Erki "Jurakas" Oppe: soovitusi sügisesks havi- ja merikapüügiks

Haugi soovitan püüda Tõstamaa nurgast üles Virtsu poole liikudes. Head kohad algavad laidude, madalike ja kaldasoppide juures. Leia vaheldusrikas põhi ja kaldajoon – kivid, liiv, värske rohi ja vetikas, samuti üksikud liiva- ja klibusaared meelitavad haugi.

Varbla laiud, Paatsalu, Pivarootsi on juba vanast ajast tuntud haugiparadiis.

Augusti lõpus korraldasin Paatsalus Baltic Cup`i kus osales mitukümmend kalameest nii Lätist kui Leedust. Haugi saadi päris palju ja meie neljane meeskond tiris välja 26 kg haugi. Suuremad 2+ ja suurim 3,5 kg.

Edasi tuleb Virtsu, Puise, Rohuküla ja Vormsi ümbrus, kus samuti head haugikohad. Ka Vormsist edasi on üksikud ninad ja neemed koos siselahtedega, kus haugi päris hästi esineb.

Eelistan haugi püüdes plekklanti, vooblerit ja jerki. Plekk on parim! Värvid vali sõltuvalt vee puhtusest, ilmast, päikesest, pilvisusest või lainetugevusest. Nii plekk kui ka voobler peaksid olema sellist tüüpi, mis ei sukelduks sügavale ja mida saab võimalikult vaikselt vedada.

Räsänen, Professor, punn, slider… need on klassika, aga vahel on päevahitt hoopis lant, mis pole kunagi kala toonud. Miks see nii on, ei tea vist keegi. Seega võta kaasa võimalikult lai landivalik. Nüüd jõuame Dirhami nukki ja sealt edasi on juba haugiga kitsam.

MERIFORELL. Dirhami nukist Vergini

Dirhami nukist haugimaa lõpeb ja algab merikamaa, täpsemalt meri. Dirhami kivine osa, Rannaküla, Ristna ja Pakrite-alune on hea kivine kant ja tippe, kus merikat jahtida, on siin kilomeetrite viisi. Lisaks Paldiski poolsaar, eriti Lohusalu-poolne äär, Lohusalu tipu mõlemad pooled, Suurupi ja sellele järgnevad pikad püügimaad Tilgu sadamani.

Tallinnast ida poole on esimene tõsiseltvõetav püügilõik Pirita muuli ümbrus. Püügimaa on siin väike, aga näiteks enne või pärast tööd paaritunniseks loopimiseks piisav.

Järgmiseks soovitaksin Neemet, Kaberneemet, Andineeme ja Juminda poolsaart.

Juminda oma suuruse, erinevate nurkade ja külgedega pakub põhimõtteliselt iga ilma ja tuulega võimalust leida merikapüügiks sobiv nurk või riba.

Edasi tulevad Pärispea, Käsmu, Lobi jne. Siingi leidub rohkelt kive ja soppe, mis merikale meeltmööda. Võsust ja Vergist kaugemale ma oma soovitustega aga ei lähe, kuna seal läheb lugu sobiva ranna ja kalda otsimisega suti keerulisemaks ja vähem kogenud kalamehel sinnakanti joosta ei maksakski. Mis muidugi ei tähenda, et Vergist Narvani häid kalakohti poleks.

Nüüd teguritest, mida merika saamisel on vaja osata jälgida. Kui tuul on mitu päeva mõõdukalt kuhugi randa sisse puhunud, on üpris kindel, et ka kala on sinna lükatud. Kui aga tuul läheb valjuks ning keerab põhjast setted ja liiva lendu, vajub kala madalast veest ehk viskekaugusest sügavamale ja saak on sellisel juhul olematu. Seega on „toov tuul“ parim ja hea on ta siis, kui ta on mõõdukas, mitte vali.

Lantide puhul eelistan loomulikke värve ja ühe omatehtud, värvitud-hõbetatud ja „õigesti“ mängima pandud plekklandi vastu ei saa miski muu.

Mida külmem vesi, seda külmemad peaksid olema värvid; must, hõbe, sinine. Mida soojem vesi, seda soojemad värvid: pruun, roheline, suti punast, roosat jne.

Merikapüügil soovitan kasutada 2,7–3,3-meetrist suhteliselt jäika ritva, kuna merika suu on väga tugev ja luine. Konksu kinnijäämise otsustab tavaliselt ära esimene haakimine. Mida kaugemalt tuleb võtt, seda raskem võib see olla, kuna tamiil venib, tamiililt võtu registreerimine hilineb, haakimine jõuab väikese hilinemisega jne. Pikk ja jäigem aitab seda kompenseerida.

Konksud olgu teravad! Roostetanud või viga saanud landirõngad ja muud detailid tuleks kohe välja vahetada. Püüda soovitan tamiiliga 0,26–0,33 mm, tamiili venivus annab suurema kalaga võideldes nööri ees eelise. Pean merikat tema sööstude, hüpete, saltode ja raputustega kõigi Eesti kalade seas tugevaimaks võitlejaks, seega olgu riistad head, tugevad ja pidevalt kontrollitud.

PÜKSID VÕI PAAT?

Minult on korduvalt küsitud, et kumb on parem, kas pükstega või paadist merikat ja haugi püüda. Mõlemal on omad eelised ja miinused. Pükstega liigud vees vaiksemalt, saad kõik kivi- ja nurgatagused korralikult läbi võtta ja tavaliselt annab selline põhjalik püük ka tulemust. Paadi eeliseks on võimalus suuri püügimaid läbi võtta ja vajadusel kiirelt kohta vahetada. Samas pakun, et paadiga mehel on eelis siis, kui ta on eelnevalt kaldariba pükstega korduvalt läbi püüdnud ning kaldajoone eripärad endale korralikult selgeks teinud.