soovita algajal üksi paadiga järvele minna. Kui aga kaasas on kogemusega kalamees, siis võiks muidugi paadi roostikusse kinnitada ja püüda rahulikult seal.

Väike kala on ülemistes kihtides

Jõgedel ja ojadel on Moora hinnangul kõige paremaks püügikohaks voolu ja vaikse vee piir.

„Oleneb muidugi ka kaladest. Viidikale näiteks meeldib voolu sees olla, samas kui ahvenale ja linaskile see eriti ei meeldi. Palju oleneb ka põhjareljeefist, kuid see on juba algajale veidi keerulisem teema,“ räägib Moora.

Kevadisel ajal, kui alumistes kihtides on vesi võrdlemisi külm, üleval aga läbi soojenenud, soovitab Moora väikest kala püüda just võrdlemisi ülemistest veekihtidest. Suurem kala peidab end aga voolava veega jões põhjakonaruste varju ning teda on kõige lihtsam sealt kätte saada.

Viljandi järv, kus Moora peamiselt õngitseb, on suhteliselt külm ja sügav. Seal soovitab ta otsida püügi ajal allatuule jäävat kallast, kuhu tuul puhub kokku soojema vee. Viidikat ja väikest särge tuleks püüda siiski kaldataimestiku lähedusest.

Ei maksa olla liiga kärsitu

Algajate püügivigadest rääkides toob Moora esimeseks, et kala tahetakse ära haakida korgi esimese liigutuse peale: „Peaks ikkagi ootama, kuni kork upub täielikult või hakkab liikuma kuhugi külje poole. Väiksema kala puhul võib olla ka hoopis nii, et kork tõuseb ülespoole, ka siis võib haakida.“ Ta lisab: „Ei peaks haakima mitte terve käe ulatusega, vaid randmega konkreetne nõks, et kala konksu otsa saada. Randmel pole nii palju jõudu, et tamiili võiks koos kalaga kuhugi puulatva lennutada.“

Mis teha aga siis, kui kala ei näkka? Kui kaua on mõistlik passida ühe koha peal?

Moora sõnul on kaks võimalikku viisi: kas otsida ise kala või siis kasutada peibutussööta ühe koha peal ja loota, et kala tuleb ise sinna.

„Külmemal ajal ma otsin ise kala, soojemal ajal aga kasutan söötasid, sest tean, kus on need kohad, kus kala võib kõige paremini liikuda. See aitab kala kohale tuua ja ka kohapeal hoida.“

Kui peibutussööta ei kasutata ja 15 minuti jooksul pole ühtegi võtet olnud, siis võiks kohta vahetada. Kui aga kasutatakse peibutussööta, siis tasuks ikka tunnike ühe koha peal püsida. Kui ka siis pole ühtegi võtet olnud, võiks kohta vahetada. Samas võib hiljem tulla peibutussööda kohta tagasi, sest võib-olla on kala sinna hiljem tulnud ja enne polnud lihtsalt tema söögiaeg.

Moora on kala saanud igal kellaajal, kuid samas nendib ta, et vahepeale tekivad pausid, kui kala ei söö: „Kui oled näiteks hommikul ühest kohast hästi saanud, seejärel aga tekib ühtäkki vahe sisse, siis ei maksa seal enam passida, sest kala puhkab.“ Intervall võib olla 3–4-tunniste vahedega.

Viljandi järv, kus tema peamiselt kala püüab, on väga sügav ja seal on Moora enamasti täheldanud, et enne kümmet polegi väga mõtet püüdma minna. Samas on ta saanud suuri kalu ka kell 12 päeval, kuigi on läinud kohale juba hommikul kell viis.

MÕNED NÄPUNÄITED: Kuidas püüda ahvenat?

* Lihtkäsiõngega on ahvena püügiks kaks moodust: uss või väike kalamaim.

* Uss tuleks lasta suhteliselt põhja lähedusse ja seda siis aeg-ajalt liigutada, et see oleks ahvena jaoks võimalikult ahvatlev.

* Maimuga püüdes ei maksa sööta panna väga põhja lähedusse, vaid maim peaks ujuma vee keskmistes kihtides.

* Enamikes veekogudes on maim ahvenale atraktiivsem sööt. Kuna ta liigutab ennast vees aktiivselt, siis kutsub ta ahvena ka kaugemalt kohale.

* Varakevadel ja talvel võtab ahven paremini ussi, kuid kesksuvel ja sügisel on maim kindlasti parem sööt.

* Ussiga tasub püüda rohkem astangute läheduses, seal, kus põhjareljeef muutub. Maimuga võib proovida igal pool. Isegi päris sügavas vees, keset järve, võib tulla kilone ahven otsa.