aapua 28. september 2014 21:00
Pisike filosoofilisemat laadi pilguheit lõppenud hooajale.

Vaatan hoopis teisi aspekte. Ehkki, mingit võrdlusmaterjali on ikkagi vaja. Võtan siis aluseks kaks eelmist hooaega täies pikkuses ja panen selle aasta täiesti subjektiivsetel alustel nende kõrvale. Kaks põhiteemat lühidalt sissejuhatuseks.

 Käigud ise. Kogu aasta peale tuli käimisi pisut vähem kui kahel eelmisel hooajal. Ka keskmine püügiaeg jäi pisut lühemaks. No eks see vanus hakkab vaikselt tundma andma, ei ole enam seda jaksu ülivara jõe ääres olla. Kuidagi jõudis ühel hetkel kohale tõsiasi, et seda ülimagusa kellaaja püüki - napilt hakkab valgeks minema - saab ju tegelikult teha vaid väga lühikese aja jooksul. Ja eelmiste aastate näitel olin ma suht alati sellel õigel kellaajal mingite mõtetute lagedate ja madalate rohuste sirgete peal. Või kuskil räiges võsas ronimas. Või kus iganes. Mitte aga seal, kus suured kalad passisid. Mammutkäike, ehk siis mitmepäevaseid, plaanisin küll palju. Tegin aga kokku vaid paar.

 Kalad. Ka kalade hulk ja suurus jäi kahele eelmisele hooajale tublisti alla. Kui aus olla, siis kilo piir tuli kätte alles suve teises pooles, kevadine puhkus seda pisikest verstaposti ei andnudki. Samas, keskmine kala suurus oli minu hinnangul päris kena, ilmselt parem kui nii eelmisel kui üle-eelmisel hooajal. Lõpuks jäigi laeks kõvasti alla pooleteise kilo, aga selliseid jupike ülekiloseid tuli nii mõnigi ja nii mõnigi selline sai tagasi lastud.

 Ehk siis ei midagi erilist. Ometi tuleb tunnistada, et minu jaoks oli lõppenud hooaeg üsnagi eriline. Muutunud on lähenemine. Jällegi võrrelda kahe eelmise aastaga, siis ega nendel suvedel tihti ette ei tulnud, et värsket kala kodus polnud. Käisin tihti ja midagi üldiselt ikka koju tõin. See suvi oli aga kaasavõetud kalade koha pealt võrdlemisi, ee, kesine. Miks? Käisin võrdlemisi palju uutel jõgedel. Nii neil, kus teadsin, et täpik on olemas kui ka neil, kus teadaolevalt täpikut pole, aga jõgi ise näeb ülimagus välja. Ei pidanud pettuma praktiliselt kunagi. Kus täpikut esineb, seal ikka midagi ka toimus. Alati küll kätte kala ei saanud, aga vähemalt visuaalset kontakti oli võimalik saavutada. Ja ei petnud ka jõed, kus täpik puudub - tõesti ei õnnestunud neis kordagi forelli kohata. Aga tõesti on kaif jalutada tundmatu jõe ääres. Iga käänak on avastus. Sügavad lõigud ja madalad lõigud. Rohtunud jõgi ja sügavad roigastega augud. Ootusärevus. Näiteks üks selline pisike jalutuskäik:

 Teine suur muutus lähenemises oli see, et päris suurt rõhku panin see hooaeg suurtele jõgedele. Ehkki mu tõeliseks lemmikuks on tõelised võsanired, tegin see hooaeg nii-öelda kannapöörde. Eks kokkuvõtteks ja suurte jõgede iseloomustamiseks saab öelda, et suures jões on suured kalad. Aga suured kalad on teadupärast ettevaatlikud ja neid võtma saada on kuradi raske. Nii oligi tulemuseks see, et tavaliselt jäid tühja kalakotiga, veel enam, isegi kontakti ei olnud. Küll aga õnnestus päris tihti kohata üsnagi kobedaid tegelasi, kes mõned ujusid viisakalt mu leechi kõrval minuni, teised lihtsalt rahulikult lahkusid oma roika alt. Ja oli neidki, kes rabasid. Aga lahkusid peale pisikest trallitamast. Ahjaa, peale leechi suurt muud ma otsa ei pannudki. Vaid paaril korral sai tööd pöörlev, kui oli liiga suur oht, et seal on hauge suurusjärk rohkem kui täpikuid. Ühesõnaga, arvan, et mu naine juba ammu hakkas kahtlustama, et ma kurat teab kus käin ja kurat teab kellega jne, sest koju midagi ma reeglina ei toonud...

Kõige suurem muutus on aga vast see, et vaatan kala kuidagi teise pilguga. Ma küll ei tahaks korrata kalakamraad Raiko sõnu, aga pole parata, pean. Ei ole see enam saak, mida kaasa võtta. Ehkki sobiva gabariidiga kala tihti ikkagi kotti rändab, näen kalas nüüd vastast. Objekti, kellega pidada maha üksühele kahevõitlus. Ebavõrdne, ehkki kelle kasuks ja kelle kahjuks, on paljuski sõltuv. Alati on kahju, kui ilus kala otsast läheb. Aga see aasta on tunne olnud teine. Kahju küll, aga pigem nagu pettumus, et ma jäin alla ja kahjutunne, et võitlus oli liiga lühike. Võitlus ja mäng ongi need põhilised momendid, mida naudin (nagu selles videos. Oleks saanud oluliselt kiiremini, aga milleks???). OK, võib-olla paljude arvates just see ongi retsimine, väsitada kala kapsaks, aga arvan, et väsimusest nüüd küll kala ära ei sure. Taastub kiiresti. Jah, C&R loogikas on kahv oluline osa. Kiiresti ja valutult saab kala tagasi lasta. Võib-olla on see järgmine tase, mul sinna veel pikk maa minna. Egoistina soovin kõigepealt enda naudingu kätte saada, siis läheb kala tagasi. Eks ta midagi orgasmiga võrreldavat ole, ka platooniliselt saab armastada ja väidetavalt on see kõrgeim tase, aga ma sinna veel ei küüni. Igatahes keps enam tudisema ei hakka, kui kena kala otsast läheb. Enivei, kahva kasutamise koha pealt jään mina kindla "ei" juurde.

Järgmiseks hooajaks? Vast jätkan suurte jõgede teemat. Ka jäi nimekirja paar jõge ja paar niret, kuhu ma see hooaeg (jälle) ei jõudnud. Ehk järgmine aasta... Ilmselt tsee-erritan uuel aastal veel rohkem. Aga enne üritan oma Fenwicki ära parandada, mille suure frustratsiooniga eelviimasel püügikorral puruks murdsin...

Lõpetuseks väike videokokkuvõte. Arvestades, et monteeritud on see suht hooaja lõpus, sobib see muusika sinna kui rusikas silmaauku. Nagu kommenteeris video autor Raiko, et eks see hooaja lõpp forellidele üks paras džihaad ole. Õnnelikud, kes selle üle elavad. Aga jõekaküttidele - kannatust, juba nelja kuu pärast hakkab pull uuesti peale!