Retk Ülem-Suetuki külla ehk kalapüük Siberi moodi

Oot’, miks ei peaks kala saama?! Külarahva sõnade kohaselt on sealkandi järvedes enim kokre, aga ka ahvenat, vähem karpi, linaskit ja haugi. Mina keskendun oma tagasihoidlike püügiriistadega kogrele ja ahvenale.

Ühe jahimehe juttu, kus ta rääkis, et lasi kord kaheraudsega 13- ja 15-kilose karpkala, usun ma ka, aga mina olen väikestviisi kalamees ja mul on kalamehejutud.

Papijärvega tutvumas

On ennelõunane aeg, päike kõrges taevas. Vale aeg kalapüügiks, aga soov proovida on suur. Järvevesi on pisut sogane, pind liikumatu.

Nagu mul võõra veekogu juures kombeks, istun maha. Vaatan umbes hektarisuurust järve. Siin-seal on kellestki jäänud ritvade toetamiseks ette nähtud vitsad, mõnest kohast on kaldapealset taimestikku rohkem tallatud, teine paik inimjalast puutumata. Aeg-ajalt tekib veekogu keskel veepinnale mõni üksik ringike.

Valin välja kaks kohta – ühe puude all varjus, teise sellise, mis peaks just loojangu ajaks varju jääma. Söödan mõlemasse paika mitu prisket pallikest perenaiselt saadud kuivainevarudest tehtud segu ja viskan mõlemad käsiõngerakendused vette.

Ega õng ei püüa ...

Kalatarvetega on mul tagasihoidlikult väljendudes kitsas käes. Külarahval on töid ja tegemisi palju ning niisama veekogu äärde aega surnuks löömas käia pole neil mahti. Aga minul on puhkus, puhkus Uuralite taga!

Mainisin võõrustajatele mitu korda enne saabumist, et kindlasti soovin kalapüüki proovida, aga Ülem-Suetukki jõudes selgub, et varustuse osas on nulliring.

Peremees paneb kohe pea ja tutvused tööle ning ligi 200-inimeselise küla pealt otsitakse kokku kaks teleskoopritva, millest ühel on puudu otsmine jätk, teisel tipust lausa kaks liidet!

Lõikan salust kaks sihvakat viiemeetrist haavaritva lisaks. Proovin käes hoida, polegi väga raske. Pärast metsaskäiku korjan kehalt seitse kolmemillimeetrist puuki, taban nad kõik enne naha sisse kaevumist.

Ja nüüd tänan ma õnne või siis pigem oma nutti, et ma Moskvas vahemaandumist tehes oma Dagestani sõbrale Riadile peale käisin, et ta mind kalastustarvete kauplusse viiks – mul on nüüd kolm lihtsat rakendust, millel sellised osised: 0,2-millimeetrine tamiil, 3-grammine ümar tasakaalustamata ujuk, ilmselgelt liiga väike tina ning suur konks. Lipsust võib vaid unistada.

..., vaid kalamees

Pole hullu, viimasel ajal pakubki mulle rõõmu „suvalisest kaevust“ lihtsate vahenditega „oma tulemus“ ära teha.

Näiteks Horvaatias istusin päikseloojangu ajal kai peal, libistasin õlut ning vaatasin, kuidas kohalikud õngitsevad. Teiste kalapüügi passimine on nagu porno vahtimine – erutav tegevus, peaaegu nagu päris, aga ise hetkel osaleda ei saa.

Ühel hetkel üks vanahärra, just nimelt härra – ta püüdis ülikonnas kala! – halastas Põhjamaa pojale ning andis mulle ühe ridva, millel, ma pakuksin, oli 0,35–0,4-milline tamiil ja pika jalaga lestapüügiks sobiv konks! Ei mingit ujukit ega raskust. Ahjaa, pisut kuiva saia eraldas ta ka kaugelt külalisele.

Vaat’ see tekitas sportlikku viha! Raisk, kui saaks ühegi väikse valge tundmatu kala kätte selle megakonksuga! Ja sain, lausa mitu. Lõpuks kohalikud näitasid eemalt tunnustavalt püstitõstetud pöialt.

Või siis Filipiinidel, kui üle paadiserva otse kätega konksustatud nööri, millel raskuseks mingi auto detail, krevetilaadse elukaga põhja lasin. Ja kui siis kala võttis! Polnud vahendajaks pikka tundetut ritva, vaid otse sõrmede vahel libises nöör ja käed värisesid kala sööstude peale.

Väheke kalaõnne...

Täna, kaugel Siberis mul aga kalaõnne eriti pole. On mõned võtud, kätte saan kaks keskmist ahvenat ja ühe 300-grammise kogre. Otsustan endamisi, et järgnevatel päevadel tulen kalavesile õhtul, loojangu eel. Küll aga annan enne lahkumist püügikohtadele korralikult „süüa“.

Teisel õhtul paaritunnise püügi jooksul tõmban välja tavapärased paar ahvenat, koger on aga juba poolekilone. Hädaabirakendused „töötavad“, saan kõik võtud vastupidiselt igasugusele kalapüügiloogikale kätte.

 ... ja olematud kalad

„Kus sa, hull, lähed?“ peatab üks teeäärsel platsil lõket tegevatest meestest mu rattasõidu. „Tule võta viina!“ On kolmanda kalastuspäeva õhtupoolik.

Pomisen midagi õhtuse kalapüügi õigest ajast, kui juba on pits „kodukootud“ väärt kraamiga mul näppude vahel. „Noh, ühe ju võib,“ vastan naeratades võõrustajatele ning üheskoos tühjendame pitsid.

„Ega sa ilma sinna kohale jõua,“ sõnatakse ning juba on mul samakat täis pits teistkordselt näpus. Tõstame suule needki.

„Istu viieks minutiks maha,“ pakub kõige jutukam mees. Teen südame kõvaks ning kõiki kohaliku viisakuse reegleid eirates lükkan rattale hoo sisse. „Seal ei ole kala!“ hüütakse seljatagant järele.

Midagi vist ikka nagu oleks...

Järve äärde jõudnud, käin oma tavapärased kohad läbi, viskan tutvumisõhtute jätkuks paar pisemat pallikest peibutussööta.

Õnged vette, mõne aja tagant mängitan sööta. Ühtäkki hüppab pirakas kala ujuki lähedal veest välja ning hetke pärast on kogu tamiil vee alla kadunud. Ridvaks, muide, on ilma kahe tipmise jätkuta teleskoop, ridva ots on umbes sentimeetrijämedune ja praktiliselt paindumatu – mängitamisvõimaluste puudumine milline!

Pidurdan sööste niiviisi, et astun maksimaalselt kaugele vette, lasen ritva sööstude poole järele, kui vaja, siis pistan otsa ka vee alla. Kala väsib üllatavalt ruttu ning peagi libistan jõuetu lapitise kogre mööda taimestikku kalda äärde. Alles seda lugu arvutisse toksides tuleb mulle meelde, et mugavates tingimustes oleks ma sajal juhul sajast sellise pealt kilose kala kahvaga välja võtnud.

Ma ei tea, kas varem pole sealsed kogred sissesöötmise mõnu tunda saanud, aga see õhtu on tore – oma paindumatute ritvade ja igati sobimatute rakendustega aitan kaldale viis suurt isendit.

Ja nagu sellest veel vähe oleks kena õhtu lõpetuseks! On hämardumas ning olen järve äärest lahkumas – selleks tuleb teha poolring peale –, kui tuleb kentsakas mõte visata ussiga söödastatud õng sisse ning enda kõrval vees vedada. Uitmõte saab sisu, kui liikuvat ussi haarab paras ahven. Siis teine, kolmas, neljas. Panen pambud maha ja niiviisi ma kõnnin seal peaaegu kottpimedas Siberi suveöös mööda kallast edasi-tagasi, vahel ahvenast võdiseva ridva üle rõõmu tundes ja neid kaldale loopides. Jalge ette eriti ei näe. Hea, et vette ei kuku.

Tagasiteel möödun taas samakasõpradest. Nüüd võtan küll mõne pitsi heameelega.

Näitan lahkelt kalakoti sisu ja proovin tuletada, et kes see nüüd ütleski eelnevalt selle neljasõnalise lause...

Etteruttavalt olgu öeldud, et järgmisel päeval kalale minnes avastan keset järve peaaegu kaldast teise veetud suure-suure võrgu... Hea, et dünamiiti ei visatud!

Kala – oma kätega!

Ühel vabamal reede õhtul kuulen külameestelt, et Andrese paisjärvest voolab alla kosk ning sealt püütakse kala paljaste kätega! Tulevat minna hommikul kuue paiku.

Mõeldud-tehtud. Ajan järgmisel hommikul kell viis võõrustajate üheksa-aastase perepoja Juhani üles ning väntame ratastega läbi surnuaia järgmise järve äärde.

Varahommikune ilm on suviselt 20-kraadine, aga ikkagi pole tahtmist jahedasse vette minna. Ent ma ütleksin nii – kui kala püüda tahad, siis ära ohi! Nii ma kooringi kõik riided seljast ja ronin vastu veelangust üles järve poole. Ühtki kala kärestikus vingerdamas ma ei näe.

Järgmiseks päästame tammi osaliselt lahti ning vesi pahiseb hooga alla. Siirdun taas oru põhja ning asun tuttavat vesist rada mööda üles turnima, kui märkan ühes nõos möllu – kala käeulatuses! Hüppan mauhti auku ning hakkan kätega vee all sobrama, kord pea vee peal ja siis vee all. Vahepeal puudutan käega kala karedat külge, korraks saan isegi saba pihku. Ning siis saadab mu varahommikust solberdamist edu – tõstangi pea kohale esimese paljaste kätega püütud kogre!

***

FAKTE ÜLEM-SUETUKI KÜLAST

• Ülem-Suetuki küla asub ligi 5000 kilomeetri ja viie lennutunni kaugusel Eestist ning on Ida-Siberi tuntumaid ja suuremaid eestlaste asundusi.
• Krasnojarski krai Karatuzi rajoonis paiknevale külale panid aluse Soomest välja saadetud sunnitööliste järglased, hiljem lisandus sinna eestlasi. Eesti asunduse olemasolu loetakse aastast 1850.
• Praegu elab külas inimesi saja-kahesaja vahel. Töötab kool ning 2001. aastast õpetab eesti keelt Eestist pärit õpetaja.

PIIMAS HAUTATUD KOGER SIBERI MOODI

Retsept on väga lihtne. Väiksemad kogred ühes tükis, suurem lõigata pisemateks. Maitsestada soovi kohaselt soola ja pipraga. Pannile ja väikse veega ahju. Mõne aja pärast valada piimaga üle ja nii palju, et kala otsekui ujuks piimas.

Ja mingit mudamaitset polnud!

Üldse arvan ma, et Eestis on koger põhjendamatult alahinnatud.

***

Tellides ajakirja Kalale! võidad alati hinnas, lisaks võid võita erinevaid auhindu!

Telli Kalale! siit:

***