Inga Lunge esimesed kalalkäigud

„Kalapüügis teen ma talle iga kell silmad ette,“ naerab Inga. „Ja mitte ainult talle. Eks meil need paadi peal olnud mehed ise tea küll, kelle käes ritv paremini laulab. Paistab, et Toomasel ei ole selle vastu midagi, kui meil asjad perekonnas niimoodi jaotuvad, et tema maiustab ja mina püüan.“ Ent maiusetoojaid on selles majas teisigi. „Hiljuti püüdis mul poeg oma esimese haugi, küpsetasime selle ahjus ja terve pere sai nautida!“

Salaja kalale

Inga päris esimene kalapüük sai teoks Pärnus, kui ta oli umbes kuueaastane. „Läksime kahe poisiga vallikääru alla jõe äärde. Ettevalmistused olid tohutult pidulikud, aga kuna ema ega vanaema mind hoovist kaugemale ei lubanud, tuli kõike toimetada suure saladuseloori varjus,“ meenutab Inga. „Poistel olid mingid oksad, nende külge kinnitatud nöörid ja siis traadist keeratud konksud, ussid kaevasime praeguse raamatukogu kõrvalt hoovist. Istusime kivi peal ja ootasime, millal kala võtma hakkab. Jube kaua tuli oodata, enne kui üks pisike kalake kuidagi servapidi traadi külge kinni jäi.“ Poisid sattusid hoogu ja lootsid, et nüüd alles õige võtt algab. Inga pidi pisikest siplevat kalakest valvama. „Aga ma kartsin ja kalake siples end minu silme all jõkke tagasi. Sain poistelt riielda, et saagi käest lasin. Rohkem ma kalale kaasa ei kippunud, ei nende sõprade ega ka hiljem teistega.“

Esimest korda Soomes

Ent tuha all hõõgus kirg edasi. Ja kui talvel viie aasta eest tema sõpruskond Soome kalale läks, otsustas Inga kaasa minna. Oma esimesel Soome-retkel istus ta kaks pikka päeva, aga ei saanud midagi. „Mul oli isegi natuke hea meel tookord, et ei saanud. Sest natuke hirm oli, et mis siis saab, kui kalake külge jääb. Kolmandal päeval sain kiisa. Sellest alates on meil naljaga pooleks „Kalastus- ja Kultuuriklubi Kiisk“, käime kevadisel koolivaheajal Soomes järvedel. Nüüd tuleme tagasi siiski suuremate kaladega kui tookordne kiisake.“ Kui esimesed korrad vaatas näitlejanna naiselikult pealt, kuidas teised ussi konksu otsa ajasid, siis nüüd käib tal juba ka kala puhastamine nagu muuseas.

Kuidas Inga haugi mõõdab

Eestis on Inga enim kalastanud Emajõel ja sealsed jõesopid on talle saatnud nii mõndagi. „Suurimad haugid ongi mul Emajõest püütud ja Kalli jõest ka. Fotokat ega kaalu ma kalale kaasa ei vea – naudin püüki ja jätan asjad meelde. Eks need mälupildid ole ikka kõige kõnekamad. Samas on nüüdseks mõne suurema purikaga seoses endalgi huvi, et palju ta siis kaaluda võiks, nii et ilmselt pean kalapüügis järgmisele arengutasemele astuma ja kaalu muretsema.“ Kalale minnes jätab Inga koju ka mõõdulindi, sest seda ei lähe tal tarvis. „Selle, kas kala on mõõdus või mitte, mõõdan enda peal ära. Näiteks haug peab olema vähemalt küünarnukist sõrmeotsteni pikk. Mõõtsin oma käe ära ja minu puhul see mõõtsüsteem kehtib.“