Priit Kallas: soovitusi sügiseseks havi- koha- ja ahvenapüügiks

Kohe, kui esimesed öökülmad on saabunud, hakkab haug eesootavaks talveks rasva koguma ja seda võimalust ei saa kasutamata jätta!

Järjest jahenevas vees muutub väike söödakala aktiivsemaks siis, kui vananaistesuve viimased soojad päikesekiired veepinda soojendavad. Neid hetki passib ka suur haug, keda tasub otsida sealt, kus viidikas või särg pinnas käivad.

Sügisel tuleks suurt kala püüda suure landiga. Haug hindab oma jõuvarusid ega viitsi väikese lepamaimu pärast energiat kulutada, küll aga pakuvad talle suurt ahvatlust keskmisest suuremad lihtsad saagid.

Landivedamine on minu jaoks üsnagi tüütu tegevus, kuid sügisel võib see anda üllatavaid tulemusi. Eelistama peaks laisa ja aeglase võnkega lanti, vedamisel annab häid tulemusi näiteks Super Shad Rap või suured Magnumid Rapalalt, loopimisel aga suurema numbriga Kuusamo plekk või miks mitte ka vanakooli lusikad.

Kust otsida sügisest suurt haugi? Kindlasti tasub proovida Viljandi järve. Ning mis seal salata, sügisese rände ajal muutub Suur-Emajõgi tõsiseks kalade „kiirteeks“, kus Peipsi ja Võrtsjärve vahel käib tihe liiklus, ja haug ei saa seda kindlasti rahuliku südamega pealt vaadata.

KOHA. Emajõgi

Kui hakkab tunduma, et kohapüügiga Pärnu lahel on selleks korraks kõik, tasub varustust vahetada ning Emajõele jigitama minna. Püügimaad on siin ligi sada kilomeetrit, kuid kindel on, et jõe alumine ja ülemine ots sind kalata ei jäta. Läbi aastate on siiski jäänud mulje, et need kõige suuremad kohad liiguvad Kantsi kõrtsust kõrgemale, päris Praagani välja. Mis ei välista ka Tartu kanti, Rekut ning Käreveret.

Kel varajane ärkamine raske, saab kohapüügist siiski rõõmu tunda. Hakkab ju koha toituma tihti alles keskpäeval ning võib teha teise võtu veel vastu õhtut. Harvad pole päevad, kui koha tilgub terve päeva.

Kui üldiselt hoiab koha aukudesse, siis toitumishetkedel võib teda tabada üsna madala veega jõelõikudel, aeglase vooluga taskutest või keeriste servalt.

Jigi värvidest tasub eelistada pastelsemaid toone, oranžikast pruunini. Mida rohkem sügisesse, seda tumedamaks lähevad toonid. Kui vesi oktoobri lõpus ja novembri alguses on selgemaks ja läbipaistvamaks muutunud, hakkavad tööle päris tumedad toonid, nagu näiteks „mootoriõli“.

Alates oktoobri keskelt, kui taimestik hakkab põhja vajuma, on kaldapüük väga tulemuslik ning eriti head on aastad, mil vesi sügiseks oluliselt langeb. Nii on mõnus mööda jõekallast pikki rännakuid ette võtta. Pole midagi mõnusamat tundest, kui suur koha vaikselt landi otsa vajub ning siis lihtsalt all istub ja pinda ei taha tulla! See on haarav duell, kus kala kasuks räägivad vastuvool, kaldarandid ning kivid ja vette kukkunud puud. Äraminekuid võib alguses olla palju, kuid tänu sellele tekivad ka kogemused.

AHVEN. Peipsi järv

Ei saa me üle ega ümber ahvenapüügist Peipsil ning sügis on selleks parim aeg! Sest ahven koguneb parvedesse ja toitub terve päeva jooksul.

Ahvenaparvede leidmiseks on kaks viisi – küsida eelmise päeva heade punktide koordinaate või lanti vedades parved üles otsida. Vedamine Peipsil peaks toimuma kiirusel 4–5 km/h. Parimad landid on Rapala Jointed Shad Rap ning eelmisel, üsna kalavaesel aastal tõestas ennast ka Rapala X-Rap.

Kui parv leitud, siis kõige klassikalisem püügivahend on nn Peipsi rakendus. See koosneb pealiinil asetsevast kolmest lipsust, mis varustatud kas väikeste sirpsabade või lihtsalt punase lõngaga, ja liini lõpus asuvast kuni 25grammisest raskusest. Raskuse kaal sõltub triivi kiirusest ja vee sügavusest. Raskuse võib asendada ka klassikalise jigiga, nii võib tabada haugi, koha ja suuremat ahvenat. Viimasel juhul aga tohib pealiinile jätta kaks lipsu.

Aastatel nagu käesolev, kui kala on palju, on lihtne kaotada kontroll koguste üle. Nii võib juhtuda, et püügipäeva lõpuks on paadis kümneid ja kümneid kilosid ahvenat, millest enamik võib leida oma lõpu kuskil suvalise põõsa all. Seega soovitan hoida pea selge ning mõelda, kui palju on reaalselt kala vaja, võtta ära valitud kalad ning ülejäänud kenasti vette tagasi lasta!