TOIMIVAD LAHENDUSED. Nende lantidega õnnestus Karujärvest saada korralikke ahvenaid. Foto: Sten Urbanik.
Blogid
29. september 2014, 21:00

Saaremaa Karujärv – järv, kus ahvenad söövad vähki

Selles loos sõidame mandrilt Saaremaale, otse saare südamesse, kus asub Karujärv. Kalasaagid on siin korralikud, kaugemalt tulijale pakuvad lisaväärtust ka ööbimis- ja paadilaenutusvõimalused. 

Madal põhi, hea läbipaistvus

Karujärve pindala on 345 ha ja Eesti suurimate järvede tabelis asub ta 13. real. Mandril, Põhja-Eestis on sama mõõtu näiteks Kahala järv. Karujärv eraldus tolleaegsest Antsülusmere laguunist ligikaudu 8000 aastat tagasi, ja on hästi liigendunud kaldajoonega (järve ümbermõõt on viimaste mõõtmiste tulemusel 12,3 km). Järvel paadiga sõudmine võtab omajagu aega, sest pikkust on sellel veekogul ligi kolm kilomeetrit ja laiust veidi üle kahe. Vanemad kirjandusallikad annavad järve suurimaks sügavuseks kuni 6 m, aga kui 1932. aastal veetaset meetri võrra alandati, siis praegu annab üle 4 m sügavusi paiku otsida. Keskmine sügavus on Karujärves ainult poolteist meetrit ja vesi on hea läbipaistvusega (mõnel kevadel kuni 4 m, seega põhjani). Kui A. Määri Karujärve käsitlevas raamatus on esitatud järve sügavuste kaart, siis on sellel kujutatud viit saart, praegu on neid alles kolm. Karujärv on kalgiveeline rohketoiteline järv, vesi seguneb põhjani ja kaladele on oluline, et järv talvel ummuksisse ei jääks. Vesi tuleb peamiselt järve allikatest, seejuures on järve valgala väike.

Karujärve kalastikust

Kirjandusallikad märgivad Karujärve kalastikku kuuluvateks ahvena, haugi, roosärje, linaski, säina ja kiisa. Mõnikord on kirjutatud särje ja latika tabamisest, kuid neid tuleks lugeda ekslikes, sest järve eripärasuseks ongi meie vete tavalise asuka – särje – puudumine siin. Samuti ei ole saartel ka latikat.

Kala püüdes võib järve veeala tinglikult jagada kolmeks. Idakaldalt vaadates piirkond Lindarahu ja Oinarahu vahel on oluline ahvenapüüdjatele. Lindarahust vasakule jääb Saatualune, kus katsepüügid on erinevatel aastatel andnud säinast, harvemini mõne suure haugi. Kolmas piirkond jääb kahe eelnimetatud rahu vahelt suunaga läände Karulõuka suunda, kus asub ka järve sügavaim koht ja mõni nädal tagasi püüdsid sealt ka nakkevõrgulubasid omavad harrastuspüüdjad. Siin on kive vähem, põhi taimestikurikkam ja linaskile sobivam.

Karujärv on ajaloost tuntud ka asustamiste poolest. Korduvalt asustati siiglasi, nii merisiiga kui ka peipsi siiga, eelmise Eesti Vabariigi ajal ka Peipsi päritolu rääbist, samuti Nõukogude ajal peledit. Pärast iga asustamist need liigid püsisid mõnda aega ja olid märgitud tagasipüükides, kuid väikese kudemisefektiivsuse tõttu püsivat asurkonda ei tekkinud. Lisaks on Karujärve toodud ka haugi ja jõevähki – need on siin tavalised asukad. Katse meriforelliga enne Teist Maailmasõda aga oli ilmselgelt liialt optimistlik ja määratud juba eos nurjuma: see liik järves püsima ei jäänud.

Tuntud siiauurija Ilmar Sõrmus on 1960ndatel aastatel oma kirjavahetuses teatanud, et Karujärve siiad, kes püükidel tabati, olid vähemalt kilosed, aga „oli ka hoopis suuremaid, kuni kolmekiloseid eksemplare“.

Mälestus ahnest haugist

Kalateadlaste seekordne suvine ekspeditsioon Saaremaa Karujärvele toimus juuli teises pooles. Juba siis oli vesi suve kohta tavatult soe, nakkevõrkudele sadenes öö jooksul märgatav lagunevate vetikate kiht, mis kindlasti mõjutas ka püügiefektiivsust. Karujärve varasemate aastate püügid on meelde jäänud heade tulemustega. Näiteks 2008. aastal tabasime 8852-grammise haugi, kes oma suures ahnuses läks rabama sektsioonvõrgus rabelevat särge. Kala lahkamisel selgus, et eelmiseks toidukorraks oli „röövel“ valinud 406-grammise linaski, kes just igapäevaselt haugi toidusedelisse ei kuulu. Igal uurimisretkel oleme märganud, et nii ahvenad ja ka haugid toituvad olulisel määral just jõevähist, seejuures neelatakse valimatult mitte ainult nooremaid, vaid ka üpriski kogukaid isendeid. Mõni ahven oli neelanud vähi ka „sõrad ees“, mis ettekujuteldavalt pole päris lihtne tegevus.

Vähiga nuumatud ahvenad

Esimesel püügiööl püüdsime Lindarahu ümbruses, loodides kivivaredel suuremate kividega vahel sügavamaid „auke“, kus eeldatavalt suuremad ahvenad võiksid toituda. Madalaveeline suvi tegi omad korrektiivid ja kajaloodi näit peatus vaid 1,8 meetril, mis on ahvena meelissügavusest meeter-poolteist madalam. Sellegipoolest osutus püük edukaks: 25-kraadisest veest tabasime kapronvõrkudega 46-sentimeetrise säina (kehamass 1270 g). Nagu eeldada võis, oli arvukaim kalaliik ahven, kellest 2/3 ei olnud toitunud ja ülejäänud isendid olid söönud ainult vähki. Tavaline Karujärvest püütav ahven on oma pikkuses vahemikus 21–28 cm, tema kehakaal seejuures 120–250 g. Lisaks satub nende hulka ka suuremaid, isegi üle poole kilogrammi kaaluvaid loomi.

Esimese püügipäeva rekordahven oli 507 g raske (mõõdulaual jäi tema pikkuseks 31,3 cm). Sõber Sten pühendus ahvenapüügile ja sai samast piirkonnast õngitsedes kolme tunniga 42 ahvenat: paraja ämbritäie, milles 9 kg saaki. Ilmselgelt näljased ahvenad haarasid hoogsalt lanti suurte kivide vahelt. Suurim ahven oli kogukam kui võrkudesse takerdunud liigikaaslane – selle emaskala kaal oli 522 g. Ka põhjaõngejada 100 konksu, kus söödaks suviselt „räsitud“ ussid, püüdis tosina samasuuri ahvenaid. Suvised haugipüügitulemused nakkevõrkudega püüdes on aga sedapuhku viletsad: saagiks vaid üks 1,1-kilone purikas.

Rekordahven ja toredad linaskid

Teisel püügipäeval muutsime püügikohta ja püüdsime jõhvist võrkudega. Oinarahu piirkonnas oli võrkudes lisaks juba ahvenale ka ilusate punaste uimedega roosärgesid. Tõsi, nad ei olnud eriti suured, kehamass ulatus priskematel 280 grammini. Kas oli see juhus või ongi selle saare ümbruses paremad „ahvenamaad“, igatahes tabasime Oinarahust ida poolt ja ka loodes oma suurima Karujärvest püütud ahvena (pikkus 40,4 cm, kehamass 902,6 g), lisaks veel mõned ligi 700-grammised ja poolekilosed. See suur ahven oli viimati toitunud kolmest kiisast ja kahest väikesest vähist.

Palavatel suvepäevadel „istus“ linask Karujärve sügavamas osas, kus neljast tabatud linaskist kaks kaalusid üle kahe kilogrammi. Suurima linaski mõõtmed: täispikkus 52,1 cm ja kehamass 2312 g. Võrguliini lõpust püüdsime ka esmakordselt Karujärvest hõbekogre, kel pikkust 35 cm ja kaalu 875 g. Selle liigi arvukuse suurenemine Karujärves aga linaski toidukonkurendina küll hea ei ole.

Silmapaistvalt head saagid

Esialgsed arvutused annavad Karujärve võrgusaakidele hea hinnangu – kalasaak ületab Eesti väikejärvede keskmist näitajat kahekordselt. Karujärve eeliseks on ahvena ja haugi domineerimine, ja „tüütu“ särje puudumine. Teistest liikidest saab edukalt proovida linaski ja säina tabamist. Eeloleval sügisel teeme Saaremaal plaanilise korduspüügi ja kindlasti anname tulemustest aru.

Mis puutub aga Karujärvele püügile pääsemise logistilist poolt, siis selles osas usun, et meie hinnangutega nõustuvad paljud seal kohal viibinud. Võimalus on „majutada“ end puittelgis või tavalises telgis, laenutada paati. Kalapüügist “mitte eriti innustunud“ pereliikmed saavad nautida päikest ja vett, mängida palli, ka soe toit ja joogid on käeulatuses asuvas välikohvikus saadaval päris hiliste tundideni. Karujärve kämping on muidugi nädalalõppudel, eriti massiürituste ajal, väga rahvarohke ja sellega tuleks kaugelt tulijal ka arvestada, et mitte üllatuda. Hilissuvel ja sügisel on siin aga vähem rahvast ning kalastada ja idakaldalt üle järve päikeseloojangut jälgida mõnusam.

***

Tellides ajakirja Kalale! võidad alati hinnas, lisaks võid võita ka auhindu.

Telli Kalale! siit:

***