Sir Mudakoger Põrmu järve äärest (2)

Sauna paokil uksest astub majesteetlikus rahus välja Mudakogre ilmakuulus kass Jimi, keda „miljoonid“ foorumikülastajad Muda postitustest-piltidest hästi teavad. Muide, ka loo pealkiri on laenatud Mudakogre ainuomasest kõnepruugist. Legendiks on saanud tema ilmselt tuhandeid kordi korratud kommentaar „kas läks suicu?“ teiste kasutajate postitatud saakide piltide all. Sama legendaarne on tema järjekindel pöördumine teiste poole – sir. Muidugi on muutunud foorumisuhtluse käibefraasideks algselt Mudalt pärinevad „slaawitarid“, „terwiSEX“ ja „erutaw!“.

1500 havi Põrmu järvest

Siitsamast sauna tagant tõmbas Mudakoger aastaid tagasi, samuti sügisel välja ka oma rekordkala, 7,6-kilose hauemamma. Nädal enne meie tulekut sai ta täpselt sama koha pealt 4,5-kilose purika ja Muda rehkendab nüüd, et ta on Põrmu järvest aastate jooksul välja tõmmanud 1500 havi. Täna me kahjuks siin püüda ei saa, sest vesi on läbipaistmatult sogane, ja Mudakoger viib meid oma salajärvele. Järve nime me siia kirja ei pane, sest nagu Mudakoger nendib – oht, et „elektrikud“ peale lendavad, on sealkandis masendavalt reaalne.

Järveni sõidame autoga ja murrame seejärel jalgsi läbi võpsiku kaldale, mis on üsna õõtsuv. Päris kaldaservale astuda ei saagi ning ilma kahvata poleks siin midagi teha – käega lihtsalt ei ulatu üle õõtsiku serva kala välja võtma.

Mudakoger võtab kaasasolevast ämbrist varem valmis püütud kogred ja rakendab nendega kaks elussöödaõnge, kurtes, et külmade ilmadega on aina enam tegu, et kokre üldse kätte saada. „Parim elussöödakoger,“ näitab sir Muda. „70–80 grammi.“ Järv on madal, vaid mõnes augus keskel on vett nii 1,2 meetrit, mujal 50 cm ja kalda juures ka 20 cm. Põhjas on meetrite kaupa lenduvat muda. Mudakogre kork on seega sätitud üsna madalale, nii 30 cm peale.

Muda näitab oma elussöödaõngel olevat Nevskaja ketast: sellele on tagaküljele miskipärast stantsitud „saatana number“ 666 ja valmistamise aasta 1962, mis on juhuslikult ka Muda sünniaasta. 666-ga haakub kenasti heviõlu Iron Maiden – The Trooper, mille tõsise rokisõbrana tuntud Mudale spetsiaalselt külakostiks tõime.

Mõlemale kogrele sülitab kalamees peale ja saadab nad lendu sõnadega „Mine ja murra!“. Esialgu ei juhtu suurt midagi, kogred künnavad rahulikult ringi ja Mudakoger hakkab lanti loopima. Väikse, ligi hektarisuuruse järve vastaskaldas peab havi laksatades jahti, kuid sinna ei viska välja ei landi ega elusaga. „Havi ehmatab meie tulekust ära ja paneb teisele poole,“ räägib Mudakoger. „Kui me nüüd sinna läheks, siis ta tuleks jälle siia tagasi. Ja et vett on nii vähe ja kork madalale sätitud, siis ta tihtipeale sülitab sööda välja, kui on haaranud, sest näeb korki järsku näo ees ja ehmatab ära.“ Pärast elussöödaga riistade püügile sättimist võtab Mudakoger spinningu ja hakkab loopima, otsas selle järve põhimurdja, pronksikarva 18-grammine leedu plekk, kujult pajuleht ja üsna sarnane sellistele, millega Põhja-Eestis merest forelli püütakse.

Tuleb esimene hauekene

Võtan spinningu, panen otsa firetiger-värvides Storm Subwarti ja loobin ka ajaviiteks. Ridva ots tuleb kõrgel hoida, muidu on lant kohe salatis kinni. Subwart tuleb kenasti kõrisedes nii kümme sentimeetrit allpool veepinda, kerin üsna aeglaselt ja teen pause. Sir Mudakoger väntab üsna kiiresti, et plekk kinni ei jääks, kuid väidab, et ka sügisese külma veega toimib selline tempo siin hästi.

Nii kümne minuti jooksul ei ole võttu ei mul ega Mudal, kuni vahetan kohta ja saan üsna järve keskelt, kupulehtede saarekese kõrvalt poisi otsa. Raputab ja raiub teine päris kenasti, aga ei ole just suur. Sellegipoolest tuleb Mudakoger kahvaga appi, sest, nagu öeldud, käega ei võta siin kedagi välja. Tulemus – silma järgi nii 1,3 kg „hauekene“, nagu Mudakoger ütleb.

Mudakoger möönab, et tegelikult on tema väikeste järvekeste saakidel tugev mudamaitse juures. Mõnevõrra saab seda vähemaks, kui kalad fileerida ja selja pealt pindluude juurest silmaga nähtav muda noaga välja kraapida, õpetab Muda. Kui tugev see maitse on, ei õnnestu kontrollida, sest jätan kala võõrustajale. Eks järgmine kord proovin.

Seejärel ei juhtu ligi poole tunni jooksul mitte midagi, ehkki havi laksutab mitmes kohas. Mudakoger võtab elussöödaõnge pihku ja tõmbab järsult, käib paras plumps. „Selline heli meelitab havi 10–15 meetri kauguselt kohale,“ kinnitab Muda. Kui ta oma esimese havi siit järvest sai üheksa aastat tagasi isadepäeval, siis kadus kork kohe pärast plumpsu. Tulemuseks kena kahekilone röövel.

Muda pajatab, et kalal hakkas ta käima juba nelja-aastaselt, isaga Võhandul, mis on kodust kõigest kahe kilomeetri kaugusel. „Vanamees pani mulle salaja ahvena otsa, siis ütles, et tõmba,“ mäletab ta. „Nii hakkas see hullus pihta.“ Tollal olnud Võhandus kala hirmsal kombel, eriti kevadel, kui latikas tuli massiliselt Tamula järvest jõkke. Kohaliku raketibaasi ohvitserid ja allohvitserid istusid kõik jõe ääres, nagu laulupidu oli. Ja kala saadi kõvasti ning mitte väikest – Muda arvab, et tavaline latika suurus oli poolteist-kaks kilo.

Mudakoger käib nüüd kalal vähemalt üle päeva, kui mitte iga päev. Ühest küljest võiks ju kadestada, teisalt – see on mõne aasta taguse mööblivabrikust koondamise tagajärg. Kokku kaotas siis töö 66 inimest ja nagu Muda nendib – ta on seniajani solvunud. „Mis ma üldse teen?“ kordab ta küsimust. „Ei teegi midagi. Mölisen Internetis ja käin kalal. Suvel tegelikult eriti ei käi, juunist augusti lõpuni ei taha havi eriti võtta ka. Siis korjan seeni ja marju.“ Sügisel võtab aga havi kenasti ja olgugi, et ka Muda vahel nullitab, ei tule ta kunagi järve äärest tagasi ilma, et oleks mõlemale, nii landile kui elussöödale vähemalt paar rabamist saanud.

Salto pealt nuga südamesse?

Meil ei ole ikka veel võttu. Mudakoger räägib tuttavast, kel mõne päeva eest silma järgi nii 7-8-kilone koll paar meetrit enne kallast ära läks. „Teeks natuke tuult, oleks havi ka julgem,“ ohkab Mudakoger. Tuult ei tule, aga niipea kui pilve läheb, kaob Mudakogrel ühe elussöödaõnge kork vee alla. Küsin, kaua ta havil neelata laseb. „Tead seda vana juttu, et kui haug rabab, siis kalamees paneb suitsu ette ja kui see tehtud saab, siis haagib?“ küsib Muda vastu ja kinnitab, et nii ongi. Suitsu ta juba tükk aega ei tee, aga havile tuleb neelamiseks piisavalt aega anda. Oh, ja nagu nöök, on tamiil kõige olulisemal hetkel sassi läinud. Sekundid tiksuvad aegluubis, kuni Muda sasi harutab. Pea minut on möödunud, kui Muda haagib. Paar sekundit on kala otsas, siis kerib kalamees välja tõsiste hambajälgedega kogre. Ega midagi, uus otsa ja – mine ja murra.

„Tross peab pikk olema,“ õpetab Muda. Praegu kasutab ta 35 cm trossi, sest eelmise, 20 cm trossi suutis üks elukas ikkagi nii sisse kugistada, et saagis ülalpool trossi tamiili läbi ja sai minema. Muda loobib lanti ja küsib järsku ärevalt: „Oot, kus parempoolne kork on? Sa näed või?“ Ei näe ma midagi, sest korki lihtsalt pole. Muda paneb poole kerimise pealt spinningu käest, vahib pingsalt kohta, kuhu kork kadus, tammub jalalt jalale, lööb risti ette ja pomiseb vaikselt palvet. Lõpuks haagib – nagu oleks põhjas kinni… Siis tuleb lahti ja kerimine muutub kuidagi kahtlaselt sujuvaks. „Äh, see on ju landiga spinna!“ kirub Muda, kerib landi sisse ja haagib elussöödaõnge. Tont sest aru saab, kas on havi kohe kogre välja sülitanud või sõitis see ise ennast rohtu kinni, igatahes hambajälgi ka peal ei ole.

Enne lahkumist võtan julguse kokku ja küsin Mudakogre käest, kas ta tegelikult ka on võimeline salto pealt vastasele noaga südamesse viskama, nagu ta vahel hilistel õhtutundidel foorumis kirjutanud on? Mine vana merejalaväelast tea… Muda hakkab naerma ja tunnistab: „Ee, ega tegelikult ikka ei ole küll.“

Veerand tunni pärast heliseb telefon ja Muda räägib erutunult, kuidas silma järgi kahe ja poole kilone lahti pääses. Veel pool tundi, ja Muda on päeva suurima, poolteisekilose haue kätte saanud. Sel korral siis sedamoodi. Veel samal õhtul näevad püütud kalade pilte „miljoonid“ kalale.ee foorumi külastajad.

***

Sir Mudakogre lantide top

• Nr 1 on Atemi 45-grammine hõbedane plekk punaste täppidega, millega tuli ka rekordiline 7,6-kilone haug Põrmu järvest. Sellega on hea sügisel sügavamaid, kolmemeetriseid auke läbi kammida põhja lähedalt, kus suur haug istub. On Mudale toonud mitmeid kolme-neljakiloseid havisid ja ka viiekilose.

• Nr 2 on artiklis mainitud 18-grammine Vene, Leedu või Poola plekk, pajulehekujuline ja pronksikarva.

• Nr 3 on sama plekk, aga valge.

Kõigil lantidel ja elussöödaõngedel kasutab Mudakoger sissepoole painutatud teravikega kolmikuid. Ta usub, et otsajäämise protsent on nendega kõvasti suurem kui tavaliste konksudega.

***