Mulgimaa „kuldne kolmnurk“ pakub piisavalt püügirõõmu

Kolm järve hea saagiga

Tänase loo kõik kolm sündmuspaika asuvad Viljandimaal. Õisu järv kohe paarikümne kilomeetri kaugusel, kui Viljandist Karksi-Nuia poole sõita ja Sultsist Abja poole paremale pöörata. Ruhijärv on neist kolmest lõunapoolseim, asudes kümmekond kilomeetrit Karksi-Nuiast lõuna pool Lilli suunal. Nende kahe vahel, poolel teel ja veidi ida pool asub aga metsade vahel Mäeküla järv. Sinna jõudmiseks tuleb Karksist Kärstna suunas sõita.

Kõigile kolmele järvele on iseloomulik, et need on piisavalt suured, samas aga madalad, nii et neile pääseb suhteliselt hästi ligi ja mis kõige tähtsam – vaatamata kalastajate rohkusele ei saa kuidagi öelda, et saak oleks siinkandis nigel.

Parim püügimoodus neil järvedel on ikkagi paadist püük, vaid Õisu järvel saab mõnes paigas ka kaldalt mugavalt õnne proovida.

Väikejärvede kalauurijad on neid veekogusid seiranud sellel sajandil kolmel korral, 4–5-aastase vahega ning tulemused on alati olnud positiivsed ja tunded rõõmsad. Nagu meie väikejärvedel ikka, domineerivad karplaste liigid – neid on kõigist kaladest kolmveerand. Röövkaladest on aga Õisu ja Mäeküla järves olulised koha ja haug, Ruhijärves ahven ja haug.

Õisu järves teeb ilma koha

Õisu järvel püüdsime kuue aasta järel jälle septembri teises pooles ja oluline erinevus selle ja eelmise püügikorra vahel on asjaolu, et tänavusel suvel on veetase järve(de)s pea meetri jagu madalam.

Eelmisel püügikorral oli Õisu järve saagis 12 kalaliiki: ahven, haug, kiisk, koha, latikas, linask, mudamaim, nurg, roosärg, rünt, särg ja viidikas. Neist särg, nurg ja viidikas olid eritüübilistes võrkudes tavalised. Latikas hõivas neljanda positsiooni (suurim neist kaalus toona 896 g). Röövkaladest oli ahvena osakaal Õisu järves väike. Suuresti määrab selle Õisu järve kuju: järv on ühtlase tasase põhjaga. puudub järsemalt sügavale laskuv nõlv (mis on tüüpiline orujärvedes), kus see kalaliik eelistab toituda. Selle poolest sarnaneb Õisu järv Veisjärve või isegi Võrtsjärvega, kus ahvena osa püügis on pisike, ehkki toidupuudust ei saa kurta.

Õisu järve tüüpiline röövkala on koha. 2007. aastal püüdsime tosinkond koha, neist suurim oli 52 cm pikk ja kaalus 1313 g. Tulevikku silmas pidades võisime toona tõdeda, et kohakarjas oli eri vanuses isendeid ja ka järelkasv noorkalade osas arvestatav. Kuigi suurem koha hoidus järve keskel ja kirdeosas paiknevasse sügavamasse piirkonda ja samas oli siin avavees rikkalikult ka talle eeldatavalt sobivat saaklooma viidikat, olid lahatud kaladel kõhud tühjad ja vaid mõni üksik oli söönud särge, nurgu ja kiiska. Aga need ju enamjaolt hoopis põhjatoidulised kalad.

Tänavusel Õisu järve katsepüügil osutusid põhilisteks lepiskaladest latikas ja röövkaladest taas kord koha. Mitme erineva põlvkonna kohasid sattus võrkudesse 16, toidueelistustest valiti söögiks enamasti latikat. Suurim püütud koha oli 52 cm pikkune, kehamassiga 1325 g. Lahkamisel selgus, et see isend oli söönud viidikaid.

Koha kudemistingimused on Õisu järves head, sest noori isendeid on siin arvukalt. Madalaveelisest kaldavööndist me haugi septembris ei tabanud, juhusliku erandina oli ühes kapronvõrgus üksik poolekilone ahven (tema kõhutäiteks osutus nurg). Kuigi linask ei ole Õisu järves väga tavaline kalaliik ja sügisel tema liikumisaktiivsus oluliselt väheneb, püüdsime me ühe korraliku isendi (1,3 kg raske) üllatuslikult täiesti järve keskelt 16-kraadisest veest.

Püütud latikate hulgas suuri kalu ei olnud. Õisu järves toimib tõsine rivaalitsemine nuru ja latika vahel, toidupuudus ja tühi kõht ei lase neil suureks kasvada: on massiliselt mõlema liigi noorkalu, aga puuduvad tõelised püügikalad.

Ruhijärv üllatab priske ahvenaga

Õisu järvelt liigume järgmise päeva hommikul Ruhijärvele. Ilm on muutunud. Tuul on põhja-kirde suunast pöördunud lõunasse, ka õhk on septembri keskpaiga kohta meeldivalt suvine.

Lõunatuul sobib meie püügiplaanidega, sest kavatsesimegi püüda järve põhjapoolses osas. Ruhijärve vana loodimiskaart näitab, et siinne sügavaim koht asub väljavoolu ümbruses, läänekalda läheduses, kus esimese Eesti Vabariigi aegu on sügavuseks mõõdetud ka 6,8 m.

Võrgud jäävad ööks püügile just järsult laskuvale nõlvale. Veesügavus on siin 4–4,5 meetrit ja, arvestades „kõikjal“ valitsevat madalat veetaset, on see hea püügikoht. Võiks arvata, et suurem kala istub sügaval. Mõnisada meetrit eemal on veepinnal valged lipud – seal püüavad kohalikud harrastuspüüdjad ja nende võrgud on ebatüüpiliselt hästi markeeritud. Ju siis on ka meil hea püügikoht.

Õhtupoolik kulub järveäärses laagripaigas kiiresti, siin on mõnus olla… RMK lõkke- ja telkimisplats on korralik ja ka paati on siin hea vette lasta. Õisu ja Mäeküla järve ääres sellist luksust ei ole.

Meenutame, et 2005. aastal, kui tegime siin katsepüüki, telkisime lõunakaldal ja saagis oli üheksa liiki kalu, sealhulgas koha. Koha taasasustati järve viimati kümmekond aastat tagasi ja esimestel aastatel saadi ka tulemit, aga hiljem enam mitte nii hästi. Ilmselt siinne tumedaveeline ja liialt vähe läbipaistev vesi kohale ikkagi hästi ei sobi ja ka kudemispaiku napib.

Hommikul võrke kontrollimast saabudes ei ole meie näod just eriti rõõmsad, sest püüdsime ikka vaid väikseid kalu ja haugisid ning koha poolest oli tulemus ümmargune null. Järve sügavamas osas liikus sellel ööl vaid latikas, kellest suurim oli 38 cm pikkune ja kaalus veidi alla 600 g. Enamasti ongi meie erinevates võrkudes väike latikas ja nurg. Koos meiega on järvel veel neli paati ja mehed püüavad hästi kalda läheduses haugi…

Teisel päeval on meie valikuks püügipiirkond järve täiesti madalaveelises põhjatipus ja tulemus osutub ootamatuks. Püüame kümmekond täiesti korralikku ahvenat, suurim neist 35,6 cm, kehakaaluga 658 g. Veesügavus püügialal on seejuures ainult poolteist meetrit, vaat siis… Teised suuremad ahvenad on 300–400-grammised. Rooservas jääb võrku ka 800-grammine haug.

Ujuvates sektsioonvõrkudes on siin aga rohkelt mudamaimu, keda keskjärves ei tabatud. Ruhijärv kinnitab varasemaid kogemusi, et tugevama tuulega võib väikest kala jahtiv suur ahven liikuda üllatavalt madalasse vette. Ahvena toidus võis leida särge ja kiiska.

Mäeküla rõõmustab koha ja haugiga

„Mulgimaa kolmnurga“ viimases tipus, Mäeküla järvel, käisime südasuvel – juuli keskpaigas. Järve kaldaid piirab tihe veetaimede vöönd ja juurdepääs veele käib üle eramaade. Järvele pääseb hõlpsamini kummipaadiga, sest tavalise paadiga veeni jõudmine eeldab kokkulepet omanikuga. Mäeküla järve ääres puudub ka telkimis- või lõkkekoht ja ööbimiseks tuleb asjad kokku panna, et siis hommikul puhanuna jälle siia kalarikkale veele tagasi tulla (milline erinevus Ruhijärvest!). Järve ümbritsev taimestik varjab veepeeglit tuulte mõju eest.

Kalapuudust Mäeküla järvel märgata ei ole. Meiega koos püüdnud Mõisaküla mees saab pea esimese katsega 780-grammise haugi, keda peibutas särjega. Kaks Tõrva kandi meest on sellel suvel käinud siin kalal mitmel korral ja ka täna on saagiks kolm haugi. Eelmiste püükide tipphetked on meestel jäädvustatud telefoni pildigaleriis ja lehekülgi sirvides kohtab päris suuri havisid.

Püüame järve lõunaosas ja üks võrk on ka läänekalda läheduses. Selle valiku määrab jällegi tuul. Mäeküla järv sarnaneb mõneti Õisu järvega: mõlema järve morfomeetria ja põhjareljeef on sarnased, siin puuduvad järsult süvenevad paigad. Mäeküla järves on aga väiksemaid lahesoppe, rohkesti kaldataimestikku ja haugile sobivat litoraali.

Sarnaselt Õisu järvega ilmestab Mäeküla järve arvukas kohapopulatsioon. Meie saagis on 30 m võrgu kohta 2,5 kg koha. Suurimad kohad 1811 ja 1601 g raskused ja pikkusenäidud vastavalt 60 ning 59 cm. Kohakarja järelkasv on arvukas – järeltulijate hulk tagab püügivõimaluse ka tulevikus.

Kohal toidueelistused siin järves puuduvad. Rikkalik toiduhulk lubab valida: meie leidsime magudest nii ahvenat, särge kui ka latikat ja kiiska.

Läänekalda läheduses paiknenud võrgus on ka viis linaskit, kellest suurim kaalub 720 g, lisaks veel koha (1053 g) ja 400-grammine koger. Viimane läheb pärast kaalumist-mõõtmist kodujärve tagasi. On üllatav, et tüüpilised avavees tegutsevad liigid latikas ja koha võivad liikuda vaid kümmekonna meetri kaugusel kaldast. Tõesti, Mäeküla järv on omapärane.

Lõpetuseks koostan oma pingeread kolme järve valikus. Kalarikkuse skaalal on järjestus: Mäeküla, Õisu ja Ruhijärv. Kui aga tahate rohkem lihtsalt puhata ja loodust nautida ning seejuures ka mõne kala püüda, siis pöörake järjestus vastupidises suunas.

***