HETKED ISEENDALE. Jaanus Tamkivi eelistab viimasel ajal kalastades suuremale seltskonnale omaetteolemist ja kajakiga roostike veerel vaikset toimetamist. Foto: erakogu.
Blogid
9. september 2014, 21:00

Eesti Kalastajate Selts - kellele ja milleks?

Jaanus Tamkivi leiab, et EKS-i sünni ümber puhkenud kirgede torm on igati positiivne – kui arutatakse, siis järelikult pakub asi inimestele huvi. Kui harrastuskalastajaid ühendava seltsi teke jätaks inimesed ükskõikseks, oleks asi sootuks halvem. Aga nüüd asja juurde.

„Üleriigilise seltsi ülesanne number üks on kalastuspoliitilistel teemadel oma sõna sekka öelda. Me peaksime suutma oma seisukohad koondada ja välja öelda. Et see siin on Eesti Kalastajate Seltsi seisukoht ja palume sellega arvestada,“ põrutab Tamkivi. „Keskkonnaministeeriumil seisab ees uue harrastuspüügi arengukava koostamine. Selge on see, et peaksime suutma panna kokku oma töörühmad, kes saaksid minna neid teemasid läbi rääkima, seltsi ühiselt kujunenud seisukohti esindama ja nende eest seisma.

Mis on peamised probleemid, mille lahendamiseks peaks selts riiklikul tasandil kaasa rääkima?

Üks probleem on kindlasti siseveekogude ja ka mererandade puhul vee peale pääsemine. Meil on küll seadusega ette nähtud avalik rannariba, aga sageli on see maaomanike poolt kinni pandud ja tuleb ette sedagi, et erinevate omanike kinnistute vahelt ei olegi võimalik veekoguni pääseda. Sageli on nii, et harrastuskalamees ei pääsegi vee peale. Teine probleem, mis varem või hiljem tõuseb, on ressursiküsimus – kalavaru säilitamine jätkusuutlikuna. Kalastajate hulk kasvab varem prognoositust kiiremini, püügisurve kasvab pidevalt ja küsimus on selles, kuidas kõigile kalastajatele püüki võimaldada.

Kuidas näiteks jahimehed oma asja riiklikul tasandil ajavad?

Olin neli aastat keskkonnaminister. Nägin väga selgelt, kui tugev keskorganisatsioon on jahimeestel. See esindas väga tugevalt jahimeeste seisukohti ja me töötasime jahiseaduse kallal neli aastat, kuna läbirääkimised jahimeeste esindajatega olid väga intensiivsed ja neil oli alati oma seisukoht lauale panna.

Harrastuskalastajate esindatus on seni olnud väga juhuslik. Aga tugevast, arvuka liikmeskonnaga ja hästi organiseerunud huvigrupist ei saa keegi, ka ministeerium, üle sõita.

Kardetakse, et mingi väike seltskond hakkab seltsi kaudu suurele seltskonnale ette kirjutama, mida teha võib ja mida mitte.

Tegelikult ütlevad seltsi kaudu ju kalamehed ise, missugused arengusuunad valida ja millises suunas liikuda.

Kuidas ikkagi jõuab Põlvamaa kalamehe hääl seltsi kaudu riigiisadeni?

Seltsil on põhikirja kohaselt üldkoosolek, kust see hääl jõuab volinike koosolekule, sealt edasi tuleb nõukoda, kuhu oleks kaasatud ka klubide esindajad ja siis seltsi juhatus, kes peaks töötama alatiselt, ka siis kui suured koosolekud koos ei käi. Nii see hääl peaks liikuma.

Seltsi on nimetatud koguni ärimeeste ja poliitikute vandenõuks. Mida selle kohta kosta?

Aga mis selle vandenõu eesmärk võiks olla? Vandenõukahtluse korral peaks alati kõigepealt mõtlema, mis võiks olla vandenõu eesmärk.

Arvatakse, et vandenõu üks eesmärke on veekogude majandamise „lükkamine“ erakätesse…

Aga selleks ei oleks ju vaja mingit seltsi teha! Milleks sel juhul seltsi vaja oleks? Mina leian, et Eesti Kalastajate Selts oleks selle koha pealt vaadates üks väga tülikas organisatsioon. Sest seltsi liikmed ei pruugi ju selle „lükkamisega“ leppida.

Et veekogude majandamine erakätesse suunata, on vaja teha riiklikul tasandil otsus. Ja ilma seltsi olemasoluta, kui pole kedagi, kes kalastajate seisukohti selgelt ja jõuliselt koondaks, oleks see suunamine oluliselt lihtsam.

Ühesõnaga – hirm, et lihtne kalamees peab hakkama varsti jõe äärde pääsemiseks täiendavalt pileteid ostma, on asjatu?

Tänasel päeval karta, et veekogude sulgemine või teatud seltskonna jaoks kinni panemine oleks seltsi eesmärk, küll ei maksaks. Kui areng peakski kunagi sinna välja jõudma, siis see võib tuleneda sellest, et harrastajate arv kasvab edasi sama jõuliselt ja püügisurve veekogudele muutub liiga suureks. Täna on meid 300 000, aga kui viie aasta pärast on harrastuskalastajaid juba 400 000, lisaks veel lätlased… Nii võib ühel hetkel tekkida küsimus, et kuidas veekogusid selliselt majandada, et üldse oleks mõtet kalale minna. Keegi ei taha ju kalale minnagi kui teab, et ühtegi kala ei saa. Seega – üks arengusuund, mida tuleb tõsiselt läbi arutada, et kas veekogu võiks majandada rentnik.

See on väga tundlik teema…

Saan aru, et see on väga tundlik teema mida justkui ei tohikski arutada, aga ma siiski ütlen, et me peaksime suutma tulevikuvisioonid läbi mõelda ja paika panna. Meil pole mõtet pead liiva alla peita.

Teine võimalus on lasta veekogusid majandada riigil püügiõiguste kaudu laekuva raha eest, olukorda kontrollida ja vaadata, kas kalavaru hoidmiseks ja taastamiseks piisab tänastest harrastuspüügi tasudest. Kalavarude taastamine on väga kallis töö. Täna ei ole olukord kriitiline, aga see teema tuleb ja me peame olema selleks valmis.

Kas kalamees suhtub mõistvalt, kui talle öelda, et nüüd on vaja tõsta tasusid ja laiendada piiranguid?

Inimesed on erinevad ja kui seltskond on suur, on ka palju erinevaid seisukohti. Aga me peaksime suutma kujundada seisukoha, mis on valdav. Ja nägemuse sellest, millise tee me valime. Võime valida ka sellise tee, et me mitte midagi ei tee. Ka see on variant, aga ma ei usu, et see aktiivseid kalamehi pikemas perspektiivis rahuldab. Kindlasti mitte!

Kas seltsil saab olema aktiivne roll ka näiteks eurorahade taotlemisel erinevate projektide jaoks?

Kindlasti. Et saaksime ka ise midagi ära teha. Meil on kodanike riik ja kõikides küsimustes ei pea me end riigi kaela riputama ja rusikat vibutama – miks riik midagi ei tee? Mina leian, et on väga loogiline küsimus – kui seltsis on näiteks juba 10 000 liiget – siis kas me ka ise midagi ära teha suudame? Kas me suudame ise ellu kutsuda projekte ja neid ka ise ellu viia.

Enamik kalastajatest väärtustab puutumata loodust, mõni aga eelistaks jalutada golfimuru meenutaval kaldal. Kumb variant oleks parem?

Isiklikult arvan, et võiks olla nii üht kui teist. Võib-olla suuremate asulate naabruses nagu Tallinn, kus käib paratamatult palju inimesi, tuleks senisest rohkem vaadata, kus see lõkkeplats ja prügikastid olema saaksid. Kui kalavaru kõrgema püügisurvega paikades kahaneb, tuleks vaadata, et see varu seal ka taastuks.

Neis kohtades, kus püügikoormus ja käimine on läinud väga suureks, tuleks nii või teisiti vaadata, kuidas need asjad seal toimiks. Kui mõelda nendele inimestele, kellele meeldiks minna kalale kogu perega – laste ja abikaasaga – siis võiks olla ka selliseid kohti, kus oleksid selleks teatud ettevalmistused tehtud. Väikese lapsega sa ju soosse müttama ei lähe.

Midagi sellist nagu RMK matkarajad, laudteed ja lõkkeplatsid võiksid olla käidavamate veekogude kallastel?

See sobiks. Ütlen ka kalameestele – vaatame natuke avarama pilguga neid asju. Sest üks või teine variant on sobilik ühes või teises olukorras.

Kas sa ise eelistaksid kalastades ürgloodust või laudteid?

Puutumatu loodus on tegelikult väga suur rikkus ja mulle endale meeldib käia kalal nii, et ma seal teist inimest ei näegi. Mida aeg edasi, seda olulisem on minu jaoks omaette looduses olemine. Suurema seltskonnaga mulle enam kalal käia ei meeldi.

Räägimegi nüüd kalamees Tamkivist. Kust kalastuskirg pärineb?

Eks me kõik ju tuleme oma lapsepõlvest. Olen kasvanud Lääne – Saaremaal Kihelkonnal, mere ääres, merega iga päev merega kokku puutunud. Isa oli kõva kalamees ja vähegi kui hakkasin kaela kandma, võttis ta alati mind kaasa. Sealt see algas.

Kas elu esimene omapüütud kala on meeles?

Loomulikult! See oli haug, sealtsamast kodurannast. Isa spinninguga viskasin, spinning oli kadakakepist tehtud, Nevskaja rulliga, tamiil 0,8. Suur lant, suured konksud... Ja äkki ta tuli! Kui haugi pea veepinnale ilmus, ei osanud ma muud teha, kui panin spinningu üle õla ja jooksin kadakate vahele, haug lohinal järel. Tõmbasin ta rohu peale ja tükk aega vaatasin eemalt, et mis nüüd saama hakkab. Väga suur ta polnud, nii paarikilone poiss oli, aga poisikesele paras vastane. Käisin siis viiendas või kuuendas klassis. Päris pikalt vaatasime temaga tõtt, niikaua kuni haug jäi vagaseks. Siis toppisin ta kotti, lant suus ja tulin jalgrattaga koju ära.

Millist püügiviisi täna eelistad?

Mulle meeldib sportlik püük, kus tuleb tegutseda, liikuda ja kus kala nii väga kergelt kätte ei tule. Põhiliselt olengi jäänud haugipüügi juurde. Ostsin mõned aastad tagasi endale kajastuskajaki. Sellega on väga mõnus omaette kuskil vaikses lahesopis tegutseda. Sügisel, kui haug tuleb madalasse vette, on väga haarav teda kajakiga mööda roostikuääri taga otsida ja püüda.

Milline on seni elu kala olnud?

Kui haugidest võtta, siis ega ta eriti suur ei ole olnud – 7,5 kilo. Kui vaadata viie-kuuekiloseid, siis selliseid on päris palju olnud. Aga sellist tõelist pommi, 9–10-kilost, pole mulle veel vastu tulnud.

Kust see suurim haug tuli?

Saaremaa läänerannikult, Vilsandi poolsest küljest. Oli sügis ja sain ta väga madalast lahest, olles kummipükstega põlvini vees. Nagu ma suure slideriga sinna keskele virutasin, nii ta „matsti!“ kohe tuligi. Aga kus siis läks mölluks lahti, kui ta avastas, et on landi otsa kinni jäänud! Madal vesi, suur kala, ta tegi seal ikka sellist asja, et muda lendas!

***

Eesti Kalastajate Selts (EKS)

• Mittetulundusühing Eesti Kalastajate Selts loodi 25. märtsil 2014 Tallinnas.

• Seltsi eesmärk on harrastuskalastajate liitmine ühtsesse organisatsiooni ning harrastuskalastajate huvide eest seismine ühiskondlikul ja riiklikul tasandil.

• Selts jaguneb piirkondlikeks osakondadeks. Seltsi liikmeks on ainult füüsilised isikud, liikmed jagunevad täis- ja noorliikmeteks.

Uuri lisa: www.kalastajateselts.ee

***

Kuidas saada suurt haugi?

Jaanus Tamkivi kogemusi suure haugi püügil:

• Eelistan vaikseid ja sügavamaid lahesoppe, sest suur kala lagedale ja madalasse väga tihti ei tule. Kui tahad suurt kala saada, siis vali suured landid ja otsi põhjast. Ürita leida sügavad augud, kus ta istub ja suure landiga tasakesi põhja pealt kammida, et saaks kala liikuma meelitada.

• Suur kala on elukogenud ja tark. Toimeta tasakesi ja ole väga ettevaatlik. Eriti hästi kuuleb kala ära paadi kolksud – lased aerul kukkuda või kopsad aeruga vastu parrast ja juba ta ongi väga ettevaatlik! Jalgsi liikudes olen saanud paremaid saake.

• Väikesed aktiivsed, pöörlevad landid meeldivad väga pooleteist-kahekilostele haugidele. Kui lähed suurt haugi võtma, siis pole väikese pöörleva landiga väga mõtet püüda. Minu viimase aja lemmikud on suured sliderid. Olen püüdnud 40–50-grammistega, sellistega saab suurema kala juba liikuma meelitada.