KORRALIK NOOS. Restu paisjärv andis rikkaliku saagi. Järve valdajad plaanivad lähiajal järve puhastada ja ka kaldaid korrastada. Foto: Maidu Silm.
Blogid
15. september 2014, 21:00

10 päeva Otepää väikejärvedel

Otepää kandi järvedest on kuulsaim Pühajärv. Aga Pühajärvest ja tema kalastikust me seekord ei räägi. Jäägu see edaspidiseks. Sest Otepää ümbruse kuplite vahel leidub hulgaliselt järvi ja järvekesi, neist mõned on paljudele tuttavad, ent osad veel avastamata nii loodussõbral kui kalastajal.

Uuring hõlmas 16 järve

Väikejärvede kalastiku seirajad uurisid juuli lõpupäevil ja augusti alguses kümne päeva jooksul Otepää looduspargi territooriumil paiknevaid väikejärvi, andes oma panuse tulevaste kaitsekorralduskavade koostamisel. Enamik neist järvedest olid kalauurijatele endilegi esmakordselt püügiveekoguks – tavaliselt nii väikestele vetele me ei satu. Palju abi saime ka kohalikelt kalameestelt, kellelt sai küsida luba eramaale või erajärvele pääsemiseks.

Looduspargis on ligi nelikümmend järve-järvekest, meie jõudsime uurida 16 järve. See eeldas parajat pingutust: peaaegu igal päeval tuli uurida kaht järve, kõik kalad analüüsida, valmistada ette ning viia järve püünised ja hommikul vara need püügilt ära tuua. Andmete paremaks võrdluseks kasutasime kogu aeg ühesuguseid püüniseid, nimelt nelja sektsioonvõrku ja kolme tavalist nakkevõrku (suurim silmasuurus ø 60 mm), seetõttu ei üritanudki me kätte saada näiteks kõiki kõrgeseljalisi suuri latikaid. „Abivahenditeks“ olid lisaks veel kolm kadiskat. Alustasime püüke Otepäält põhja poole (Tartu suunas) välja sõites.

Mõrtsuka ja Päidla järved

Enne Nõunit pöörame vasakule, läbime Päidla ja jõuame Hellenurme teelt paremale mäkke tõustes varsti Mõrtsuka järve äärde. Tõsi, järv jääb veidi kaugemale ja selleni jõudmiseks tuleb läbida veetaimi täis kasvanud kanal, kus ulbivad vesiroosijuured ja ujuvad mättad. Koleda nimega järv annab kalauurijaile sümpaatse liigirikka saagi. Nagu hiljem selgub, on võrkudes ahven, roosärg, särg, latikas, linask, mudamaim ja haug. Püütud haug osutub meie ekspeditsiooni suurimaks – 83 cm täispikkust ja 3260 g kehamassi. Suurim Mõrtsuka järvest püütud latikas kaalub 802 g, linaskid on samas pisikesed, suurim püütutest kaalub pool kilo.

Järgmisel ööl püüame Päidlas. Uurime Mõisajärve, mis oli tarkade raamatute järgi kunagi olnud hea latikajärv, ja Suurjärve, mis paikneb eelmisest kilomeetri jagu idas. Need väikejärved on ka Päidla järvestikus suurimad. Päidla Mõisajärv meile saaki ei andnud. Võrkudes on väikesed ahvenad, roosärjed, mudamaimud ja särjed. Suured kalad puuduvad, põhjalähedases veekihis puudub ka hapnik, siit ka põhjus, miks kala ei ole. Siia kalastama ei tuleks, ehkki juurdepääs veekogule väga hea.

Päidla Suurjärves on tulemused vastupidiselt oodatule positiivsed. Järves ei ole roosärge, samas erinevalt Mõisajärvest on suuremasilmalistes võrkudes kokre (suurim isend kaalus 805 g), ja rida linaskeid, kelledest suurim 900 g raske.

Nüpli, Alevijärv, Pilkuse ja Neitsijärv

Nüpli järve kalapüük eeldab kokkulepet maaomanikega, sest järvele pääseb üle eramaa. Kohalikud on panustanud järve kalarikkuse suurendamisele – siia on asustatud koha ja haugi ning plaanis on neid toiminguid jätkata. Kalauurijate lugupidamine ja kiitus sellise, praegusel ajal mitte just tavapärase tegevuse eest! Püüdes järvedest valdavalt röövkalu (haugi, koha, ahvenat), on suurema püügisurve korral nende liikide taasasustamine väga oluline.

Järgmisel ööl püüame Otepäält Kanepi suunas välja sõites Alevijärvel ja Pilkusel (3,5 km linnast). Viimase kaldal on RMK laagriplats ja Pilkuse järv jääb meelde suurte latikate poolest. Suurimad neist kaaluvad 1,4–1,5 kg ja on üle 50 cm pikad. Teised kalad on tüüpilised särg, roosärg ja ahven ning üllatavalt kiisk. Haugi me sellest 10,5 ha pindalaga 5 m sügavusest järvest ei tabanud. Küll aga leidsime ahvenaid analüüsides neist ühe maost veel üsnagi värvika kaitsealuse liigi – hingu. Kaitsealuse liigi leidmine veekogust tähendab aga, et selle staatust (avalik kalastusjärv) muuta ei tohiks.

Alevijärv ja Pühajärvega ühendatud Neitsijärv on aga südasuvel nii taimi täis kasvanud, et on lausa tükk tegemist püügikoha leidmisega – võrgupüük vajab ju vaba vett! Alevijärves leidub korralikult haugi ja linaskit, ka kokre. Suurim haug kaalus 1850 g. Kohalikud teadsid rääkida, et haug tungib järve kõrval asuvast Väike-Juusa järvest kevadise suurvee ajal. Neitsijärves on linaskit küll, aga nende püügiks madalaveelisel suveajal ei ole võimalustki. Kui, siis vast kevadel.

Kääriku järv ja Tornijärv

Kääriku järvele (pindala 19,3 ha, sügavust kuni 6 m) sõidame läbi Sihva küla järgmisel õhtul. Punaste lippudega tähistatud teadlaste võrguliin tekitab kohalike paadistpüüdjate hulgas meile juba tuttava reaktsiooni: mis siin toimub? Selgitame, kes ja mis, näitame püügiluba. Mõtlen, et ega me ometi ühe kalapüügikorra ööga püüa rohkem kala kui harrastuspüüdja näiteks kogu augustikuuga – vist mitte. Hommikul selgub, et võrkudes röövkala ei ole. Suurim ahven on 220 g – tavaline keskmik pikkusega 25 cm. Haugi saame hoopis kadiskaga, mis oli püügil pilliroos, kuhu võrguga kunagi püüdma ei pääse. Kääriku järves oli võrkudes veel liikidest esindatud särg, roosärg, kiisk ja latikas. Ilmselgelt on Kääriku järvel tugev püügisurve, sest juurdepääs veele ülihea ja lanti saab heita peaaegu kogu veepinna ulatuses.

Tornijärv, mis paikneb Kääriku järvest põhja pool, on ümbritsetud suvilatest ja juurdepääs veele raskendatud. Järv on Kääriku järvest väiksem – 13,3 ha, kuid keskelt sügav (kuni 15,2 m) ja meie võrguliin, mis paiknes kalda lähedal, püüdis suurima kalana 31 cm pikkuse ja 455 g raske ahvena.

Jaanuse, Kõlli, Pülme ja Kärnjärv

Nädal on nüüd möödas. Stardime pühapäeva õhtul Pedajamäelt oma laagrist (peremees Toomas, täname sind kogu abi eest!) ja sõidame linna poole ning enne Kurnakese järve pöörame metsateele, et jõuda Jaanuse järvele. Räägitakse, et siit saadud ka suuri latikaid. Meie saame saagiks tavalised liigid, ikka nagu eelmistel päevadel ja eelmistel järvedel – särje, roosärje, ahvena, latika, lisaks veel noore haugi. Suurim latikas on veidi alla 700 g raske. Ahven kasvab siin järves samuti hästi (TW = 569 g). Röövkalad söövad siin särge ja roosärge, mida tunnistas nende kõhu lahtilõikamine.

Samal õhtul oleme ka Otepää Kärnjärvel (asub Mähalt kilomeetri jagu lõuna pool), kus hea peatuda RMK puhkeplatsil. Väikese järvekese idakaldal on ka ujumiskoht, poolt järvest piirab raba ja kalapüügiks nagu ruumi polegi. Suurim kala on sedakorda üllatuslikult hoopis hõbekoger (TW = 736 g) ja ikka juba harjumuspäraselt latikas.

Eelviimasel päeval püüame Kõlli järvel (asub metsa sees Arula-Sihva maantee ääres) ja Pülme järvel, kuid nendest vetest saame ainult noori väiksemakasvulisi särgesid ja ahvenaid. Tõsisele kalapüüdjale need huvi ei paku.

Kirgjärv ja Restu paisjärv

Kätte on jõudnud ekspeditsiooni viimane päev. Üldiselt on jutud räägitud ja naljad naerdud. Hea, et vähemalt vaikitakse ja ainult mõnedes repliikides on tunda teravust. Püüame nüüd eraomanduses oleval Kirgjärvel. Siin on rohkesti kokre ja hõbekokre, teisi kalaliike me ei taba.

Sangaste-Otepää maantee ääres asuv Restu paisjärv annab rikkaliku saagi. Paisjärv on tänapäeval taimestikurikas, praegu veeseis madal, ühendus Väike-Emajõega. Kadiskas on meil haug, võrkudes veel linaskit, särge, roosärge, ahvenat, mudamaimu. Suuremad ahvenad on 22–28 cm pikad, veidi alla 300 g rasked. Üllatuslikult on neil kõhud tühjad, kuigi väiksemaid suguvendi, keda neelata, külluses. Mõned isendid on söönud kaanisid. Püütud linaskid kaaluvad 600–1200 g, kõik mõõdulised (30 m pikkune linaskivõrk püüdis 7 kala, seega iga 5 meetri kohta isendi). Järve valdajal on plaanis Restu paisjärve puhastada, kaldaid korrastada ja vana mõisa kõrvalhoones rajada baar ja kauplus. Loodame nende plaanide täitumisele.

Harrastuskalastajale põnevamad püügijärved oleksid meie maratoni põhjal Mõrtsuka, Päidla Suurjärv, Pilkuse, Jaanuse, Restu paisjärv – teised on püügivõimalustelt tagasihoidlikumad. Huvitav tähelepanek – meie uuritud järvedes puudus saagis viidikas ja nurg. Viimase kohta ütles üks kalamees: „Ja jumal tänatud!“

Selline on kiire üldistus kalauurijate tähelepanekutest Otepää ümbruse järvedel ning loodetavasti leiab mõnigi kalastaja endale uue huvitava püügipaiga. Tõsi, väikesed järved ei ole nii liigirikkad, kuid omaetteolemist ja rahulikku miljööd suudavad ikkagi pakkuda.